10.2 tekkimisest

Mida võiks viimasest Chesscafest veel tähele panna? Võiksime sealt leida kasvõi vastuse küsimusele, missugusel maleolümpial kasutati malekoodeksi artiklit 10.2. Õige vastus on: ainult Jerevani olümpial 1996. Algul oli selline viigitaotlemise moodus kasutusel vaid Jugoslaavias, hiljem ka Inglismaal. 1992 jõudis see ka FIDE-sse, aga veel mitte sel aastal kinnitatud järjekordsesse koodeksitrükki. Seal polnud seda järelikult ka veel Moskva olümpia ajal 1994. Koodeksisse võeti see alles 1996 ja kuigi see väljaanne hakkas ametlikult kehtima alles 1. juulist 1997, rakendati reeglit juba Jerevani olümpial.
Elista olümpial ja järgmistelgi ei kasutatud seda aga jälle, sest sellest peale on olümpiatel mängitud lisasekunditega, kus artikkel 10 ei kehti. Olin kõigil mainitud olümpiatel koos Geurtiga ja mäletan olukorda hästi. Kõige suurem muudatus kinnitati a. 2000 (jõustus 2001), mille järgi kohtuniku poolt selle artikli alusel langetatud otsus on lõplik.

Selle artiklini kaotati üsna palju partiisid võiduseisudest, sest vastane kasutas vaid aega. Küllalt palju ebaselget ja subjektiivset on aga kindlasti ka selle artikli rakendamises. Ka RC esimees möönab, et selle artikliga on raske tegelda. Nii ei suuda ta selgelt vastata küsimusele, millal peaks otsuse edasilükkamisel vastasmängijale 2 lisaminutit andma. Igatahes leiab ta, et kui vastasel on küllalt aega, siis pole talle mõtet aega lisada. Antavaid minuteid ei saa kunagi võtta viigitaotleja karistusena, sest õigus taotluseks on ju olemas. Enamikku taotlustest peab Geurt täiesti ebaselgeteks, mis võivad vastast ajapuuduses segada. Neil juhtudel oleks mõte 2 minutit lisada.

Lõpuks on hakatud tähelepanu pöörama sellele, et malekoodeksi ametlikud tõlked mõnedesse keeltesse ei ole päris adekvaatsed. Näiteks venekeelne tekst, mille art. 6.6a ütleb: Iga mängija, kes ilmub malelaua juurde pärast mänguaja algust, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Kui võistluse juhendis pole seda ära öeldud, pole kohtunikul midagi teha. FIDE originaaltekstis seda lauselõppu pole. Geurt meenutab, kuidas Iljumźinov olnud presidendinõukogus täiesti vastu kõigile juhtudele, kus hilineja võiks partiid alustada, olgu tegemist kasvõi mingi erakorralise olukorraga.
See pole kaugeltki ainus juhtum, kus venelased on koodeksit üsna suvaliselt tõlkinud või kommenteerinud. Ise juhtisin sellele tähelepanu rohkem kui aasta tagasi (11.X 2009 Ettevaatust koodeksitõlgetega, 13.X Venelaste kommentaarid).

Ka mul on paaril viimase aja turniiril juhtunud, et turniiri korraldajatel pole piisavalt korralikult toimivaid malekelli. Veel rohkem näivad kelladega hädas olevat India maletajad. Mis siis ikka, tuleb kellad lauale panna siis, kui need kusagil vabanevad. Mängida nii võib, aga mingisse reitinguarvestusse ei tohiks sellised partiid minna.

Aga see, et malepartii võib vahel lõppeda ka tulemusega O:O,5 või O:O, ei tohiks ju kellelegi uudiseks olla. Näiteks kasvõi see, et mängija saab nulli, kui ta telefon heliseb või kui ta keeldub pärast talle tehtud hoiatusigi koodeksit järgimast, aga vastasele antakse vaid pool punkti, kui tal on lauale jäänud nii vähe jõude, et nendega matti panna ei saa. Ja kui jalgpallis võib kohtunik kahele omavahel kaklema läinud mängijale punast kaarti näidata, siis miks ei võiks seda teha analoogilises olukorras ka males.
Lembit