Saksa lehte vaadates

Sakslaste ajakirja Schach-Zeitung igas numbris ilmub ka midagi kohtunikele. Matérjalide autoriks on FA Jürgen Kehr. Erilisi peensusi ei tasu nendest otsida, aga saksa keelt oskajatele sobib lugemismaterjaliks küll. Viimasel poolteisel aastal avaldatu on internetis näha.
Siinkohal mõned üsna juhuslikud silmahakanud näited. Ilmselt on Saksamaal kasutusel veel parasjagu mehaanilisi kelli, sest mitmed kirjutused on pühendatud art. 10.2 rakendamisele. Autor juhib tähelepanu sellele, et kui on tegemist küllaldase järelevalvega (välgus igal laual oma kohtunik, kiirmales üks kolme laua kohta) kehtib see ka välkmales. Kehri arvates ei vii ka välkmales määrustevastane käik sel juhul partii kaotusele, vaid toob vastasele kaks minutit lisaaega.

Vaadeldakse sellist juhtumit. Valgel on lauale jäänud kuningas ja ratsu, mustal kuningas ja 2 etturit. Musta nooleke langeb. Kohtunik peab otsustama partii tulemuse. Milline see peaks olema? Kohtunik nägi, et valge matistada ei saa, ja luges partii viigiks. Ta oleks pidanud aga lähtuma mitte sellest, kas võit normaalselt võimalik oleks, vaid kas see ikka ka teoreetiliselt on. Kaks etturit võib nii (eba)osavalt muundada, et teoreetiliselt on matt võimalik. Niisiis oleks tulnud partii mustale kaotatuks lugeda.
Milline oleks aga pidanud olema kohtuniku otsus, kui must oleks 2 minutit enne noolekese langemist viiki taotlenud? Siis oleks partii tulnud ilmselt viigiks lugeda, sest kui artiklis kõneldakse partii võitmisest normaalsete vahenditega, siis vaevalt saab küll musta sellist kaasabi enda matistamiseks nomaalseks lugeda.

Mille eest võib kaotuse panna. Kehr ise toob näite oma praktikast. Valge lükkab lõppmängus oma etturi viimasele reale ja sirutab siis käe üle laua, et sealt oma varem löödud lippu kätte saada. Lipuni ta ei jõua, sest vastane ütleb, et otsigu ta endale saalist mõni teine lipp. See olevat nüüd tema oma, sest selle ta lõi. Kohtunik oli parajasti laua juures. Arvas, et must teeb lihtsalt nalja, ja nõudis, et lipp antaks. Must oli aga väga tõsine ja jäi oma väidetavale otsusele kindlaks. Nii panigi kohtunik talle kaotuse. Parajasti olnud 1.aprill.

Või näide Buchholzi süsteemi rakendamisest. Esmakordselt olevat seda kasutanud keegi Bruno Buchholz Magdeburgis 1932. Teatavasti on see śveitsi süsteemis kohtade jagamisel kõigi vastasmängijate punktide summa. Kui aga mingid partiid mängimata jäävad, tuleb toimida veidi teisiti.
On 9-vooruline turniir, aga üks mängija (A) ilmselt kokkuleppel kohtunikuga kahes esimeses voorus ei mängi ja saab neis kaotused, lülitudes turniiri alles 3. voorust. Ülejäänud voorudest kogub ta 5 punkti. Kuidas siis Buchholzi arvutada?

I voorus on A kaotanud virtuaalsele vastasele ja ülejäänud 8 partii eest arvestatakse talle viigid, nii et saab sellest voorust 1+4=5 Buchholzi punkti. II voorus kaotab ta jälle virtuaalsele vastasele ja allesjäänud 7 partii eest saab ta viigid, nii et siit siis 1+3,5=4,5 punkti. Mis puutub A vastastesse, siis nendele loetakse A mängimata partiid viikideks. Seega saavad nemad A vastu mitte 5, vaid 6 punkti.
Eelkõige aga tuleb reegleid tunda ja neid täpselt rakendada. Seda rõhutab ka Schach-Zeitung kõigis materjalides.
Lembit