Kuidas lõppes välk?

Ühel Saksa leheküljel vaieldi hiljuti selle üle, kuidas oleks pidanud üks välkpartii lõppema. Päris tavaline olukord. Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Must ütleb, et valge on teinud võimatu käigu, aga kella ei vajuta. Nii läheb ta aeg kohe üle ja nüüd on valge see, kes kuulutab, et tema on võitnud vastase ajaületuse tõttu. Mida peaks kohtunik otsustama? Üks võimalus, et teda laua juures polegi, teine aga, et ta nägi kõike toimuvat ning ka seda, et must esitas taotluse enne aja ületamist.

Algul ei öeldud, missuguse tulemuse kohtunik selles partiis fikseeris. Esimene arvamuseavaldaja leidis, et kuivõrd asi on mõneti selgusetu, oleks kõige targem, kui mehed omavahel lihtsalt viiki lepiksid. Lõpuks selgus, et ka antud partii oli kohtuniku otsusel lõpetatud viigiga. Selline oleks küll liiga lihtne lahendus.

Mitteküllaldase järelevalve puhul ei ütle koodeksi välkmalelisa ära, missuguseid formaalsusi tuleks pärast määrustevastast käiku ette võtta. Koodeks ei ütle  ka seda, et sel juhul tuleks kell tingimata seisma panna. Muidugi oleks siis asja selgeks saanud.
Mida kohtunik ei näe, ei pea ka ta ilmtingimata uskuma. Problemaatiline on ka tunnistajate kasutamine, sest nad ei tarvitse olla päris erapooletud.

Kui just kuningas tules pole, võib välgus olla küsitav seegi, kas määrustevastase käiguga üldse oli tegemist. Antud juhul oli kuningas tules, seega määrustevastasus kõigile näha. Koodeksi art. 6.9 pole rakendatav. Määrustevastasuse taotlusest ajaületuseni olevat kulunud umbes 5 sekundit. Nii peab küll kohtuniku viigiotsust pidama ebaprofessionaalseks.

Näib, et arutlejate enamus jõudis lõpuks samasse, kuhu mina oma 2004.a. kirjatöös "Mõnda välkmale reeglitest". Tsiteerin seda materjali: Valge teeb määrustevastase käigu ja vajutab kella. Musta nooleke kukub. Mõlemad nõuavad võitu. Selle saab must, sest ajaületusel pärast määrustevastast käiku pole enam tähtsust.
Lembit