Paarist juhtumist

Üht hilinemisjuhtu vaadatakse viimases Chesscafes veel. Pärineb see Dominikaanist. Tegemist oli tavapartiiga, lubatud hilinemisajaks aga vanamoodi terve tund. Voor pidi algama kell 10. Must oli kohal ja kuna valget polnud, vajutas ta selle kella käima. Valge saabus kell 10.58 ja istus oma kohale, kell 11.04 aga polnud ta veel oma avakäiku teinud. Must kutsus nüüd kohtuniku ja ütles, et valge on partii kaotanud, kuna on saabunud lubatust hiljem. Valge vaidles vastu ja ütles, et oli enne kella 11 kohal. Milline peaks olema kohtuniku otsus, kui ta ei märganud valge saabumist?

Mängija tuleku mittemärkamine oli kohtuniku suur viga. Vooru algul peaks ju tähelepanelikult jälgima neid laudu, kus mängijat veel pole. Kui esimene mängutund hakkab otsa saama, siis on tühje kohti laudade taga kindlasti väga vähe ja seetõttu jälgimine lihtne. Ja miks ei taotlenud vastane võitu kell 11, vaid alles 4 minutit hiljem? Küllap peaks partii ikkagi toimuma. Koodeksi art. 6.6 järgi pole ju oluline mitte avakäigu tegemise, vaid mängulaua juurde ilmumise moment.

Teist laadi juhtum on Blackpooli turniirilt. Mees kirjutas oma käigu partiiprotokolli (seda laual tegemata), ütles siis vastasele, mida ta kavatseb käia, lisades, et seega on tegemist kolmekordse kordumisega. Kui vastane ütles, et just tema kordab käike, siis vastas, et tähtis on seisu, mitte käikude kordamine.
Eks siis kutsuti kohtunik. Lühikese arutluse järel nõustusid nii kohtunik kui ka vastane, et üleskirjutatud käigu tegemisega kordub seis tõepoolest kolmandat korda. Kuivõrd aga vastane ikka veel protesteeris viigi fikseerimise vastu, teatas kohtunik, et viigitaotlust ei esitatud siiski õigesti. Kõigepealt oleks tulnud kutsuda kohtunik, ilma et vastasele oleks midagi öeldud.

Koodeksi art. 9.2 räägib tõepoolest käigu üleskirjutamisest ja kohtuniku kutsumisest, ütlemata, kas vastasele tuleb midagi öelda või mitte. Nii otsustas kohtunik, et protseduuriliselt polnud taotlus õige ja partiil lasti jatkuda. Lõpuks olevat asi siiski viigiga lõppenud.
Päris selge on see, et kui mängija oleks käigu laual ära teinud, siis oleks tema viigitaotlemise õigus kadunud, sest käigu tegemise õigus oleks üle läinud teisele poolele. Aga antud juhul? Puhtformaalselt võib vastasel isegi mõneti õigus olla, sest vastasele ütlemist ei mainita. Aga vaevalt, et kohtuniku otsus artikli vaimuga kooskõlas oli. Kõige olulisem oli käigu üleskirjutamine või kirjutamata jätmine. Ja miks ei võinud mängija vastasele öelda, mida ta tegi? Igatahes peab ka Geurt kohtuniku toimimist selles partiis lapsikuks.
Lembit