14 ja nooremad

Pole vist ühelgi aastal tulnud tegelda kõigi kolme vanema vanuseklassi Eesti meistrivõistlustega ja kiirmale on veel ees. Oli neid mängijaidki, kes kõik kolm turniiri kaasa tegid. Esimesel päeval näis, et 14-aastastega on üsna kerge toime tulla. 3 tundi ja voor oligi läbi. Järgmine päev näitas, et nii lihtne see põrmugi pole: kaks vooru, millest kumbki kestis peaaegu 4,5 tundi ja ettenähtud vaheajast piisas hädavaevu järgmise vooru ettevalmistamiseks. Hiljem sai tagumine saalipool oma partiidega küll üsna kiiresti lõpule, aga tabeli ülaosas oli tegemist seda ägedamate lahingutega. Turniir ise oli aga üsna tavaline. Ei mängijate ega nende distsipliini üle kurta ei saa. Lubatud hilinemisaeg oleks juhendis oleva 15 minuti asemel vabalt ka 5 minutit olla. Treenerite ja teiste saatjatega oli läbisaamine hea, ainult üks daam kippus paaril korral liiga emotsionaalseks muutuma ja juhtimist enda kätte võtma. Ühelegi mängijale polnud vaja meelde tuletada, et kui iga käiguga ajale 30 sekundit lisandub, siis tuleb kõik käigud järjepidevalt üles kirjutada. Üsna paljudel protokollidel erinesid aga kummagi poole käigud märgatavalt. Käigud ise olid muidugi selged. Ainult kord tuli selgitada, et kui must ettur seisab f3 ja valge ettur käiguga g2-g4 temast mööda läheb, ei saa must ettur teda ometi ära lüüa. Möödaminnes löömine, millest kõneleb koodeks, eeldab siiski veidi teistsugust malendite asendit. Määrustevastaseid käike oli vähe. Vaid paaris partiis unusid kuningad tulle. Kuivõrd kasutasime kohalikke reeglitäiendusi ja vastastel olid suured ajavarud, polnud kelli vaja keerama hakata, tuli vaid üles märkida, millistel laudadel eksimused tehti. Ja viiki tuleb pakkuda pärast oma käigu tegemist. Muidu võib vastane enne pakkumisele vastamist ikkagi nõuda, et käik oleks enne laual tehtud.Ka seekord käis üks noormees mulle kurtmas, et temal on laual viigiline seis, aga vastane pakutud viiki vastu ei võta. Kui just patiseisu laual pole ja seisu kolmekordset kordumist ka mitte, siis pole kohtunikul küll mingit võimalust sekkumiseks. Partii lõppes hiljem küll viigiga, aga minu poole pöördumise hetkel oli laual alles samavärviliste odade lõppmäng, kus võis veel kõike juhtuda. 13 osavõtjat on 7-voorulise śveitsi jaoks vähevõitu, paaritu osavõtjate arv pealegi. Paarisime korrektselt arvutiga Swiss Perfecti programmi kasutades, kuid lõpuvoorudes pole arvutipoolsed üllatused sel juhul siiski täielikult välistatud. Seepärast on soovitav, et kohtunikud oleksid valmis viimast vooru ka käsitsi paarima, et vajadusel arvutipaarimist korrigeerida. Suuri erinevusi muidugi ei saa olla. Leidsin seekord, et kui üle jäävad neli tüdrukut, kellest ühel on punkte 5, kahel 3 ja ühel 1, siis on ilmselt parem hoiduda arvuti poolt pakutud variandist, kus kokku viidi 5 ja 1 punktiga tüdrukud (viimane oli punkti saanud pealegi mänguta), ning viia 3-punktistest üks üles ja teine alla. Poistel oli mängijaid rohkem, nii et seal võis arvutit usaldada küll. Kahju muidugi, et üks poiss turniiri ajal haigeks jäi, nii et ka seal tuli mängida paaritu arvuga. Noorteturniiril on iga turniiri järel märgitud korraldav klubi. Vähemalt seekord ei saanud ma küll aru, mida nad tegema peavad. Ehk võiksid sellised võistlused olla vähemalt heaks praktikabaasiks nende klubide noortele kohtunikele? Aga üldiselt arvan, et maleliidu juhtkonna küllaldase järelevalve all läksid turniirid täiesti normaalselt. Lembit