esmaspäev, 13. juuli 2009

Suvisel Hiiumaal

Aitasin viimastel päevadel kaasa Hiiumaa Suve maleturniiri korraldamisel. Hiidlased eesotsas Aksel Tilgaga teevad seda tööd hoole ja armastusega. Siit ka turniiri populaarsus.
Nagu lahtistel turniiridel enamasti, oli ka seal osavõtjate koosseis ebaühtlane: suurmeistrist oma esimesi turniire mängivate noorteni. See tekitab kohtunikelegi mõningaid probleeme, kõigile ühtmoodi läheneda ei saa. Ometi me reeglitega hädas polnud ja kui partiide analüüsi teise ruumi üle viisime, muutus ka turniirisaalis märksa rahulikumaks.

Esimene ebameeldiv üllatus tabas mind küll juba turniirisaali sisenedes: laudadel olevad malekellad. Kirjutasin juba (20.VI Sekkuda või mitte), kuidas Lasnamäe Petrosjani-turniiril olin hädas kahe Easy-kellaga, siin aga seisid need peaaegu kõigil laudadel. Erandiks vaid need viis tähtsamat, millel tehtud käigud kohe internetti läksid. GM Kramnik on neid kelli reklaaminud peaaegu et maailma parimatena, aga kuna minu mänguoskus on märksa kesisem, siis ma vist nende hingeelu ei tunnegi. Aga minust kogenenumate kolleegide repliigidki näisid üldiselt negatiivsed olevat. Nende seadmist võib pigem keerukaks kui kergeks /easy/ nimetada, ajuti oli nende reageerimine minu näpuvajutustele minu jaoks üsna ettearvamatu. Ekraan oli sedavõrd halva värvitooniga ja mõned olulised numbrid seal sedavõrd väikesed, et turniirisaali muutliku valguse juures oli nende lugemine üsna raske.
Õnneks taastuvad neil kelladel erinevalt näiteks Phileonist varasemad näidud lihtsalt ning kuivõrd kelli vahetada ja näite korrigeerida tuli siiski vaid paaril korral (kord käisid mõlemad pooled, kord oli lisasekundite arv teistsugune), saime ikkagi kenasti hakkama. Aga kuigi ma pole mingi teise firma reklaamiagent, siis Easysid ma võimaluse korral osta ei soovitaks. Ehk muutub hinnang, kui ise kogenumaks muutun.

See oli Eestis üks esimesi turniire pärast uue koodeksi ja selle nulltolerantsi punkti kehtimahakkamist. Turniiri juhendis polnud hilinemise võimalusest või võimatusest midagi kirjas, järelikult oleks minimaalnegi hilinemine pidanud tooma kaotuse. Oli küll viide, et juhendis käsitlemata küsimused lahendavad klubi president ja peakohtunik, aga hilinemisaja küsimus ei peaks nende hulka kuuluma, kuna seda käsitleb juba koodeks.
Turniiri avamisel teatasime kahes keeles, et kaotuse toob 15-minutiline hilinemine. Asi näiski laabuvat ja näis, et oleksime toime tulnud ka 5 minutiga. Hilinemisi oli vaid üksikuid ja needki üsna napid. Kuni viimase vooruni, kus üks vanem vene rahvusest mängija hilines 17 minutit ja oli selleks ajaks juba kaotuse kirja saanud. Oli oodanud hotelli administraatorit. Jutuajamisel selgus, et ta polnud uuest koodeksist kuulnudki (internetti mees ei kasuta, eesti keelt ei oska) ega pannud tähele ka avamisel öeldut). Ehk ainult nende ridade kirjutaja arvab, et malekoodeks on peaaegu kõige tähtsam dokument. Seaduse mittetundmist ei vabanda aga miski ja teha polnud enam midagi.

Paneksin turniiride korraldajatele südamele: kirjutage esialgu igasse juhendisse, kui suur on lubatud hilinemisaeg (kui muidugi hilinemist üldse võimalikuks peate). 15 minutit võiks ehk sobida. Kui teatate hilinemisajast alles avamisel (see on halvem variant), võiksite selle vormistada juhendi lisana, aga riputage see kindlasti seinale üles. Öeldut võib mitte kuulda, kirjutatu on kõigile näha. Ja veel, kui peaksite lubama hilinemise tõttu ärajäänud partii mängijatel omavahel kerget partiid mängida (nagu meie Kärdlas), siis ärge mingil juhul tegelge selle partii protokolliga. See pole ju enam ametlik võistluspartii.

Kohtuniku liigset sekkumist partiisse pole vaja, kui mängijad ise oma asjadega hakkama saavad. Nägin ühes partiis, kuidas kuningas tulle jäeti ja vastasmängija sellele osutas. Tehti siis määrustepärane käik ja partii jätkus. Ei hakanud vahele minema ega kaht minutit keerama (Easy-kellad ju pealegi).
Turniiril viimaseks jäänud partiis taotleti viiki seisu kolmekordse kordumise tõttu. Vastasmängija otsekohe ei nõustunud. Panime siis kellad seisma ning mehed hakkasid naaberlaual partiid läbi mängima. Kaks meistrit tulid korduste kokkulugemisega hõlpsalt toime. Võisin vaid kõrvalt vaadata, kui nad tulemuse partiiprotokolli märkisid ja sellele alla kirjutasid.

Ühes partiis tekkis pisitüli käikude korrektse kirjutamise pärast. Teame ju kõik artiklit 8.1: Enne käigu tegemist seda ennakult üles kirjutada ei tohi, siis aga peab seda tegema. Soovi korral võib siiski vastata vastasmängija käigule enne, kui see üles kirjutatakse. Oma eelmine käik tuleb aga kindlasti üles märkida enne järgmise tegemist.
Ongi kogu tarkus. Üks noormees polnud sellega päriselt harjunud. Kindlasti peab ta koodeksis toodu omaks võtma ja nii toimima hakkama. Ise ei usu ma küll, et ta selles partiis ajuti veidi teisiti toimides oleks võinud mingit eelist saada. Mida peaks aga sel juhul tegema kogenud
vastasmängija? Eks ikka pöörduma kohtuniku poole ja paluma, et see asjaga tegeleks. Igatahes mitte hakkama süüdistama teist poolt koodeksi rikkumises, talle õpetusi jagama ja tema pastakat protokollilt üles tõstma, et vaadata, mis selle all just kirjas on. Mänguks on mängu, õpetuseks õpetuse aeg. Igal asjaosalisel on oma funktsioonid. Vastasmängija poole otseselt lubab vist koodeks pöörduda ainult viigipakkumise puhul.
Aga need olid vaid mõned killukesed. Minu arust oli üsna normaalne turniir.
Ja veel. Isegi kohtunikekogu koosoleku jõudsime Kärdlas ära pidada, sest kõik asjaosalised olid kohale juhtunud. Tulemusi peaks paari nädala pärast Karksi-Nuia seminaril näha olema.
Lembit

Kommentaare ei ole: