Mõnda loetust

`Sveitsi süsteemiga turniiridel juhtub vahel ikka, et kõik mängijad avavooruks kohale ei jõua. Kas need tuleks siis mängima lasta ja mis tulemused peaks mänguta tabelisse kirjutama? Nii oli ka ühel Chesscafes mainitud turniiril (kus, see ei selgu). Pärast teist vooru lisas kohtunik veel ühe mängija juurde ja märkis talle tabelisse kaks viiki. Kas nii tohtis? Keegi igatahes protestis.

Geurti arvates on mängijate lisamine alati ohtlik, veel ohtlikum aga neile punktide andmine. Kohustuslik eeltingimus peaks olema, et mängijate hilinemine oleks tingitud mingitest nendest endist mitteolenevatest asjaoludest. Nii ei pääsenud Anand õigeaegselt Sofiasse matśile Topaloviga, sest Islandil purskas vulkaan. Seal lükati matśi algus lihtsalt edasi. Turniiri aga ju ei lükka. Küllap sõltubki asi võistluse iseloomust. Hea oleks muidugi, kui ühe mängija juurdetulekuga saaks nüüd mängijaid tabelisse paarisarv.

Millised kohtade jagamise süsteemid on parimad? Eks iga korraldaja kasutab endale meelepärast, kuigi ka siin peaks asi sõltuma turniiri iseloomust. Nii eelistab Geurt sellistel śveitsi süsteemis turniiridel, kus tegemist vaid aktiivsete reitingumängijatega, vastaste keskmist reitingut. See aga ei sobi, kui paljudel pole reitingut või on tegemist rohkete noormängijatega, kelle reitingud pole püsivad ega usaldatavad. Tõsiseid uuringuid tehtud pole.

Kunagi polnud 50 käigu reegel absoluutne. See koodeks näiteks, mille järgi mina reegleid õppisin (1950), ütles näiteks: kui kontrollimisel tõestatakse, et antud lähteseisu juures on võit võimalik, kuid enam kui 50 käiguga, võib partii lõpetamist nõuda alles pärast järgmise 50 käigu sooritamist.
Aga see oli ammu. Nüüd tuleb kindlalt 50-ga hakkama saada. Kui see käikude arv on löömiste ja etturikäikudeta täis, lõpeb partii viigiga. Ometi pidi reeglite komitee esimees seda uuesti kordama.

Ja kui aja üle lased, oled partii kaotanud, kui vastasel peale kuninga veel midagi matistamisvõimelist laual on. Aga seda sai nädal tagasi kommentaaris lähemalt käsitletud.

Üks inglane peab vajalikuks art. 12.3 karmistamist, sest selle praegusel kujul võib mängija kohtuniku loal omada mängualal ka sisselülitatud mobiili ja kasutada mängu ajal mingeid vaikselt toimivaid seadmeid.
Koodeks defineerib küll, mis on mänguala ja et selle hulka kuulub ka mängukoht, aga mängukoha definitsiooni pole. Geurti järgi on mängukoht selline paik, kus mängitakse võistluspartiisid. Kohtuniku loata ei tohi sinna siseneda need, kes pole ei mängijad ega kohtunikud. Mänguala määratlusse aga mahuvad koodeksis nüüd ka tualetid.
Art. 12.3b ütleb edaspidi, et kui seade pole täielikult välja lülitatud, kaotab mängija partii. Võistlusjuhend võib aga ette näha ka leebema karistuse.
Lembit