Kes on juhtinud MM-matśi, ise kohtunikukategooriat omamata (mõtlen aega, kui IA tiitel juba eksisteeris)? - Lothar Schmid. Spasski - Fischeri matś oli 1972, IA nimetuse sai ta alles 1975.
Maleolümpial debüteerisime kohtunikena 1980 Vallettas, tema peakohtunikuna, mina ühena paljudest. Kuigi mitte nii väga paljudest. Turniiri algul oli olemas vaid 17 kohtunikku (nüüd on neid sadakond), hiljem lisandus veel kümmekond hilinenute ja ajakirjanike kaasamise arvel. Eriti jugoslaavlastel näis nappivat teadmisi ja kogemusi, aga neid oli umbes pooled. Ega korraldajate osas pilt parem polnud, nii et tollane FIDE president Fridrik Olafsson pidi ajuti ise sekkuma tavaliste probleemide lahendamisse. Kogu olümpia peale oli vaid paar demonstratsioonilauda ja toiduratsioonidki üsna kesised.
Seal siis laveeris õigusteaduse doktorist Schmid diplomaadioskusega kompromisse otsivalt kohtunike ja mängijate vahel. Mõnikord tundus siiski, et otsuse langetamisel võttis ta arvesse just seda nõuannet, mis talle anti viimasena. Aga kohe oli näha, et tegemist on suure eruditsiooniga taktitundelise mehega.
Ühes naiste partiis oli kontrollarv käike täis. Valged edasi mängida ei tahtnud, olid nõus aja enda peale võtma ja küsisid ümbrikku. Andsin. Salakäik saigi paberile. Siis jõudis laua juurde Schmidi asetäitja jugoslaavlane Petronić. See kohustas mängijaid partiid jätkama. Nimelt oli mõtlemisaja lõpuni veel rohkem kui tund ning tollal sõltus sel juhul partii katkestamine kohtuniku nõusolekust. Aga mustadki ei tahtnud enam mängida ja tormasid protestiga peakohtunikku otsima. Schmid sai olukorrast kohe aru. Minu otsuse luges ta õigeks, aga ometi ei tahtnud ta ka Petronići solvata. Nii küsis ta valgetega mänginult, kas see tunneb ennast halvasti. Kuigi sel midagi viga polnud, noogutas ta. Nii oli kõik paigas ja partii jäigi pooleli. Paar päeva hiljem täpsustas FIDE kongress reegleid ja edaspidi ei sõltunud katkestamine mingil juhul kohtunikest.
Teist korda olime koos 1986 Londonis Kasparov - Karpovi matśil. Schmidi viisakust näitab kasvõi juba paar kuud varem saadetud kiri, et tal olevat hea meel minuga koos tegutseda. Selleks ajaks oli tal juba suur MM- ja pretendentide matśide kogemus. Peale juba mainitud Spasski - Fischeri ka Karpov - Kortśnoi, Fischer - Petrosjan, Kortśnoi - Polugajevski.
Oli näha, et ta oli neist rasketest duellidest parasjagu õppinud. Enne matśi andsime kummalegi poolele Schmidi koostatud 24-punktilise küsimustiku selgitamaks nende soove ja pretensioone. See hõlmas malendeid, kelli, partiiprotokolle, mängulauda, puhkeruume, mängusaali sisse- ja väljapääse, valgustust ning kõikvõimalikke muid asju, näidates, et matśidel pole pisiasju. Ristikestega tuli märkida, millega ollakse päri. Nende asjadega seoses edaspidi enam mingeid vastuväiteid arvesse ei võetud. Kui lehed tagasi saime, nägime, et ristid puudusid vaid paari-kolme numbri eest.
Vajadusel leidis Schmid kiiresti lahendusi. Moskva matśil vaieldi delegatsioonide paiknemise üle turniirisaalis. Kasparovi omad tahtsid tingimata istuda Karpoviga samal poolel (silmside oma mehega?), Karpovi omad olid sellele vastu. Asi läks isegi apellatsiooniźüriisse. Kui küsimus tõstatus Sevillas, otsustas Schmid, et kummalegi delegatsioonile jäävad saalis kindlad kohad. Need ei sõltu sellest, et mängijad värvist sõltuvalt iga partiiga kohta vahetavad. See lõpetas vaidlused.
Probleemiks oli tee abiruumidesse. Lühem tee ei välistanud teoreetiliselt 100 % kontakte välismaailmaga, pikema puhul poleks need ruumid päris kõrvuti asunud. Pool aega toimiti Kasparovi, pool Karpovi tahtmist mööda ja vaidlused jäid ära.
Õhtul korjas ta Bracewellsi restoranis kolmelt laualt menüüd ja kirjutas nende tagakaanele "1. matśipartii sõbralikuks mälestuseks". Kirjutasime kõik kolmekesi alla ja jaotasime need omavahel. Restorani personalile ei näinud see tegevus küll meeldivat.
Kummalisel kombel pidin kohtunikekogus ka tõlgi rolli mängima, kuigi kolleegid oskasid piisavalt FIDE ametlikke keeli. Aga Schmidi saksa ja inglise keelest ning bulgaarlase Źivko Kaikamdźozovi prantsuse ja vene keelest ei piisanud, et vastastikusele mõistmisele jõuda.
Schmidi tegevust matśil iseloomustas ülim rahulikkus. Ta usaldas täielikult tehnikat ega käinud ühegi partii ajal laval kelli kontrollimas. Mõtlemisaegu jälgisime suure demonstratsioonilaua elektronnäitude järgi. Tavaliselt on peakohtunik ajapuuduses laua kõrval. Siin aga fikseerisime isegi Karpovi 8. partiis juba 30. käigul ületatud mõtlemisaja kohtunikelaua taga istudes. Minu süda kripeldas küll seejuures tugevalt, aga peakohtunikku ennetades ei sobinud ju ka aktiivsemalt tegutsema hakata.
Meie hilisemad kontaktid on jäänud episoodilisteks, piirdudes 90ndatel aastatel juhuslikke kokkusaamistega FIDE kongressidel. Ta on jäänud praeguseni FIDE malekunsti, näituste ja filateelia komitee esimeheks, mis küll erilise tegevusaktiivsusega silma ei paista. Talle endale kuulub suurimaid maleraamatute kogusid (üle 15 OOO teose), sealt võib leida nii kuulsa Lucena traktaadi kui ka kõik 8 Damiano õpiku väljaannet. Rohkesti on seal ka muud kollektsioneerimist väärivat. Minu sünnipäeva- või jõulukaardi peale olen tingimata saanud vastuse ning tavaliselt on selleks maleteemaline postkaart.
Sügisel 1996 oli mul võimalus olla peakohtunikuks Erlangeni turniiril . Loomulikult ei jätnud ma kasutamata võimalust ära käia mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvas Bambergis, Schmidi kodulinnas. Vastuvõtt ja vestlus oli südamlik. Kingituseks sain Linderite maleleksikoni ning raamatu Spasski - Fischeri matśidest pühendusega oma kallile sõbrale ja kolleegile. Tegemist muidugi liialdusega ning veel absurdsem oli Erlangeni bülletäänis öelda minu kohta Lothar Schmid des Ostens, aga vähemalt malereeglitest näisime küll üsna sarnaselt mõtlevat.
Schmid oli väga heas vahekorras Paul Keresega. Meenutan, et Bambergi turniiril 1968 oli 1. Keres, 2.-3. Petrosjan ja Schmid. Ka Heuer käis Bambergis oma Kerese-raamatu jaoks materjali kogumas. Loomulik, et siis ka Schmid oli Tallinnas Kerese 90. sünniaastapäeva tähistamas. Meenutasime sel ajal kolmekesi koos Olafssoniga ka veidi Vallettat. Schmid oli väga rõõmus, kui talle siin tehtud pildi saatsin.
Täiesti malele pole Schmid ennast kunagi pühendada saanud, kasvõi seetõttu, et perekonnale kuuluva Karl May kirjastuse asjad on tahtnud ajamist. Praegu olevatki arutusel Karl May pärandi müümine ühele liidumaadest. Tegemist olevat umbes 10 000 lehekülje materjaliga. Küsitud olevat 15 miljonit eurot, pakutud vaid 3,5. Kas kokkuleppele jõutakse, ei tea.
Sel laupäeval saab Lothar Schmid 80. Palju õnne! Loodan, et mu kaart jõuab õigeks ajaks Bambergi.
Lembit
1 kommentaar:
Soovin Lembitule jõudu oma blogi regulaarsel täiendamisel. Ehkki kommenteerijaid on küll vähe, siis usun siiski, et lugejaid on märksa rohkem. Ja vaid järjepidevusega, regulaarselt ilmudes, on neid võimalik veelgi juurde võita. Nii et jõudu jätkamisel, kohtunike töös ja maleajalooliselt on asjal kindlasti väärtust.
Postita kommentaar