Sakslaste arutlusi lugedes

Heitsin pilgu sakslaste Schacharena veebilehele. Sealgi arutletakse mitmete reeglite ja kohtunikutöö küsimuste üle. Paar näidet kõige viimastest päevadest. Üsna tavalised asjad.

Üheks teemaks on olnud etturi muundamine (mõne päevaga 27 seisukohavõttu). Arutlust alustab mees, kellele olevat öeldud, et välkmales ei tohi etturit 7. realt ära võtta ja selle asemel 8. reale lippu panna, vaid tuleb ettur kõigepealt viimasele reale lükata ja alles seal lipuga asendada. 10 sekundit läheb kaotsi, aga muidu võib riskida kaotusega. Kui vastane on aga käigu teinud, siis ta enam nõudmisi esitada ei saa.
Tuuakse näide, kus mängija lükanud etturi 8. reale ja öelnud "lipp!" Teist lippu aga käepärast polnud ja vajutanud seepärast lihtsalt kella. Vastane vastu ei vaielnud, tegi oma käigu ja vajutas samuti kella. Seepeale käis esimene mees oma etturiga nagu lipuga ja ütles "tuli!" Nüüd aga teatas vastane, et tegemist oli määrustevastase käiguga.
Oleks tulnud kellad seisma panna ja kusagilt lipp hankida. Ka ümberpööratud vanker jääks ju ikka vankriks, öeldagu kasvõi kümme korda "lipp". Sageli hoiatavad ka kohtunikud enne välkturniiri algust ebakorrektsete muundamiste eest. Üks kohtunik kirjutab, et hoiab alati igaks juhuks oma vasakus taskus valget ja paremas musta lippu.

Omavahelisel kokkuleppel on võimalik kõik asjad ära klaarida. Kui aga üksmeelt ei leita ja asi ametlikuks läheb, siis tuleb toimida nii, nagu koodeksi art. B3 ütleb: "Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta."
Tavamales oleks tulnud ettur muundada ja kellanäite korrigeerida.

Teiseks teemaks on mati kuulutamine, mida tegelikult polnud. Ühes meeskonnavõistluste partiis oli üks noor mängija jõudnud valgetega võiduseisuni, matt oli tulekul. Siis tõusiski ta püsti ja hüüdis "matt!" Vastane ulatas käe ja õnnitles teda. Aga juba käeulatuse ajal taipas vastane, et tegelikult matti veel polnud ja hakkas protesteerima. Tekkis diskussioon selle üle, kas käe ulatamine ja õnnitlemine tähendasid tõepoolest partii lõppu. Valgele oli olukord piinlik, ta pakkus mustale viiki, see võttis selle vastu. Matśi tulemust partii ei mõjutanud ja kõik olid rahul.

Aga kui sellist lepet poleks saadud? Kas pidada siis matikuulutamist vastase häirimiseks (karistuseks teisele poolele paar minutit lisaaega)või täiesti ebasportlikuks ettevõtmiseks (mis võiks viia partii kaotusele), kuigi see näib üsna ülepingutatud tõlgendamisena. Ja muidugi jälle küsimus, mida peab üldse alistumiseks pidama? Kas käeulatamisest piisab (keegi lisas, et võib-olla arvas ta, et vastasel on sünipäev ja tahtis teda vaid sel puhul õnnitleda). Äsja nägime, et ülemääraste viigipakkumistega vastast häirida ei tohi, aga matikuulutusega? Küllap käeulatusega partii siiski lõppes.

Aga Augsburgi kreisiliigast toodi näide: meeskonnavõistlusel oli ühel mehel patiseis. Korrapealt ta sellest aru ei saanud ja ulatas vastasele käe, mida tõlgendati alistumisena. Kui taipas, siis protesteerimine enam ei aidanud. Partii loeti kaotatuks, see otsustas ka matśi saatuse. Siin tahaks küll küsida, kuidas siis nii? Partii oli patiga lõppenud juba enne kätesurumist, partiiprotokollidest pidi see ju näha olema.

Ja veel juhtum bundesliigast: Valge ületab aja, must ei märka. Nüüd pakub valge viiki ja must võtab selle vastu. Aga siis must märkab ja hakkab protestima. Asi läheb arbitraaźi. Seal saab must esialgu õiguse, aga lõpuks otsustatakse siiski: viik! Erinevalt teistest aladest määravat males tulemuse mängijad ise ja kui nad on viiki leppinud, siis nii see ka jääb.

Nii on erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kohtunikult on vaja hoolikat suhtumist kõigisse asjaoludesse ja nende arvestamist. Aga mängijailt - nii nagu üks sakslasest arutleja ütles: käeulatusega kiirustada ei tohi, pigem istuge ise oma kätel!
Lembit