Kaugelt jälgides

Mõnedki eelmisel nädalal internetilehtedele pandud kommentaarid seostuvad lõpulejõudnud Euroopa meistrivõistlustega. Nii pöörati tähelepanu sellelegi, et hiljutise olümpiaskandaali väidetav peasüüdlane (vt. meie 27. III Viimati arutletust) oli nüüdki malelaua taga. Aga siin pole midagi imestada. Kui mingi otsuse peale on esitatud apellatsioon ja sellele vastust veel pole, siis ei ole ka karistus veel jõustunud. Küll aga näib see olümpiajuhtum olevat suurendanud mängijate hirmu taoliste võimalike pettuste ees. Sellest siis ka grupi mängijate kiri, kus taotleti kohtunikele õiguse andmist kahtluse korral kõigi mängijate taskute läbiotsimiseks. Mängusaali ei tohiks aga tuua mistahes elektroonilisi seadmeid, ka mitte väljalülitatuid. Tõsi küll, nädala jooksul ilmus küll ka materjale, kus väideti, et pettusejuhtumeid on siiski tühiselt vähe ja sellised taotlused võivad viia ettearvamatutele tagajärgedele. Mängijaid võiks diskvalifitseerida kasvõi seetõttu, et nad unustavad kogemata jakitasku väljalülitatud mobiiltelefoni. Ettekavatsev petja aga leiab endale ikka viisi, kuidas toimida. On ettepanek, et elektroonilised demonstratsioonlauad tuleks ühe mängija taotlusel välja lülitada. Teine soovitus on hakata demonstratsioonilaudadel partiisid näitama 15-minutilise ajanihkega. Seda toetab teatavasti ka Kasparov. Prantslased ei saaks olümpial oma skeemi küll enam kasutada, aga samal ajal kaob pealtvaatajatel vahetu osalemise tunne. Kirjutati ka Doeberle Cupil sisseseatud kindlast korrast, mis keelab mängijatel rangelt kõnelused ükskõik kellega, kelle laudadel on mingisugused arvutid. Lubatud hilinemisaeg oli EM-il nii nagu koodeksiski 0, see tähendab, et hilineda ei tohtinud üldse. Turniirisaali ülesseatud suured kellad näitasid, kuidas kellade käigustamiseni jäänud sekundeid järjest vähemaks jäi. Seegi leidis aga vastuväiteid ja paljud pidasid normaalseks kuni pooletunnilist hilinemist. Kongressi ajal oli koos ka Euroopa Maleliit. Peamised arutlusteemad olid Sofia reegli üldine rakendamine, eeskirjad mängijate riietuse kohta ning Euroopa võistlustel mängitavate partiide kasutamise õigused. Otsustamine lükati edasi järgmisele peaassambleele. Näib, et isegi paremusjärjestuse selgitamine tekitas vaidlusi. Suure osavõtjate arvu juures on ka suured kohtade jagamised paratamatud. Kui saadud kohast sõltub medal või edasipääs mingile teisele võistlusele, siis on see küllalt oluline. Kusagil kirjutati, et osavõtjad olnud üldse teadmatuses, kuidas kohad määratakse. Muidugi polnud see väide õige, sest juhendis oli kõik ilusasti kirjas, esikohal turniiri esinemisreiting. Vaielda võib vast selle üle, kas on kõige parem jätta arvestamata mitte ainult halvima, vaid ka parima tulemuse saanud vastasega mängitud partii. Ega ideaalset kohtade jagamise süsteemi polegi olemas. Üks sõnavõtja leidis, et kõige paremini toimitavat neil Austraalias. Kõigepealt vaadatakse omavahelise kohtumise tulemust. Kui see oli viik või omavahel ei mängitudki, siis pannakse nüüd mängu üks 15-minutiline partii. Kui see viiki läheb, siis arvestatakse järjekorras Buchholzit, mediaan-Buchholzit ja voorujärgsete punktide summat. Küllap seegi on üks võimalus, aga kas ka ideaalne? Lembit