Elementaarset Chesscafest

Viimasest Chesscafest võib saada kinnitust mõnedelegi niikuinii teada olevatele seisukohtadele. Hea tava on ju võimalikult varakult teavitada kõiki mängijaid turniiri tingimustest ja iseärasustest. Kui mängija saab kutse ja tingimused, otsustab ta oma osalemise. Ühel Saksa turniiril unustati õigeaegselt juhendisse kirjutamast partiidele lubatud hilinemisaeg. Ometi tahtsid korraldajad koodeksis ettenähtud momentaalse kaotuse asemel kasutada vana tunnist hilinemist.
Kas võib seda ikkagi kasutada, kui see alles turniiri avamisel teatavaks teha? Võib, aga tingimuseks on see, et sellega peavad nõustuma kõik mängijad. Kui kasvõi ükski esitab vastuväiteid, siis tuleb toimida nii, nagu koodeks ütleb. Millegi muutmiseks on vaja kõigi mängijate soostumist.

Samas kirjas tõstatati küsimus mobiilidest. Leiti, et need on muutunud igaühe elu asendamatuks osaks (ise ei ole küll veel mobiilini jõudnud) ja seepärast peaks nendesse leebemalt suhtuma. Aga ei. RC esimees alustas koodeksi art. 12.3b tsiteerimisest, mis näeb ette, et kohtuniku loata ei tohi mängualal olla mingeid elektroonilisi sidevahendeid, kui neid pole täielikult välja lülitatud. Loa annab kohtunik, mitte võistluste korraldaja. Geurti arvates peaks kohtunik enne igat vooru meenutama mobiilide täieliku väljalülitamise vajadust (see, mille jätsin Narvas tegemata), sest nii jääks enamik probleeme olemata. Uus on ehk väide, et järjest enam olevat neid, kes tahavad seda koodeksi artiklit muuta nii, et see keelaks üldse mängualal igasuguste elektroonikavahendite omamise, ka sel juhul, kui need on välja lülitatud.

Üks ameeriklane olevat mänginud sõbraga. Puudutanud vankrit, võtnud siis vankri küljest käe ära ja teinud vangerduse. Sõber olevat öelnud, et pärast vankri puudutamist enam vangerdada ei saa. Kuidas siis nii: ka vangerdamisel puudutatakse ju vankrit?
Ju ta siis polnud lihtsalt koodeksit lugenud. Art. 4.4b ja 4.3a ütlevad väga selgelt ära, et kui puudutatakse vankrit ja alles seejärel kuningat, siis sellel käigul enam vangerdada ei saa ja tuleb käia vankri kui esimese puudutatud malendiga.
Geurt meenutab, et 30 aastat tagasi toimiti teisiti. Tõepoolest, ise olen 1979. a. ilmunud koodeksisse tõlkinud: "Kui mängija puudutab vangerdamisel algul vankrit, peab kohtunik talle tegema märkuse, kuid vangerdus jääb jõusse. Kui see on võimatu, siis tehakse käik vankriga." Aga nii oli siis.
Lembit