Neljateistkümnes kord

Sattusin sel nädalavahetusel jälle Kohtla-Järvele noorte kevadist kiirturniiri korraldama. Turniirile on uuesti Eesti noorte lahtiste meistrivõistluste staatus antud ja ehk seepärast leiti, et keegi väljastpoolt peaks asjal pilku peal hoidma. Mängiti siin juba 14. korda ja tavad on välja kujunenud. Nii peab paika ka peaaegu kõik see, mida varem olen selles blogis kirjutanud (13.IV 2008 Kiirmale Kohtla-Järvel ja 19.IV 2009 Kevadel kaevurite linnas). Kurtsin nädalapäevad tagasi, et Eesti noorte meistrivõistlustel on ühe kohtuniku (ja arvutil paarija) jaoks tegemist liiga palju, nüüd oli mul veel neli abilist ja mängijaid polnud ka kuigi palju rohkem, aga asi lihtsamaks ikka ei läinud. Muidugi lähen ka ise järjest vanemaks. Igatahes avapäeva esimesel poolel ei saanud korrakski istuda. Peamine häda muidugi see, et Phileon-kellad, muidu kenad ja korrektsed, ei sobi 15-minutilisele mõtlemisajale. Selle kellale seadmiseks on vaja teha 44 vajutust ja kuna ta näite ei taasta ja mängijad mängisid põhiturniiril omavahel kaks partiid, siis tuli teises partiis alustada kellaseadmist jälle algusest peale. Küll oli selle kõrval hea panna lisamänguks kellale 5 minutit. Paar vajutust ja oligi asi korras. Põhiturniir oli ühe miinuse süsteemis, mida me üldiselt palju ei kasuta. Sealt väljalangenud jätkasid mängu śveitsi süsteemis. Tüdrukud mängisid ringsüsteemis. Nii et ühe korraga oli tegemist kolme erinevat süsteemi turniiriga. Mis puutus ajakontrolli, siis võis korraga olla käigus nii kiir- kui välkpartiisid, mitmel korral lõppes asi aga armageddoniga. Kujuta ette, et kui siin oleks olnud mõni praktiseeriv noorkohtunik, siis oleks ta võinud malevõistlustest saada üsna mitmekülgse pildi. Ise toimisin nii nagu varasematel turniiridel, üks pisiasi välja arvatud. Kuivõrd kellaseadmine on siin aeganõudev ettevõtmine, tegin eelmistel turniiridel määrustevastase käiguga eksijale vaid ühe hoiatuse (vastasele aega lisamata) ja fikseerisin teisel korral kaotuse. Nüüd otsustasime reeglite eiramise lõpetada ja toimida nii, nagu meie kohalikud reeglid ette näevad: 2 hoiatust, vastasele ajalisa siis, kui tal on jäänud alla 5 minuti. Kohtunikele siit eriti tööd juurde ei tulnud, kuigi sellisel segakoosseisuga turniiril määrustevastastest käikudest puudust polnud. Tavaliselt jäeti kuningas tulle. Ütlesin mängijatele küll turniiri algul, et tavamale ja kiirmale turniiridel on selge vahe. Mõlemal püüab kohtunik küll võimalikult hoolikalt jälgida partiis toimuvat, aga kui ta tavamales sekkub omal algatusel, siis kiirmales ta seda ei tee, vaid ootab mängijatepoolset algatust. Ometi oli mitmes partiis tegemist olukorraga, kus vastase ajaületust tähele ei pandud ja kohtunik sekkus viigi fikseerimiseks siis, kui ka teine pool oli aja üle lasknud. Phileon-kellad ajaületuse järel ei seisku, vaid jätkavad käimist, näidu ees miinusmärk. Kahjuks on Kohtla-Järve geograafiline asend endiselt ühes Eestimaa nurgas. Kaugemalt siia eriti ei tulda (kui seekord mitte arvestada Monika Tsõganovat oma õpilastega). Ka Venemaa ja Läti mängijaid oli sedapuhku vähe, soomlased puudusid. Aga korralduse ja mängijate eest hoolitsemisega jäin endiselt rahule. Lembit