Juhtum mingilt Hollandi turniirilt. Valgel on laual vanker, mustal ratsu. Valge surub musta kuninga äärele, siis aga hüüab must: "Patt!" Ajapuuduses suruvad mehed käsi, seejärel aga märgatakse, et patti ei olnud. Kolm käiku hiljem valge võidab. Seejärel aga algasid arutelud: mis ikkagi oli selle partii tulemus ja mis üldse määratleb viigi vastuvõtmise? Käesurumine on väga ebamäärase tähendusega toiming ja ega suuline nõustumine viigiga tarvitse ka päris selge olla. Oma osa võivad ju siin mängida kasvõi keelebarjäärid. Leiti, et viigitaotlust ei esitatud selles partiis nii, nagu koodeksi art. 9.1 ette näeb.
Geurt Gijssen on leidnud, et patti kuulutanud mängijat oleks selles partiis tulnud karistada vastase häirimise eest. Patti pole vaja taotleda. Kui see on laual, on partii lihtsalt läbi. Art. 9.1 kõneleb ainult viigipakkumisest. Käesurumine mängija alistumist veel ei tähenda. Partii korrektse tulemuse fikseerimiseks näeb ainsa õige võimaluse ette art. 8.7: partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla partiiprotokollidele, kuhu kantakse ju ka partii tulemus.
Susan Polgar on kusagil toonud näite mingitelt noortevõistlustelt. Ühel mängijal olnud laual kaotusseis. Tõusnud ja ulatanud vastasele käe. Vastane arvas, et tegemist on alistumisega ja ulatanud seepärast samuti käe. Äkki hüüdis kaotaja: "Viik!" Kui teine vastu vaidles, ütles kaotav mängija, et nad on ju juba käsi surunud.
Geurt aga kirjutab, et kord tahtnud mängija samuti vastase kätt suruda. See olnud segaduses. Mida see tähendab? Oli ta siis vastu võtnud viigi, mida talle polnud pakutud, või oli vastane talle alistunud? Selgus aga, et nad polnud partii alguses käsi surunud ja niimoodi taheti siis viga parandada.
Niisiis ega peale korrektselt vormistatud partiiprotokolli mingit muud kindlat vahendit olegi. Kiir- ja välkmales võivad protokolli aset täita meilgi ajuti kasutatud tulemustelehed.
Lembit
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar