Veidi malendite puudutamisest

"Puudutatud - käidud" on malemängus üks rangemaid reegleid ning igale mängijale ja kohtunikule on see hästi teada. Ajuti võib aga sellegagi seoses probleeme tekkida. Võtkem kasvõi need küsimused, mis paar aastat tagasi Śveitsist Chesscafesse saadeti.
1) Mängija tahab olla kindel, et ta ei unustaks käia rünnaku alla sattunud lipuga ja puudutab seepärast kõigepealt lippu (puudutatud - käidud). On see õige ja kas ei sarnane see mitte käigu ennakult kirjutamisega?
Raske on öelda, mida mängija tegelikult kavatses. Puudutatud malendiga tuleb käia. Kui aga niimoodi toimitakse korduvalt, on tegemist vastasmängija segamisega ja kohtunik peaks sellele vastavalt reageerima.

2) Kas mängija võib sel juhul lipuga käimisest loobuda ja käia hoopis mingi muu malendiga ning kas on oluline, kas ta on seejuures kella vajutanud?
Loomulikult ei saa mängija enam mingi muu malendiga käia ja kellavajutusel pole siin mingit tähtsust. Küll aga saab vastane nõuda lipuga käimist, enne kui ta on mingit oma malendit meelega puudutanud.

3) Kui mängija ei käi esimesena puudutatud malendiga, siis kas vastane võib puudutatud - käidud reeglit ignoreerida, kui see on talle kasulik?
Võib muidugi. Ta võib lihtsalt mingit oma malendit puudutada ja vastavalt art. 4.7 Mängija kaotab oma õiguse esitada pretensioon selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit puudutanud. Küll aga peab ta arvestama sellega, et mängijat võib esimese puudutatud malendiga sundima käima kohtunik, sest art. 13.1 järgi Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Loomulikult käib ka puudutatud malendiga käimine selle artikli alla.

Austraalia leheküljel käis umbes samal ajal arutlus, kas vastase malendi puudutamine oma malendiga lugeda puudutamiseks või mitte. Sealgi jõuti arusaamani, et asi sõltub sellest, kas puudutamine oli juhuslik või mitte. Puudutamisega on tegemist ka siis, kui malendeid kasvõi sulepeaga nihutada.
Kindlasti on oluline, millist malendit tõstetakse või puudutatakse esimesena - just sellega tuleb käia.
Vahel tekib olukord, kus üks väidab, et on "kohendan" öelnud, teine aga kinnitab, et pole seda kuulnud. Kui on olemas vaid ühe mängija sõna teise vastu, siis tuleb eeldada, et ikkagi öeldi ning lükata käigunõue tagasi, kui pole mingit põhjust uskuda vastupidist. Kohtunik ei või
kunagi toetada mistahes taotlust malendi puudutamise kohta, kui tunnistajaid polnud, taotlus on vaieldav ning tal pole põhjust olla veendunud, et mängija patustab. Kohtunik peab kahtlustest hoolimata mängijat usaldama, eriti kui see juhtub esmakordselt.
Ehk leiab sel teemal midagi ka minu artiklist "Malendi puudutamisest käiguni" (2004).
Lembit