Jälle Õismäel

Isadepäeva eel on Haabersti sotsiaalkeskus tavapäraselt eakatele välkturniire korraldanud, tänavu peeti seda juba 12. korda. Tehakse seda hoole ja armastusega, iga osavõtja saab tänukirja, lilleõie ja paljundatud turniiritabeli, lõpuks istutakse koos kohvilauda. Olen isegi selle turniiriga tükk aega seotud.

Tavaline śveitsi süsteemis turniir. 7 vooru. Mängijaid tänavu 21 - kuivõrd ideaalseks peetakse seda, et osalejate arv ületaks kolmekordselt voorude arvu, siis oligi nagu tegemist ideaalvariandiga. Kahju vaid, et üks registreerunu jäi tulemata, mistõttu oli mängijaid paaritu arv. Trükitud juhend oli kõigile välja saadetud, vaid mõned detailid vajasid täpsustamist.
Kasvõi kohtade jagamine: partiipunktid ja võitude arv kõigepealt, aga seejärel mingi ebamäärane koefitsientide süsteem. Otsustasin, et see tähendab kõigi vastasmängijate punktide summat. Kindlasti annab see näitaja eelise sellele, kellel on olnud tugevamad vastased. Miinusteks ehk see, et selle rehkendamine võtab aega ja ka mägijail pole arvutuse õigsuse kontrollimine lihtne. Olin juba unustanud, et mõnel varasemal turniiril olin kasutanud voorujärgsete punktide summat - rehkendada lihtsam ja tabelist kõik näha. Mingeid suuri auhindu ka ju mängus pole. Nii et see oleks vast olnud parem. Turniiri esimesel poolel tegi kirjatöö põhiliselt ära Nikolai Kunitsõn, kes pidi aga kahjuks varem lahkuma. Kui aga ise ninapidi paberites oled, siis ei näe laudadel toimuvat. Paaril korral läksid vaidlused ägedaks.

Mullusel turniiril püüdsin toime tulla osavõtjakaartideta ja paarid vaid turniiritabeli alusel kokku panna. Algvoorudes probleeme polnud, aga kui hiljem olid paljud paarid juba omavahel kohtunud, läks asi keeruliseks. Raske oli arvestada värve, peaaegu võimatu aga tõuse-langusi. Nii jäi ajaline võit minimaalseks ja seekord olin jälle tagasi tavapäraste töömeetodite juures.
Väike probleem oli ka mõtlemisajaga. Juhend nägi ette 10 minutit kummalegi vastasele, aga nii nagu varemgi oli ka seekord tegemist paari nägemispuudega mängijaga. Mullu seadsin nende partiides ajad 11-9, mille mõju kippus küll vaid sümboolseks jääma. Seekord sai siis aegadeks taas 12-8.

Turniiri avamisel selgitasin kahes keeles reegleid ning kiir-ja välkmale erinevusi. Üheks neist on teatavasti määrustevastaste käikude tagajärjed. Oli neid, kes leidsid, et ka välgus tuleks lubada kasvõi korra eksida. Mullu tegin reeglile klausli, et määrustevastane käik toob kaotuse vaid sel juhul, kui vastane seda taotleb. Tänavu kehtis meil reegel absoluutselt - kui oled määrustevastase käigu teinud, oledki partii kaotanud. Lihtne ja selge.

Partiide endiga mingeid erilisi probleeme polnud, kuigi paaril korral tuli ka vaidlusi lahendada. Oli juhtum, kus kumbki polnud noolekeste langemist tähele pannud. Mis siis muud kui viik. Oli juhtum, kus laual seisis matt, aga matistaja kellal oli nooleke langenud. Kuivõrd polnud selge, mis juhtus varem, tuleks olulisemaks lugeda matti. Oli paar juhtu, kus kuningat ja lippu oli omavahel raske eristada. Hiina malekelladega on mul varemgi raskusi olnud, oli seekordki. Jälle mingi mehaaniliste kellade variant, mida polnud varem kohanud. Nende õigeks keeramisega oli parajalt tegemist. Aga muidu oli päris tavaline normaalne turniir.
Lembit