Nädal Narvas

Nädalavahetusel tegelesin iga-aastase Nõmme sügise kabeturniiriga. Olen oma maleveergudes viidanud sellele, et śveitsi süsteemis ei tarvitse voorude arvu suurendamine tähendada optimaalsemaid tulemusi. Ideaalne võiks ehk olla 1/3 mängijate arvust. Nõmmel oli meil 22 mängija jaoks 9 vooru, mida ka ju väga palju pole. Asi oli aga selles, et tegemist oli väga suure mängutugevuse vahega, mistõttu paljude partiide tulemusi võis kergesti ette enustada. Nii pidid viimases voorus kohtuma väga suure punktidevahega mängijad. Lubasin seetõttu paarijal kaks nõrgimat omavahel uuesti kokku panna (tean muidugi, et üldiselt śveitsis nii ei toimita), mistõttu paarid said veidi võrdsemad. Lõpuks olid 3. koha jagajad mänginud täpselt samade 9 vastasega. Enne lõpetamist lisamatśi ka mängida ei saanud. Nõmmelane loobus siis lihtsalt välismaalase kasuks.

Kodus võtsin ette eelmistest Läänemere noorte maletähtede turniiridest kirjutatu
(14.X 2007 Ühest noorteturniirist ajendatud mõtted, 9.X 2009 Tähed jälle Narvas) ja püüdsin tänavust turniiri nendega võrrelda. Ega suurt vahet olnudki. Narvakad on korraldustööd südamega võtnud ja sel on olnud tulemusi. Nii eelmistel turniiridel kui nüüdki.

Kahjuks jäid tänavu eemale Poola ja Rootsi, mille tagajärjel turniiri koosseis muidugi kannatas. Teiselt poolt võimaldas see ära mahtuda ühte saali, mis oli küll mõnevõrra kitsavõitu, ning mängida kõigil päevadel ainult üks voor. Ka mängijatega oli probleeme vähem. Isegi viigipakkumistega said mängijad seekord ise hakkama, ei tulnud kusagil vahendajaks hakata. Ainult ühes partiis tuli mul seletada, mida 50 käigu reegel tegelikult tähendab.
Määrustevastaseid käike mulle teadaolevalt ei tehtud. Turniiri algul unustasin meenutada mobiilide kohta käivaid keelde, hiljem oleks see juba veidi naljakas olnud. Ühegi mängija mobiilihelinat ometi ei kuulnud. Enne turniiri arutasime jälle, kui palju maletajatele hilinemisaega lubada ja jäime jällegi Eestis kasutatava 15 minuti juurde. Ühegi välismängija hilinemist ei märganud, paari Eesti mängija oma viimastes voorudes küll (aga ainult mõned minutid) ja üks Narva tüdruk ei saanud kahes partiis kohale tulla.

Maletähtede turniir on minu jaoks olnud üks vähestest juhtudest, kus on olnud võimalikud vahetud kontaktid ja kogemustevahetus teiste riikide kohtunikega. Pealegi annab see võimaluse igas matśis kasutada neutraalset kohtunikku. Ometi pole seejuures tegemist ainult positiivsega.
Kui eelmisel turniiril oli mul kaks IA-dest kolleegi, siis seekord kahjuks mitte ühtegi. Kohtuniku üks ülesandeid on matś täielikult ette valmistada: nimesildid paigale, kellad õigeks, malenupud kenasti keset välju. See peab kindlasti aset leidma enne mängijate saabumist. Kui aga kohtunik tuleb koos võistkonnaga, pole eam midagi teha. Oli voore, kus pool tundi enne algust polnud veel ainsatki kohtunikku. Nii leidsin, et kindlam on endal tund varem tulla ja asjad paika panna.

Ka keset vooru näis, et kohtunikel on oma võistkonna mängud märksa huvitavamad kui need, kuhu ta on kohtunikuks määratud. Aidati vooru ajal mänge analüüsida ja kui üks kohtunik oli mingiks asjaajamiseks tunniks ära lubatud, siis vaatas ta tagasi tulles kõigepealt kõiki oma võistkonna partiisid ja alles siis oma matśi. Oli ka kohtunik, kellele pakkus suurt huvi raamat "Mehe surm" sarjast "Huvitav detektiiv".

Miks siis peakohtunik alluvaid korrale ei kutsunud? Veidi ebamugav oli, sest eelkõige oli kohtunik oma delegatsiooni liige ja sellega koos turniirile tulnud. Küll aga mingi partii lõppedes ei kasutanud ma kunagi lihtsamat teed ega hakanud sellega tegelema, vaid vaatasin kõigepealt, kus kohtunik on, ja tuletasin talle meelde, et ta asjad korda ajaks. Vahelt võis see pealtvaatajaile ehk isegi kummaline tunduda.

Veidi oli probleeme partiiprotokollidega. Turniiriks trükitud kenad blanketid polnud kasutatavad, sest need olid A4 formaadis ega mahtunud laudadele ära. Võtsime siis tavalised. Tekst oli eesti keeles, mida ei mõistetud. Väga sageli kirjutati valgete nimi mustade kohale ja vastupidi, seejärel veetud nooltest oli raske aru saada. Küllalt paljud pisemad jätsid perenime kirjutamata ja piirdusid vaid eesnimega. Pärast seda, kui üks kohtunik oli matśiprotokolli kirjutanud hoopis vastupidise tulemuse kui partiiprotokollides kirjas, pidin hakkama iga sissekannet hoolega kontrollima. Oli näiteks protokoll, mis lõppes mustade pandud matiga, tulemust polnud märgitud, aga tegelikult oli võitnud valge.

Ega kõik ka peakohtuniku tegevusega rahule jäänud. Ühes voorus tuli minu juurde ühe võistkonna suurmeistrist esindaja ja nõudis vastasvõistkonna kahele mängijale kaotuse määramist, sest need olevat omavahel rääkinud. Kahjuks polnud ma kõnelust märganud, aga nüüd olid nad igatahes oma laudade taga. Pealegi pole minu arust ei koodeksis ega võistlusmäärustes punkti, mis näeks ette automaatset kaotust. Nii ma siis ütlesingi. Selle peale teatas suurmeister, et siin ei toimuvatki võistlust, vaid käivat ainult tsirkus. Kui soovitasin tal kõigepealt matśi kohtunikuga rääkida, siis teatati, et selle mehega ta küll rääkima ei hakka. Ning ka vooru lõpul tuli ta veel kord välja teesiga täielikust tsirkusest. Ometi läks suurmeistri võistkonnal nii selles voorus kui turniiril üldse hästi. Küllap ma oleksin isegi võinud ajuti veidi teisiti toimida ja kõnelda, aga minu arust oli tegemist korraliku võistlusega.

Kõige rohkem küsimusi esitati mulle ehk seoses nii võistkondliku kui individuaalse paremusjärjestuse määramisega. Tegelikult polnudki siin midagi küsida, sest asi on korraldajate otsustada ja juhendina kõik teadetetahvlil kirjas. Minu võimuses midagi muuta polnud. FIDE viimase aastakümne tava järgi otsustasid paremusjärjestuse matśipunktid, seejärel aga partiipunktid (eelmisel turniiril oli teiseks näitajaks olnud omavaheline kohtumine, aga seda kritiseeriti). Kui matśipunktid andsid võidu Eestile, siis partiipunkte kogunes Venemaale rohkem. Ja muidugi püüdis Läti võistkonna juht pärast kahes avavoorus saadud 4,5:5,5 kaotusi mulle tõestada, et partiipunktid on ikka need kõige õigemad.

Individuaalarvestuses nägi juhend ette, et kui mingit kohta jagavad kolm mängijat, võetakse arvesse vaid Berger. Aga kui igal laual on kuus mängijat, siis pole võimatu, et ka Bergerid jäävad võrdseks. Väikseimate tüdrukutega juhtuski 2.-4. koha jagamisel nii. Liigseid medaleid meil polnud. Nii jätsime medalita kõige vanema, aga diplomi sai temagi.

Nii et kui keegi ütleb, et Narvas käis tsirkus, siis ärge seda ütlemist päris puhta kullana võtke. Vähemalt Narva linnuses oli neil päevil küll tegemist põnevate ja tõsiste malelahingutega. Olgu siinkohalgi veel kord öeldud aitäh kõigile, kes nende edule kaasa aitasid.
Lembit