Kuidas lõpeb partii?

Vaadakem, millega on viimasel nädalal teistel internetikülgedel tegeldud ja millest huvitutud. Ühel Saksa lehel kirjeldatakse juhtumit, kus üks mees teisele partiis mati pannud. Kohe ei olevat seda aga kumbki märganud ja partii lõppenud viigiga. Protokollid kirjutati alla ja anti ära. Matt avastatud alles partiijärgse analüüsi käigus. Mis siis nüüd saab?

Aga võtame koodeksi. Art. 5.1a ütleb: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane. Art. 8.7 ütleb aga: Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.

Ei saagi siit selgust kätte, kummagi artikli järgi tuleks erinevalt toimida. Matiga partii lõpeb. Kõik, mis juhtub pärast seda, pole enam oluline. Üldiselt on art. 8.7 rakendatav partii lõpuni. Reeglid ei ütle tõepoolest ära, kui kaua siis tulemust korrigeerida võib. Aga see peaks küll selge olema, et kui ikka asi selgub vahetult pärast partiid, siis peaksime küll mati kehtima panema. Geurt Gijssen on kusagil kirjutanud, et tema arvates võiks ringsüsteemis turniiril tulemust korrigeerida veel enne viimase vooru lõppu. Śveitsi süsteemis ehk siis, kui möödas veel üks voor. Hispaania koodeksikommentaari järgi tuleks seaduslikkus sel juhul ühendada õigluse ja pragmatismiga. Sel juhul peaks siis muutma mängijate punkte, mitte aga juba avalikustatud paarimist. Reitinguarvestuse jaoks võib tulemust muuta isegi pärast turniiri lõppu.
Muidugi oleks ka kohtunik pidanud tähelepanelikum olema. Kui mängijad ise matti ei märganud, oleks pidanud kohtunik sekkuma (muidugi mitte kiir- ega välkmales).

Vastupidine näide Rootsist. Valge teeb käigu ja arvab, et pani mati. Seikab siis kella ja must surub vastasel kätt ega ütle midagi. Protokollid kirjutatakse alla valge võiduga, aga hiljem leitakse, et matti polnud. Art. 5.1a alusel siin valge võita ei saanud, sest matti polnud. Käesurumist ei tarvitse aga ju tõlgendada alistumisena.
Ilmselt on siin otsustavaks partiiprotokollid, kuhu partii tulemus on kantud. Art. 8.7 ütleb, et isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Ise ei riskiks selles olukorras küll protokolli kantud tulemust muutma hakata. Kuni protokolli allakirjutamiseni on otsustusruum laiem.

Kolmas näide. Ülalpool tsiteeritud art. 5.1a nõudis teatavasti vaid matikäigu reeglipärasust. Aga ühes partiis seisavad valge Kh6 ja Vb7 ning musta Kf8 ja Va5 (on teisigi malendeid, aga nende asukoht pole oluline). Selles seisus tahab must käia Kg8, aga teeb kogemata võimatu käigu Kh8. Enne kui kohtunik jõuab sekkuda, mängib valge Vb8++ ja teatab, et selle määrustepärase käiguga on partii läbi.
Ilmselt tuleks siin viga parandada vastavalt art. 7.4a (taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust). Kohtunik lasku ilmselt kuningas tagasi panna f8 ja must tehku nüüd õige käik. Aga kui kohtunik ei näinud ja must alles pärast matti teatab, et käis kuningaga valesti? Kirjatähe järgi on nüüd mäng läbi, aga koodeksi eessõna järgi peaks kohtunikul olema ka nii palju tervet mõistust, et leida lahendus, mis oleks õiglane, loogiline ja arvestaks juhtumi konkreetseid iseärasusi.
Matiga nõustuvat kohtunikku küll süüdistada ei saa, aga vahel on mingi muu otsus parem. Väga kerge on toimida koodeksit rangelt järgides, aga ehk on vahel parem siiski otsida muid lahendusi.
Lembit