Mõned märkmed

Viimastel päevadel internetti ilmunud materjale jälgides midagi eriti huvitavat silma ei hakanud. Mõned märkmed siinkohal siiski.
Omapärane vaidlus tekkis ameeriklaste veebilehel. Laual olnud seis:
Valged: Kg6, Ob6, Ea3 ja h2 (4). Mustad: Kd7, Rg4, Eb5, g5 ja h6 (5).
Selles seisus haaranud valge pihku Eg5, lasknud selle siis lahti ja käinud h2-h3. Poleemika tekkis aga sellest, kas ei peaks valgelt nõudma käiku ... kuningaga. Kuidas siis nii? Eg5 oli ratsu poolt kaitstud ja seda valge kuidagi lüüa ei saanud. Aga kui g5 oleks olnud löödav, siis oleks teda saanud lüüa vaid kuningaga. Ja valge ilmselt tõepoolest seda teha kavatses, esialgu märkamata, et ettur on kaitstud. Niisiis mingi tõetera on arutluses isegi olemas. Aga muidugi kohustab art. 4.3 käima ainult puudutatud malendiga (mida kuningas ju polnud), art. 4.4 ütleb aga, et kui see on võimatu, võib mängija teha mistahes määrustepärase käigu.

Aga juhtum Hispaaniast. Mängija tahtis käia Of4-e3. Tegi aga kogemata määrustevastase käigu ja pani sinna hoopis ilmselt naabruses asunud valgeväljalise oda. Vastane nõudis valgeväljalisega käimist, sest seda puudutati. Kohtunik leidis, et käimiskavatsust polnud ja laskis käia Of4-e3. Apellatsioonikomitee pani käima valgeväljalise odaga ja laskis partii sealt alates uuesti mängida. Mängija ei tahtnud malendit kohendada (art. 4.2) ega puudutanud seda ka meelega (art. 4.3). Kõiki rahuldavat otsust on kohtunikul aga raske teha ja küllap oli apellatsioonikomitee otsus siiski õige.

Schacharenas tsiteeriti koodeksi art. 12.6, mis keelab vastasmängija häirimise või segamise ükskõik mil moel. Aga mis siis, kui ühel mängijatest tuleb köha- või aevastusehoog ning ta teeb seda valjusti ja lausa mitu korda järjest? See kindlasti segab, aga vist pole siin midagi ette võtta. Küllap peavad mängijad ise hoolitsema selle eest, et nad oma tervise võimalikult korras hoiaksid, vajadusel ravimeid võtaksid ja haigetena mängusaali ei tuleks. Mis puutub aga välisesse häirimisse, siis selle kohta toodi arutluse käigus mitmeid näiteid. Üks maleklubi paiknevat kohaliku kiriku vahetus läheduses, kus olevat kombeks iga 15 minuti järel kella helistada, teise naabruses asuvat tuletõrjekomando. Ühe suurema häire korral tuli turniiril pooleks tunniks mäng katkestada, enne kui olukord rahunes.

Sirvisin vanu ajalehtede väljalõikeid. Just neil päevil 40 aastat tagasi olevat Luganos koos olnud kirimaleliidu ICCF kongress, mis andis mulle ka kirimales rahvusvahelise arbitri nimetuse. Olin 35., kes selle sai. NSVL-s polnud selle eksisteerimise lõpuni kedagi teist, kel oleks olnud see nimetus nii tava- kui ka kirimales.
Lembit