Vaadates Chesscafed

Viimases Chesscafes oli kõigepealt juttu sellest, kuivõrd peaks kohtunik tõkestama aja peale mängimist. Nimelt oli ühele inglasele meelde jäänud soovitus, et kohtunik peaks sellistel juhtudel, kus praktiliselt muid võiduvõimalusi pole, sekkuma enne noolekese langemist ja fikseerima viigi vastavalt koodeksi artiklile 12.1.
Too artikkel teatavasti ütleb: Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet.

Minu arust on see määratlus üsna üldsõnaline ja kui kohtunik seda konkreetses olukorras rakendada püüab, võib tekkida oht, et tema tegutsemine on liiga subjektiivne. Too inglanegi leiab, et Chesscafe soovitused pole olnud järjekindlad. Vähemalt kord olevat seal kirjas olnud, et kui laual oleks suur materiaalne halvemus, siis ei tuleks igavese tule abil viiki otsida, vaid mängida ajavõidule.
Tagantjärele otsides ei hakanud see konkreetne juhtum silma, kuid tegemist olevat olnud välkpartiiga. Kui see tõepoolest nii oli ja partiil polnud küllaldast järelevalvet, siis oli ajal muidugi suur roll ja mängijal täielik õigus loota vastase ajaületusele.

Vastuseta jäi küsimus, kas partiid algusest lõpuni jälginud kohtunik võib artiklit 12.1 hiljemgi rakendada ja partii viigiks lugeda. Ilmselt küll mitte. Ajakaotus on ju igal juhul kaotus (muidugi kui ajaületaja vastasel ikka ka matistamispotentsiaali on).

Üks India mängija on Chesscafes esitanud täpsustava küsimuse nulltolerantsi kohta (teatavasti mõistame selle all keeldu mitte hilineda ainsatki minutit). Kelle asi ikkagi on hilinemise kohta arvestust pidada - kohtuniku või mängija oma? Osa mängijaid eelistab ka hilinejatega mängida, sest muidu saad punkti küll, aga reiting jääb ikka samaks. Enamuse asjade kohta olevat vaja mängija taotlust, miks mitte siis ka siin.
Ega neid taotlusnõuetega punkte koodeksis küll palju olegi, peamiselt viigist kõnelevates artiklites 9 ja 10. Kui mängija puudutab mingit malendit ega käi sellega, siis on kohtuniku asi käiku nõuda, kui peaks seda juhtumisi nägema (kui kohtunik ei näinud, siis võib mängija taotluse esitada oma käiguni). Ka antud juhul pole siis + ja - fikseerimiseks vaja mingit taotlust.

Vastukaja on leidnud ka Moissejenko ja Navara partii (meie 7.IX Aus mäng). Üks FIDE meister Mehhikost annab asjale päris negatiivse hinnangu, leides, et tegemist oli kahe professionaali halva käitumisega. Kust võttis Moissejenko endale kohtuniku vastutuse, et lubas vastasel puudutatud malendi asemel lüüa hoopis midagi muud?

Geurt juhib koodeksilauses art. 4.3 "... kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual..." tähelepanu sõnale "meelega". Kui puudutamine ei toimu meelega (tolles partiis riivati enne kavatsetud odakäiku kuningat), siis pole ka vaja selle malendiga käia. Muidugi võib sageli kavatsuse üle otsustamine raske olla. Nii kiidab Geurt mängijate käitumise heaks, mõistes ka Navara ebamugavustunnet, mis pani ta viiki pakkuma.

Mehhiklane on tõmmanud paralleele kunagi laineid löönud partiiga Azmaiparaśvili - Malahhov (EM 2003). Olen sellest kirjutanud oma kunagises artiklis "Puudutatud - käidud". Seal pidi vahetatama vankrid ja seejärel kavatses A. käia odaga. Kogemata jättis ta aga vastase vankri löömata ja haaras kohe kinni odast. Alles siis A. märkas ja vahetas vankrid. M. viisakusest käiku ei nõudnud ja kaotas hiljem partii. Sealgi tegi A. ettepaneku lugeda partii lõppenuks viigiga, aga M. ütles, et on juba alistunud. Neid partiisid vaevalt võrdsustada saab. Navaral oli täielik õigus odaga käia, Azmaiparaśvili pidi aga oma oda pärast juba tehtud käiku paigale jätma.

Kohtuniku ebavajaliku käitumise kohta on Chesscafes kurioosne näide Ungari MV-lt.
Mängiti 1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ ja must puudutas kogemata oma lippu. Juuresolnud kohtunik nõudis lipuga käimist. Tuli siis mängida 3. ... Ld7. Valge otsustas aga avanenud õnne mitte kasutada. Edasi läks partii nii: 4. Of1 Ld8 5. Ob5 Od7.
Lembit