Veel üks ettepanek

Oma ettepanekuga artikli 10.2 muutmiseks on välja tulnud ligi 30-aastase IA staaźiga saksa kohtunik Christian Krause. Tema arvates võiks selle artikli punkti b sõnastada umbes nii:
Kui kohtunik lükkab oma otsuse edasi, võib vastasmängijale anda täiendavalt kaks minutit ja partii jätkub võimaluse korral kohtuniku juuresolekul. Kohtunik jälgib partiid erapooletult, et kumbki mängija ei kaotaks, küll aga ta aktsepteerib viiki ainult sel põhjusel, et mängija aeg saab otsa, kuigi vastasmängija ei taha või pole võimeline võitma normaalsete vahenditega. Kui ülekaal partiis kandub teisele poolele, võivad taotluse esitada või seda korrata mõlemad mängijad. Kohtunik teatab lõpliku tulemuse hiljem partii jooksul või niipea kui võimalik pärast ühe noolekese langemist. Ta loeb partii tulemuse viigiks, kui ta nõustub, et lõppseisu ei saa võita normaalsete vahenditega või et aja ületanud mängija vastasmängija ei teinud piisavaid katseid võitmiseks normaalsete vahenditega.

Sedavõrd kui võimalik, peaks ju partii tulemuse otsustama mitte kohtunik, vaid mägijad laua taga. Jälgime veidi ettepaneku autori mõttekäiku.
Krause lähtenäide on selline: Kummalgi mängijal on jäänud poolteist minutit aega, valgel on laual vanker ja ettur, mustal vanker ja kaks etturit. Valge esitab viigitaotluse art. 10.2 järgi. Kohtunik lükkab otsustamise edasi. Edasimängul kaotab must oma mõlemad etturid ja on nüüd hoopis ise vähemetturiga.

Mustal õigust taotleda viiki art. 10.2 järgi ei ole. Ta võib küll viiki pakkuda, aga kui valge tahab ajaga võita, ei saa ta teda takistada. Ajakaotus fikseeritakse talle isegi siis, kui ta hoiab seisu tasakaalus ja valge progressi pole märgata.
Valge võib muidugi võidule mängida, aga on selgusetu, kas tema esialgne taotlus kaitseb teda ajakaotuse eest. Kui valge tahab vaid viiki, siis võib ta seda pakkuda. Musta keeldumise korral ei näe reeglid ette, et valge võiks oma taotlust art. 10.2 alusel korrata.
Kui kohtunik peaks kutsumata sekkuma ja partii viigiks lugema, siis mõjutaks ta otsustavalt partii käiku.

Valge mängib nüüd võidule. Kui tema kellale on jäänud vaid 30 sekundit, siis mõistab ta, et kaotab ajaga. Mida siis nüüd teha? On ta ajakaotuse eest kaitstud vastavalt oma 1. taotlusele või on ta selle kaitse kaotanud, kuna mängis vahepeal võidule? Taotluse kordamist reeglid ette ei näe. Kui tal jääb kellale vaid 10 sekundit, võib taotluseks olla juba liiga hilja.

Reegel 10.2 peaks kehtima võrdselt mõlemale mängijale. Pole vist korrektne, kui mängija selle reegli järgi taotlust esitades teeb kohtunikust oma vastase vastu tegutseva advokaadi. Seepärast peaks art. 10.2 järgi esitatud taotlus seadma kogu partii kohtuniku kontrolli alla ja kohtunik hoolitsema võrdselt mõlema mängija eest. Taotleja vastasmängijal peaks olema õigus omapoolse taotluse esitamiseks.

Ehk piisaks ka praegusest sõnastusest "pärast ühe noolekese langemist" ja "vastasmängija ei teinud piisavaid katseid", aga Krause arvates ei tulevat isegi tuntud kohtunikud asjaga toime. Nad ei pööra tähelepanu sellele, et reegel kõneleb ühest noolekesest ja peavad vastasmängijaks vaid algul taotluse esitanu vastast. Siit tuleneb siis, et taotleja vastast ei kaitsta samal moel kui taotlejat.
Kui enamus viimase aja diskussioonides osalenuid leiab, et väljapääs on elektronkellades, lisasekundites ja art. 10 vältimises, siis Krause leiab, et ka elektronkellad üksi ei päästa. Kui jätta art. 10 muutmata, võivat tekkida väga kummalised kiired lõppmängud.
Lembit