Saksa kohtunikud on viimasel nädalal arutanud küllalt tüüpilist juhtumit mingi klubi välkturniirilt: Valge paneb mustale mati, aga samal ajal langeb tema kellal nooleke. Must ütleb valjult "aeg!", valge aga "matt!". Malekell jääb käima. Mis on tulemus? Tolles partiis pidas valge end sedavõrd kaljukindlaks võitjaks, et must andis kodurahu säilitamise nimel järele ja laskis endale turniiritabelisse nulli kirjutada.
B8: Võidu taotlemiseks vastasmängija ajaületuse tõttu peab mängija seiskama mõlemad kellad ja pöörduma kohtuniku poole. Must kelli ei seisanud. Kiir- ja välkmales ei piisa noolekesele osutamisest ega "aeg!" hüüdmisest.
5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale määrustepärase käiguga mati. Nii see oli. 6.8a: ... käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole oma kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetab partii. Kuna must polnud oma võitu määrustepäraselt vormistanud, polnud valgel vaja kella seisata, sest käik lõpetas partii.
Tõsi küll, valge oli alles matti panemas. On väga oluline, et kohtunikud püüaksid välkturniiridel olla seal, kus neid kõige rohkem vaja on. Kohtuniku hästi valitud asend on väga tähtis. Kui kohtunik tõepoolest toimunut nägi, peaks valge olema ajaületuse tõttu partii kaotanud. Kui ta aga tuleb laua juurde ning näeb vaid matti ega tea, kas matt pandi enne või pärast ajaületust, siis võidavad valged.
Sakslastest vaidlejate hulgas oli neidki, kes tahtsid partii vastakate arvamuste tõttu viigiks lugeda,aga need jäid ilmselt vähemusse. Üks mängija tõi näite teiselt välkturniirilt. Tema vastane oli hüüdnud: "aeg!", sest nooleke kukkus. Aga siis kukkus parajasti teine nooleke ka ja teine mees hüüdis "viik!". Kuigi vastane sellega algul ei nõustunud, fikseeris kohtunik B9 järgi viigi: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
Muidugi on eetika probleemid välkmales olulised ja alati on (nagu ka nendes kahes partiis) mängijaid, kes püüavad kõiki võimalusi ära kasutada, püsides lubatu ja lubamatu piiril. Kui see siiski toimub reeglite raames, pole kohtunikul midagi teha ja jääb vaid reeglitest kinni pidada. Kui mitte, siis tuleb koodeks maksma panna.
Viis aastat tagasi toodi Chesscafes analoogiline juhtum ühelt Jugoslaavia välkturniirilt, kus kohtunik tõepoolest viigi fikseeris. Gijsseni seisukoht oli siiski, et valge tuli lugeda võitjaks, sest matt lõpetas partii, noolekese langemine aga loetakse kiir- ja välkmales juhtunuks vaid siis, kui selle kohta esitatakse taotlus. Tavamales oleks kohtunik pidanud muidugi ajaületuse fikseerima. Seal on ju väga tähtis see hetk, millal nooleke langeb, kas enne või pärast matti. Kui see toimub üheaegselt, loeb laual toimuv, seega matt.
Kes asja vastu veel huvi tunneb, võiks otsida Austraalia saidilt üles sealse arutluse jaanuarist 2004, kus oli tegemist koguni 44 sõnavõtuga. Lähteolukord oli ligikaudu analoogiline. Ka seal kaldus üldine arvamus valgete võidu poole. Minugi tekstidest "Malekellad, mõtlemisajad ja ajakontroll" ning "Mõnda välkmale reeglitest" leiab paar asjakohast näidet.
Lembit
laupäev, 10. november 2007
neljapäev, 8. november 2007
Kuhu panna kell?
Austraallased arutasid eelmisel nädalal, kuhu ikkagi tuleks malekell panna ja kas eriti must võiks selle kohta nõudmisi esitada. Ajendiks sai üks sealsel Flood Cup´il mängitud partii. Mustad jäid partii alguseks hiljaks, nii et kell oli juba käima pandud, hakkasid aga siis nõudma, et kell pandaks tema tahtmise järgi. Kohtunik järele ei andnud ja viitas koodeksi artiklile 6.4 Enne partii algust otsustab kohtunik, kuhu malekell asetatakse.
Sellega seoses meenutati ka üht Melbourne´is 2002 mängitud kiirpartiid. Seal olevat olukord olnud analoogiline, aga must resoluutsem. Võttis ise laualt kella ja pani selle teisele poole. Kuivõrd kellanäit jäi parandamata, kaotas valge üle minuti. Mustad võitsid lõpuks partii, valgete arvates aga oleks tulnud neile halva käitumise pärast hoopis kaotus panna. Valged jätsid seejärel turniiri hoopis pooleli. Kuigi mustade tegevus oli laiduväärt, ei saanud ka valgete toimimist heaks kiita.
Pikka aega polnud reeglites malekella asendi kohta mingit vihjet. Kui vaadata fotosid varasematest turniiridest, siis võib näha kelli seismas nii valgetest vasakul kui ka paremal. Omapäraselt on asi lahendatud 1959 ilmunud Garkunovi ja Zraźevski raamatus "Malevõistluste kohtunikutöö". Selles on esmakordselt toodud välkmale reeglid, mis ootusepäraselt näevad ette kella asetamise valgetest vasakule, sama raamatu tavamalet käsitlevas osas aga nõutakse kella asetamist valgetest paremale ja numbrilauaga kohtuniku poole. Milles asi? Tol ajal mängiti suuremad turniirid mingite saalide lavadel. Kellad olid paigutatud nii, et nad olid tagaküljega saalis istuva publiku poole (esikülg seega tõesti laval liikuva kohtuniku poole). Kuivõrd partii nimetamisel on ju valged esikohal, siis pididki publiku jaoks valged oma nimesildiga olema vasakul.
1974 ilmunud FIDE koodeksis ei kõnelda kellade paigutusest veel midagi. Küll on selle teksti FIDE artiklite vahele paigutatud USA turniirimääruste omad: Turniiri direktor määrab turniiri algul, kuhupoole kellad peavad vaatama ning mängijad peavad istuma nii, et kellad oleksid mustadega mängijast paremal.
1985 ütlevad 60- ja 30- minutilise male reeglid: Kohtunik otsustab enne turniiri algust kellade asendi, see tähendab suuna, kuhupoole peavad numbrilauad vaatama. Mustadega mängija valib siis, kummal poolel ta tahab istuda.
1996 seadustab FIDE praeguse praktika: kohtunik otsustab, kuhu malekell asetatakse. On tava, et kiir- ja välkmales pannakse see valge avakäigu eelise kompenseerimiseks musta paremale käele, enamasti toimitakse nii ka tavamales, aga koodeks seda ära ei ütle, enam ka mitte kiir- ja välkmale kohta.
Põhimõte on igal juhul, et kell oleks kohtunikule hästi nähtav. Kui tal on näiteks kellade asendit hea jälgida keset saali liikudes, siis võib ühe rea panna ühtpidi, teise teistpidi. Vahel on malelauad aga tihedalt koos ja võib tekkida oht, et mängijad vajutavad valet kella. Siis võib olla vaja seada kaks kella kõrvuti.
Võistkonnavõistlustel peaksid võistkonna liikmed istuma ühel pool (kellad siis tavaliselt vastavalt 1. laua värvile). Kui mängijad tahavad kella paigutada või ise istuda teisele poolele, võib kohtunik seda lubada, kui see ei raskenda tal kella jälgimist. Enamasti tähendab see mustade püüdu vajutada kella parema käega, aga on meil neidki mängijaid, kellel on vasakul pool oleva kellaga mugavam mängida. Kellade asendist tingitult võib kohtunik vahel lasta mustadel otsustada, vahel pole see lihtsalt võimalik. Loomulikult ei pea kohtunik midagi ette võtma siis, kui kell juba käib nagu ülaltoodud hilinemisjuhtudel. Omavoliline ümberistumine või kella ümberasetamine kujutab endast artikli 6.4 rikkumist ja võib tuua karistuse vastavalt artiklile 13.4.
Artikkel 6.4 annab kohtunikule kõik õigused kella paigutamiseks, aga mõtet ironiseerida, et kasvõi tualeti põrandale, nagu tegi seda üks austraallaste diskussioonis osalenu, ei ole. Ometi olen ma alati valmis selgitama, miks ma mingil konkreetsel juhul tavadest kõrvale kaldusin ja panin kella valgetest paremale.
Kui turniiril juhtub olema keegi puudega mängija, kellel on kiir- või välkmales vasaku käega (peaaegu) võimatu kella vajutada ja kes tahaks, et kell seisaks kogu aeg temast paremal, peaks ta enne turniiri pöörduma kohtuniku poole. See otsustab ja informeerib siis kõiki mängijaid. Artikkel 6.8d lubab kella vajutamiseks kasutada ka abilist. Aga ka sel juhul tuleb kohtunikku ja korraldajaid ettevalmistuste tegemiseks aegsasti informeerida.
Lembit
Sellega seoses meenutati ka üht Melbourne´is 2002 mängitud kiirpartiid. Seal olevat olukord olnud analoogiline, aga must resoluutsem. Võttis ise laualt kella ja pani selle teisele poole. Kuivõrd kellanäit jäi parandamata, kaotas valge üle minuti. Mustad võitsid lõpuks partii, valgete arvates aga oleks tulnud neile halva käitumise pärast hoopis kaotus panna. Valged jätsid seejärel turniiri hoopis pooleli. Kuigi mustade tegevus oli laiduväärt, ei saanud ka valgete toimimist heaks kiita.
Pikka aega polnud reeglites malekella asendi kohta mingit vihjet. Kui vaadata fotosid varasematest turniiridest, siis võib näha kelli seismas nii valgetest vasakul kui ka paremal. Omapäraselt on asi lahendatud 1959 ilmunud Garkunovi ja Zraźevski raamatus "Malevõistluste kohtunikutöö". Selles on esmakordselt toodud välkmale reeglid, mis ootusepäraselt näevad ette kella asetamise valgetest vasakule, sama raamatu tavamalet käsitlevas osas aga nõutakse kella asetamist valgetest paremale ja numbrilauaga kohtuniku poole. Milles asi? Tol ajal mängiti suuremad turniirid mingite saalide lavadel. Kellad olid paigutatud nii, et nad olid tagaküljega saalis istuva publiku poole (esikülg seega tõesti laval liikuva kohtuniku poole). Kuivõrd partii nimetamisel on ju valged esikohal, siis pididki publiku jaoks valged oma nimesildiga olema vasakul.
1974 ilmunud FIDE koodeksis ei kõnelda kellade paigutusest veel midagi. Küll on selle teksti FIDE artiklite vahele paigutatud USA turniirimääruste omad: Turniiri direktor määrab turniiri algul, kuhupoole kellad peavad vaatama ning mängijad peavad istuma nii, et kellad oleksid mustadega mängijast paremal.
1985 ütlevad 60- ja 30- minutilise male reeglid: Kohtunik otsustab enne turniiri algust kellade asendi, see tähendab suuna, kuhupoole peavad numbrilauad vaatama. Mustadega mängija valib siis, kummal poolel ta tahab istuda.
1996 seadustab FIDE praeguse praktika: kohtunik otsustab, kuhu malekell asetatakse. On tava, et kiir- ja välkmales pannakse see valge avakäigu eelise kompenseerimiseks musta paremale käele, enamasti toimitakse nii ka tavamales, aga koodeks seda ära ei ütle, enam ka mitte kiir- ja välkmale kohta.
Põhimõte on igal juhul, et kell oleks kohtunikule hästi nähtav. Kui tal on näiteks kellade asendit hea jälgida keset saali liikudes, siis võib ühe rea panna ühtpidi, teise teistpidi. Vahel on malelauad aga tihedalt koos ja võib tekkida oht, et mängijad vajutavad valet kella. Siis võib olla vaja seada kaks kella kõrvuti.
Võistkonnavõistlustel peaksid võistkonna liikmed istuma ühel pool (kellad siis tavaliselt vastavalt 1. laua värvile). Kui mängijad tahavad kella paigutada või ise istuda teisele poolele, võib kohtunik seda lubada, kui see ei raskenda tal kella jälgimist. Enamasti tähendab see mustade püüdu vajutada kella parema käega, aga on meil neidki mängijaid, kellel on vasakul pool oleva kellaga mugavam mängida. Kellade asendist tingitult võib kohtunik vahel lasta mustadel otsustada, vahel pole see lihtsalt võimalik. Loomulikult ei pea kohtunik midagi ette võtma siis, kui kell juba käib nagu ülaltoodud hilinemisjuhtudel. Omavoliline ümberistumine või kella ümberasetamine kujutab endast artikli 6.4 rikkumist ja võib tuua karistuse vastavalt artiklile 13.4.
Artikkel 6.4 annab kohtunikule kõik õigused kella paigutamiseks, aga mõtet ironiseerida, et kasvõi tualeti põrandale, nagu tegi seda üks austraallaste diskussioonis osalenu, ei ole. Ometi olen ma alati valmis selgitama, miks ma mingil konkreetsel juhul tavadest kõrvale kaldusin ja panin kella valgetest paremale.
Kui turniiril juhtub olema keegi puudega mängija, kellel on kiir- või välkmales vasaku käega (peaaegu) võimatu kella vajutada ja kes tahaks, et kell seisaks kogu aeg temast paremal, peaks ta enne turniiri pöörduma kohtuniku poole. See otsustab ja informeerib siis kõiki mängijaid. Artikkel 6.8d lubab kella vajutamiseks kasutada ka abilist. Aga ka sel juhul tuleb kohtunikku ja korraldajaid ettevalmistuste tegemiseks aegsasti informeerida.
Lembit
kolmapäev, 7. november 2007
Möödaminnes löömisest
Kuigi möödaminnes ehk en passant löömine jõudis malepartiidesse juba 15. sajandi lõpul, on vaidlused selle käigu omapära üle jätkunud viimase ajani. Põhiliselt on probleemiks olnud see, kas möödaminnes löömine tuleks teha ka sel juhul, kui ükski muu käik pole selles seisus võimalik.
Kui me 1996. a. reeglite komitees järjekordselt koodeksit ümber tegime, sai artikkel 3.4d niisugune: Ettur, mis ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, liikudes ühe käiguga oma lähteväljalt edasi kahe välja võrra, võib selle vastasmängija etturi lüüa, nagu oleks viimast liigutatud vaid ühe välja võrra. Sel moel saab vastasmängija etturi lüüa ainult kohe ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes.
Arvan, et eestikeelne tõlge sai enam-vähem täpne. Ingliskeelses tekstis seisis kahes kohas may (may capture, capture may be made). Võib kõrval on may peamiseks vasteks tohib.
Kui śveitslased avaldasid selle koodeksiväljaande kohta materjali, siis oli seal selline seis:
Valged: Kf6, Ef2, g2 ja h3 (4). Mustad: Kh6, Eh4 ja h7 (3).
Kui valge käib siin 1. g4, siis on musta ainus võimalus 1. ... hxg3 (e.p.) ja valge võidab. Tõstatati küsimus, et kui must ainult tohib lüüa ega pea seda tingimata tegema, oleks must patis.
Edasi järgnes aastal 2000 Monaco turniir, millest üks osa mängitakse teatavasti pimesi. Seal olevat ka reeglite komitee esimehel Geurt Gijssenit hakanud kummitama, miks ikkagi koodeksi tekstis kasutatakse mõneti ebamäärast may. Suurmeister John Nunn rahustas ta maha, öeldes, et ingliskeelne tekst on siiski ühemõtteline ja ütleb, et ka möödaminnes tuleb lüüa, kui muud teha pole. Samal ajal arvas reeglite komitee sekretär Stewart Reuben, et kaaluma peaks may asendamist can´iga (võib, saab).
Just järgmises voorus kohtusid Monacos Jeroen Piket ja Veselin Topalov. Pärast valge 43. käiku g2-g4+ fikseeris arvuti mati. Pimesimales on aga arvuti roll ülitähtis. Laual oli selline seis:
Valged: Kh2, Ld2, Vg8, Ef5 ja g4 (5). Mustad: Kh5, Le7, Vb1, Ef6, h4 ja h7 (6)
Kuidas ka Topalov ka ei püüdnud möödaminnes lüüa, arvuti selleks võimalust ei andnud. Vaid operaatori jõupingutustega sai lõpuks käik tehtud ja partii võis jätkuda.
Siis tekkis ühel turniiril järgmine seis:
Valged: Kh4, Eg5 ja h3 (3). Mustad: Kf4, Oe8, Eg6 ja h7 (4).
Must käis siin 1. ... h5, et pärast 2. gxh6 (e.p.) valgele matt panna. Valgetega mänginud bulgaarlane Petar Genov keeldus etturit löömast, kuna koodeks teda selleks ei kohustavat. Kohtunik luges mustad partii võitnuks, pärast paaripäevaseid vaidlusi aga tühistas apellatsioonikomitee selle otsuse ja fikseeris viigi.
Gijsseni seisukoht oli, et apellatsioonikomitee seisukoht oli väär. Artikkel 5.2a ütleb Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja tema kuningas ei ole tules. Siin oli selline käik olemas, järelikult ei mingit viiki.
Ometi tunnistas ka Geurt, et möödaminnes löömise artikli sõnastus on mõneti ebamäärane. Peale may väljavahetamise can´i vastu olevat veel artikli lõppu otstarbekas lisada See käik tuleb teha, kui ükski teine määrustepärane käik pole võimalik.
Kui ilmus koodeksi uus, 2004. aasta väljaanne, siis oli meid huvitav artikkel (mille numbriks oli juba eelmises väljaandes saanud 3.7d) jätnud esimese lause täpselt samaks (koos sõnaga may), teise sõnastuse aga muutnud selliseks, et seal polnud vaja kasutada ei may ega can. Eesti keeles nüüd siis: See löömine on määrustepärane ainult sellele edasilükkele järgneval käigul ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes. Gijsseni pakutud lisalausest polnud mingit märki.
Nii jäi ebamäärane seis püsima. Aga siiski. Selle aasta suvel märkasid tähelepanelikud lugejad, et FIDE leheküljel on koodeksitekst üle elanud üsna mitmeid muudatusi. Üks neist oli ka Geurti lisandunud lause. Hakkasin juba mõtlema sellele, et ka meie koodeksitõlge tuleb ümber teha, aga enne kui ma nii kaugele jõudsin, selgus, et ükski nendest muudatustest polnud õige. Kuidas selline väär tekst mõneks kuuks üles sai, pole praeguseni selge.
Reeglite komitee pole selles väikeses küsimuses ilmselt oma ülesannete kõrgusel olnud. Tegelikult pole minu arvates mingit probleemi. Löömine möödaminnes on käik nagu iga teinegi ning kui meil mingis seisus on võimalik teha vaid üks käik, siis tuleb see teha, olgu selleks siis löömine möödaminnes või midagi muud.
Lembit
Kui me 1996. a. reeglite komitees järjekordselt koodeksit ümber tegime, sai artikkel 3.4d niisugune: Ettur, mis ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, liikudes ühe käiguga oma lähteväljalt edasi kahe välja võrra, võib selle vastasmängija etturi lüüa, nagu oleks viimast liigutatud vaid ühe välja võrra. Sel moel saab vastasmängija etturi lüüa ainult kohe ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes.
Arvan, et eestikeelne tõlge sai enam-vähem täpne. Ingliskeelses tekstis seisis kahes kohas may (may capture, capture may be made). Võib kõrval on may peamiseks vasteks tohib.
Kui śveitslased avaldasid selle koodeksiväljaande kohta materjali, siis oli seal selline seis:
Valged: Kf6, Ef2, g2 ja h3 (4). Mustad: Kh6, Eh4 ja h7 (3).
Kui valge käib siin 1. g4, siis on musta ainus võimalus 1. ... hxg3 (e.p.) ja valge võidab. Tõstatati küsimus, et kui must ainult tohib lüüa ega pea seda tingimata tegema, oleks must patis.
Edasi järgnes aastal 2000 Monaco turniir, millest üks osa mängitakse teatavasti pimesi. Seal olevat ka reeglite komitee esimehel Geurt Gijssenit hakanud kummitama, miks ikkagi koodeksi tekstis kasutatakse mõneti ebamäärast may. Suurmeister John Nunn rahustas ta maha, öeldes, et ingliskeelne tekst on siiski ühemõtteline ja ütleb, et ka möödaminnes tuleb lüüa, kui muud teha pole. Samal ajal arvas reeglite komitee sekretär Stewart Reuben, et kaaluma peaks may asendamist can´iga (võib, saab).
Just järgmises voorus kohtusid Monacos Jeroen Piket ja Veselin Topalov. Pärast valge 43. käiku g2-g4+ fikseeris arvuti mati. Pimesimales on aga arvuti roll ülitähtis. Laual oli selline seis:
Valged: Kh2, Ld2, Vg8, Ef5 ja g4 (5). Mustad: Kh5, Le7, Vb1, Ef6, h4 ja h7 (6)
Kuidas ka Topalov ka ei püüdnud möödaminnes lüüa, arvuti selleks võimalust ei andnud. Vaid operaatori jõupingutustega sai lõpuks käik tehtud ja partii võis jätkuda.
Siis tekkis ühel turniiril järgmine seis:
Valged: Kh4, Eg5 ja h3 (3). Mustad: Kf4, Oe8, Eg6 ja h7 (4).
Must käis siin 1. ... h5, et pärast 2. gxh6 (e.p.) valgele matt panna. Valgetega mänginud bulgaarlane Petar Genov keeldus etturit löömast, kuna koodeks teda selleks ei kohustavat. Kohtunik luges mustad partii võitnuks, pärast paaripäevaseid vaidlusi aga tühistas apellatsioonikomitee selle otsuse ja fikseeris viigi.
Gijsseni seisukoht oli, et apellatsioonikomitee seisukoht oli väär. Artikkel 5.2a ütleb Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku ja tema kuningas ei ole tules. Siin oli selline käik olemas, järelikult ei mingit viiki.
Ometi tunnistas ka Geurt, et möödaminnes löömise artikli sõnastus on mõneti ebamäärane. Peale may väljavahetamise can´i vastu olevat veel artikli lõppu otstarbekas lisada See käik tuleb teha, kui ükski teine määrustepärane käik pole võimalik.
Kui ilmus koodeksi uus, 2004. aasta väljaanne, siis oli meid huvitav artikkel (mille numbriks oli juba eelmises väljaandes saanud 3.7d) jätnud esimese lause täpselt samaks (koos sõnaga may), teise sõnastuse aga muutnud selliseks, et seal polnud vaja kasutada ei may ega can. Eesti keeles nüüd siis: See löömine on määrustepärane ainult sellele edasilükkele järgneval käigul ja seda nimetatakse löömiseks möödaminnes. Gijsseni pakutud lisalausest polnud mingit märki.
Nii jäi ebamäärane seis püsima. Aga siiski. Selle aasta suvel märkasid tähelepanelikud lugejad, et FIDE leheküljel on koodeksitekst üle elanud üsna mitmeid muudatusi. Üks neist oli ka Geurti lisandunud lause. Hakkasin juba mõtlema sellele, et ka meie koodeksitõlge tuleb ümber teha, aga enne kui ma nii kaugele jõudsin, selgus, et ükski nendest muudatustest polnud õige. Kuidas selline väär tekst mõneks kuuks üles sai, pole praeguseni selge.
Reeglite komitee pole selles väikeses küsimuses ilmselt oma ülesannete kõrgusel olnud. Tegelikult pole minu arvates mingit probleemi. Löömine möödaminnes on käik nagu iga teinegi ning kui meil mingis seisus on võimalik teha vaid üks käik, siis tuleb see teha, olgu selleks siis löömine möödaminnes või midagi muud.
Lembit
teisipäev, 6. november 2007
Puudutatud - käidud!
See on alati olnud malemängu põhireegleid. Aja jooksul on selle rakendamisel toimunud mõningaid muudatusi, kuigi mitte viimasel ajal. Olulisimad on olnud vangerdusõiguse kadumine vankri puudutamisel esimesena ning see, et kui pole selge, kas esimesena puudutati oma või vastase malendit, tuleb selleks nüüd lugeda oma malend. Aga kõik see, mis kirjas minu 2004.a. kirjutatud ja sama pealkirja kandvas tekstis, püsib jõus praegugi. Kuigi jah mitte see, et kohendada võib vaid oma malendeid. Aga ega see vastase nuppude kohendamine kena ka pole. Siinkohal tuleb juttu vaid mõnedest üksikjuhtudest, millest on vahepeal juttu olnud Chesscafes või Austraalia leheküljel.
Kusagil Śveitsis tahtis mängija olla kindel, et ta ei unustaks käia rünnatud lipuga, ja puudutas seepärast kõigepealt lippu. On see korrektne ja kas pole siin midagi ühist käigu ennakult kirjutamisega? - Puudutatud malendiga tuleb tõepoolest käia, mida aga mängija tegelikult kavatses, seda on raske kindlaks määrata. Kui sellisel moel toimitakse korduvalt, võib seda lugeda vastase segamiseks.
Kas see mängija võib oma lipukäigu tagasi võtta ja lipu asemel käia mingi muu malendiga ning kas on oluline, kas ta on kella vajutanud? - Mingi muu malendiga ta käia ei või, küll aga tuleb talt lipuga käimist nõuda enne, kui vastane on omakorda mingit malendit puudutanud.
Kui mängija lipuga ei käi, kas võib siis vastane puudutatud - käidud reeglit ignoreerida, kui see on talle kasulik? - Muidugi võib. Vastane võib mõelda nii kaua, kuni ta ise mingit malendit puudutab. 4.7. Mängija kaotab oma õiguse pretensiooni esitamiseks selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Küll aga võib asjasse sekkuda kohtunik. 13.1. Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Ka puudutatud malendiga käimine on ju reegel ja ka vastastikusel nõusolekul ei tohi koodeksit rikkuda.
Aga viimasel pühapäeval Tallinnas peetud Maksuameti kiirturniiril vangerdas üks osavõtja kogemata lipuga. Vastane kutsus kohtuniku, kes laskis lipu ja vankri oma kohtadele tagasi panna. Mängija tegi vangerduse uuesti - teisele poole ja nii, et selles sedapuhku osalesid kuningas ja kuningatiiva vanker. Vastane vastu ei vaielnud ja ka kohtunik selle kohta midagi ei öelnud, kuigi puudutamise reegli järgi oleks ju tulnud teha lipukäik, sest ka siin oli lipp esimene puudutatud malend. Aga tegemist oli ju kiirturniiriga ning siin kohtunik sekkub vaid niivõrd, kui teda mingil konkreetsel juhul palutakse.
Austraalia leheküljel käis aasta tagasi diskussioon selle üle, kas vastase malendi puudutamist oma malendiga tuleb lugeda puudutamiseks. Arvati, et asi peaks sõltuma sellest, kas puudutamine oli juhuslik või mitte. Puudutamisega peaks olema tegemist ka siis, kui malendeid kasvõi sulepeaga nihutada.
Austraallased arutasid ka seda, mida teha, kui üks mängija väidab, et ütles "kohendan", aga teine kinnitab, et pole kuulnud. Leiti, et kui on olemas ühe mängija sõna teise vastu, siis tuleb eeldada, et öeldi, ning lükata käigunõue tagasi, kui pole mingit põhjust uskuda vastupidist. Kohtunik ei saa kunagi toetada mistahes taotlust malendi puudutamise kohta, kui tunnistajaid polnud, taotlus on vaieldav ning tal pole põhjust olla veendunud, et mängija patustab. Kahtlustest hoolimata tuleb mängijat usaldada, vähemalt siis, kui see juhtub esmakordselt.
Ometi on sealtsamast Austraaliast näide ühelt turniirilt, kus vastase malend oli löödud ratsuga, mis oli teinud odakäigu. Tekkis vaidlus, sest polnud selge, kas esimesena puudutati ratsut või löödud malendit. Mängija ise väitis, et puudutas kõigepealt löödud malendit ning tahtis nüüd seda lüüa teisega. Kohtunik lubaski seda, kuigi märkas siis, et mängija võttis löömisel kõigepealt kätte oma malendi. Kuivõrd ebaselguse korral on primaarne oma malendi puudutamine, siis oleks tulnud ehk käia ratsuga. Või kui kohtunik siiski uskus mängijat ja lubas tal vastase malendi lüüa, siis võis ta kuni kella uuesti käigustamiseni öelda, et tegi väikese testi ja nägi, kuidas mängija löömist teostab ja lasta tal ikkagi ratsuga käia.
Viimasest ajast on ka mitmeid näiteid, kus mängija on kogemata haaranud kätte hoopis teise malendi kui see, millega ta on käia kavatsenud. Vahel on seda tõepoolest lihtne kindlaks teha. Ja siis peaks kohtunik pöörama tähelepanu sellele, et mitmed käigu tegemisest kõnelevad artiklid seavad eeltingimuseks meelega puudutamise.
Lembit
Kusagil Śveitsis tahtis mängija olla kindel, et ta ei unustaks käia rünnatud lipuga, ja puudutas seepärast kõigepealt lippu. On see korrektne ja kas pole siin midagi ühist käigu ennakult kirjutamisega? - Puudutatud malendiga tuleb tõepoolest käia, mida aga mängija tegelikult kavatses, seda on raske kindlaks määrata. Kui sellisel moel toimitakse korduvalt, võib seda lugeda vastase segamiseks.
Kas see mängija võib oma lipukäigu tagasi võtta ja lipu asemel käia mingi muu malendiga ning kas on oluline, kas ta on kella vajutanud? - Mingi muu malendiga ta käia ei või, küll aga tuleb talt lipuga käimist nõuda enne, kui vastane on omakorda mingit malendit puudutanud.
Kui mängija lipuga ei käi, kas võib siis vastane puudutatud - käidud reeglit ignoreerida, kui see on talle kasulik? - Muidugi võib. Vastane võib mõelda nii kaua, kuni ta ise mingit malendit puudutab. 4.7. Mängija kaotab oma õiguse pretensiooni esitamiseks selle koodeksi artikli 4 rikkumise kohta vastasmängija poolt, kui ta on juba ise mingit malendit meelega puudutanud. Küll aga võib asjasse sekkuda kohtunik. 13.1. Kohtunik jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Ka puudutatud malendiga käimine on ju reegel ja ka vastastikusel nõusolekul ei tohi koodeksit rikkuda.
Aga viimasel pühapäeval Tallinnas peetud Maksuameti kiirturniiril vangerdas üks osavõtja kogemata lipuga. Vastane kutsus kohtuniku, kes laskis lipu ja vankri oma kohtadele tagasi panna. Mängija tegi vangerduse uuesti - teisele poole ja nii, et selles sedapuhku osalesid kuningas ja kuningatiiva vanker. Vastane vastu ei vaielnud ja ka kohtunik selle kohta midagi ei öelnud, kuigi puudutamise reegli järgi oleks ju tulnud teha lipukäik, sest ka siin oli lipp esimene puudutatud malend. Aga tegemist oli ju kiirturniiriga ning siin kohtunik sekkub vaid niivõrd, kui teda mingil konkreetsel juhul palutakse.
Austraalia leheküljel käis aasta tagasi diskussioon selle üle, kas vastase malendi puudutamist oma malendiga tuleb lugeda puudutamiseks. Arvati, et asi peaks sõltuma sellest, kas puudutamine oli juhuslik või mitte. Puudutamisega peaks olema tegemist ka siis, kui malendeid kasvõi sulepeaga nihutada.
Austraallased arutasid ka seda, mida teha, kui üks mängija väidab, et ütles "kohendan", aga teine kinnitab, et pole kuulnud. Leiti, et kui on olemas ühe mängija sõna teise vastu, siis tuleb eeldada, et öeldi, ning lükata käigunõue tagasi, kui pole mingit põhjust uskuda vastupidist. Kohtunik ei saa kunagi toetada mistahes taotlust malendi puudutamise kohta, kui tunnistajaid polnud, taotlus on vaieldav ning tal pole põhjust olla veendunud, et mängija patustab. Kahtlustest hoolimata tuleb mängijat usaldada, vähemalt siis, kui see juhtub esmakordselt.
Ometi on sealtsamast Austraaliast näide ühelt turniirilt, kus vastase malend oli löödud ratsuga, mis oli teinud odakäigu. Tekkis vaidlus, sest polnud selge, kas esimesena puudutati ratsut või löödud malendit. Mängija ise väitis, et puudutas kõigepealt löödud malendit ning tahtis nüüd seda lüüa teisega. Kohtunik lubaski seda, kuigi märkas siis, et mängija võttis löömisel kõigepealt kätte oma malendi. Kuivõrd ebaselguse korral on primaarne oma malendi puudutamine, siis oleks tulnud ehk käia ratsuga. Või kui kohtunik siiski uskus mängijat ja lubas tal vastase malendi lüüa, siis võis ta kuni kella uuesti käigustamiseni öelda, et tegi väikese testi ja nägi, kuidas mängija löömist teostab ja lasta tal ikkagi ratsuga käia.
Viimasest ajast on ka mitmeid näiteid, kus mängija on kogemata haaranud kätte hoopis teise malendi kui see, millega ta on käia kavatsenud. Vahel on seda tõepoolest lihtne kindlaks teha. Ja siis peaks kohtunik pöörama tähelepanu sellele, et mitmed käigu tegemisest kõnelevad artiklid seavad eeltingimuseks meelega puudutamise.
Lembit
esmaspäev, 5. november 2007
Lugedes teistest aladest
Ei mäletagi, millal üks meie suurematest lehtedest oleks spordikohtunikele nii palju tähelepanu pööranud kui reedene Postimees. Peaaegu kaks lehekülge, materjali autoriks neli ajakirjanikku, suur pealkiri "Eesti spordi visiitkaardil napib häid ja asjatundlikke kohtunikke" ning ühe pildi allkiri veel nukram "Mitmete spordialade juhid peavad tunnistama, et kohtunike tase ei küündi selili lamamisest kõrgemale".
Juttu on kohtunike vahel lubamatutest apsudest, kõvadest vaidlustest võistlustel, sellest, et tegutsema on jäänud eelkõige pensionärid ja koolilapsed, mistõttu kohtunikeks võivad olla ka treenerid ja esindajad. On alasid, kus saavat kohtunikke mõjutada. Ajakirjanduses lubavat mängijad ja treenerid kohtunike aadressil rohket kriitikat. Kui mingil alal on vaid kuus professionaalset tegijat, siis vaevalt peakski sellel alal olema elukutselisi täiskohaga kohtunikke. Ajuti näib ajakirjanikul olevat üsna ükskõik, kas ta oma kangelase nime kirjutab kord Sten Priinits, teisal aga Sven Piirits. 80-100 kroonise päevapalgaga olevat raske kedagi ametisse peibutada, aga olevat alasidki, kus põhitöö kõrvalt haltuurat tehes võivat kuus teenida kuni 15000 krooni. Ise ei usu küll, et kohtunik võiks ainult raha pärast toimida.
Ei, malest juttu ei ole. Tegemist on peamiselt spordimängude, ka tennise ja vehklemisega. Muide laupäeval kirjutas spordikohtunikest ka Eesti Päevaleht. Tõsi küll, seal oli juttu vaid korvpallist ja vigade teesklemisest. Ma ei usu, et malekohtunike tase sedavõrd madal oleks, liiati kui Eesti Maleliit on asjad jälle kindlamalt kätte võtnud. Sajatusi vilemeeste (?) aadressil eriti palju märgata pole olnud. Aga ega ju tervelt kümme aastat pole meil olnud võistlust, mis oleks sundinud kõiki meie arvestatavaid jõude mobiliseerima, ning ega ole keegi meie kohtunikest selle aja jooksul ka väljaspool mõnda tippvõistlust juhtinud. Nii et ega meil päris täit pilti olukorrast ka pole. Seega tasub üle lugeda, mis on teiste alade kohta öeldud, ja panna mõttes alad kõrvuti.
Sest ka males on ju "parimad kohtunikud need, keda väljakuil ei märgata". Ning ka males "ei piisa, et reeglid on peas, kohtunik peab ka olukorda õigesti hindama". Nii et ega me teistest spordialadest nii väga erinevad ka pole. Arenguruumi on aga meilgi piisavalt.
Lembit
Juttu on kohtunike vahel lubamatutest apsudest, kõvadest vaidlustest võistlustel, sellest, et tegutsema on jäänud eelkõige pensionärid ja koolilapsed, mistõttu kohtunikeks võivad olla ka treenerid ja esindajad. On alasid, kus saavat kohtunikke mõjutada. Ajakirjanduses lubavat mängijad ja treenerid kohtunike aadressil rohket kriitikat. Kui mingil alal on vaid kuus professionaalset tegijat, siis vaevalt peakski sellel alal olema elukutselisi täiskohaga kohtunikke. Ajuti näib ajakirjanikul olevat üsna ükskõik, kas ta oma kangelase nime kirjutab kord Sten Priinits, teisal aga Sven Piirits. 80-100 kroonise päevapalgaga olevat raske kedagi ametisse peibutada, aga olevat alasidki, kus põhitöö kõrvalt haltuurat tehes võivat kuus teenida kuni 15000 krooni. Ise ei usu küll, et kohtunik võiks ainult raha pärast toimida.
Ei, malest juttu ei ole. Tegemist on peamiselt spordimängude, ka tennise ja vehklemisega. Muide laupäeval kirjutas spordikohtunikest ka Eesti Päevaleht. Tõsi küll, seal oli juttu vaid korvpallist ja vigade teesklemisest. Ma ei usu, et malekohtunike tase sedavõrd madal oleks, liiati kui Eesti Maleliit on asjad jälle kindlamalt kätte võtnud. Sajatusi vilemeeste (?) aadressil eriti palju märgata pole olnud. Aga ega ju tervelt kümme aastat pole meil olnud võistlust, mis oleks sundinud kõiki meie arvestatavaid jõude mobiliseerima, ning ega ole keegi meie kohtunikest selle aja jooksul ka väljaspool mõnda tippvõistlust juhtinud. Nii et ega meil päris täit pilti olukorrast ka pole. Seega tasub üle lugeda, mis on teiste alade kohta öeldud, ja panna mõttes alad kõrvuti.
Sest ka males on ju "parimad kohtunikud need, keda väljakuil ei märgata". Ning ka males "ei piisa, et reeglid on peas, kohtunik peab ka olukorda õigesti hindama". Nii et ega me teistest spordialadest nii väga erinevad ka pole. Arenguruumi on aga meilgi piisavalt.
Lembit
reede, 2. november 2007
Millal võib käia?
Pealkirja all "(Välgu)kella blokeerimine süsteemina" võttis www.schachfeld. de hiljuti arutusele küsimuse sellest, kas võib käia vastase poolt malendi käest vabastamise ja tema kellavajutuse vahepeal. Asuti seisukohale, et kuivõrd artikli 6.8a järgi pole käik veel lõpetatud, siis ei tohiks nagu veel käia. Ja kas pole tegemist kella väära käsitsemisega artikli 6.8c mõistes, mis peaks kaasa tooma karistuse? Toodi näiteid sellestki, et vahel hoiab kiiresti käiv mängija isegi kellanuppu all, et vastasel kella vajutamist raskendada. Kuidas selle eest karistada?
Ega meeldi mullegi, et kiire vastukäiguga püütakse mingit sekundilist ajavõitu saada, aga reeglid on praeguseks üsna selgelt paika pandud ja vaevalt neid jälle mõtet muutma hakata on. Kuni 1985 ei teinud FIDE põhimõtteliselt vahet käigu tegemise ja sooritamise vahel. Käia võis niipea, kui vastane oli oma käigu laual teinud, kellavajutus polnud oluline - peale kontrollkäigu. Seegi muutus oluliseks alles 70-ndate aastate algul. Mulle meenub ikka, kuidas 1972 pidin Forssa tsooniturniiril Matulovićile selgeks tegema, et ta on 40. käigul aja ületanud, sest käigu ja kellavajutuse vahel kukkus nooleke.
Alles 1996 said terminid "tehtud" ja "sooritatud" täielikult paika. Mängija oli käigul, kui tema vastasmängija käik oli sooritatud. Käiku aga ei loetud sooritatuks, kuni mängija polnud veel kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetas partii. Nüüd ilmnes, et enne kellavajutust reeglid käia ei luba. Aga see polnud tookord reeglite komitees olnud põrmugi meie kavatsus. Lihtsalt oli juhtunud tähelepanematus.
Nii pöördus siis reeglite komitee 2000 uuesti vana juurde tagasi. Artikkel 1.1 ütleb sellest peale: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Pealegi kuulub see artikkel ju koodeksi mängumääruste ossa, kus ei saa viidata millelegi kelladega seostuvale. Küll aga lisab artikkel 6.8a selgelt: Mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata.
Kuni 2001 võis vaielda, kas mängija peaks mingi malendiga käima, kui ta puudutas seda pärast käigu tegemist, kuid enne kellavajutust. Nüüd on asi selge. Käigule võib vastata kohe, kui see on laual tehtud. Loomulikult on see eriti oluline, kui elektronkellal jooksevad viimased sekundid.
On võimalik, et valged teevad käigu ega vajuta kella. Mustad teevad oma käigu. Sel momendil on valgetel endiselt õigus kella vajutada. Mustad, kes olid käigu teinud, võivad selle nüüd lõpetada, s.o. kella vajutada. Nüüd on valged käigul ja nende kell käib. Kellegi karistamiseks pole põhjust.
Kui paika pandi koodeksi praegust redaktsiooni, tehti ka ettepanekuid lubada käia jällegi alles pärast vastasmängija käigu sooritamist. Viidati, et eriti välgus võib näiteks paremal pool asuv kell muidu anda üsna suure eelise. Mingit korrektiivi reeglitesse ometi ei tehtud. Geurt Gijssen viitas ühes oma kommentaaris küll sellele, et kui korduvalt käia enne vastaspoole kellavajutust võiks kohtunik vastase häirimise eest teha hoiatuse. Ja on loomulik, et kui vastane tõepoolest üritab teise poole kellavajutust takistada, annab koodeks kohtunikule vajalikud karistusvahendid. Aga üldiselt tundub mulle, et sakslaste küsimusetõstatus praegu kuhugi ei vii.
Lembit
Ega meeldi mullegi, et kiire vastukäiguga püütakse mingit sekundilist ajavõitu saada, aga reeglid on praeguseks üsna selgelt paika pandud ja vaevalt neid jälle mõtet muutma hakata on. Kuni 1985 ei teinud FIDE põhimõtteliselt vahet käigu tegemise ja sooritamise vahel. Käia võis niipea, kui vastane oli oma käigu laual teinud, kellavajutus polnud oluline - peale kontrollkäigu. Seegi muutus oluliseks alles 70-ndate aastate algul. Mulle meenub ikka, kuidas 1972 pidin Forssa tsooniturniiril Matulovićile selgeks tegema, et ta on 40. käigul aja ületanud, sest käigu ja kellavajutuse vahel kukkus nooleke.
Alles 1996 said terminid "tehtud" ja "sooritatud" täielikult paika. Mängija oli käigul, kui tema vastasmängija käik oli sooritatud. Käiku aga ei loetud sooritatuks, kuni mängija polnud veel kella seisanud, välja arvatud siis, kui tehtud käik lõpetas partii. Nüüd ilmnes, et enne kellavajutust reeglid käia ei luba. Aga see polnud tookord reeglite komitees olnud põrmugi meie kavatsus. Lihtsalt oli juhtunud tähelepanematus.
Nii pöördus siis reeglite komitee 2000 uuesti vana juurde tagasi. Artikkel 1.1 ütleb sellest peale: Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Pealegi kuulub see artikkel ju koodeksi mängumääruste ossa, kus ei saa viidata millelegi kelladega seostuvale. Küll aga lisab artikkel 6.8a selgelt: Mängijal peab alati olema võimalus oma kella seisata.
Kuni 2001 võis vaielda, kas mängija peaks mingi malendiga käima, kui ta puudutas seda pärast käigu tegemist, kuid enne kellavajutust. Nüüd on asi selge. Käigule võib vastata kohe, kui see on laual tehtud. Loomulikult on see eriti oluline, kui elektronkellal jooksevad viimased sekundid.
On võimalik, et valged teevad käigu ega vajuta kella. Mustad teevad oma käigu. Sel momendil on valgetel endiselt õigus kella vajutada. Mustad, kes olid käigu teinud, võivad selle nüüd lõpetada, s.o. kella vajutada. Nüüd on valged käigul ja nende kell käib. Kellegi karistamiseks pole põhjust.
Kui paika pandi koodeksi praegust redaktsiooni, tehti ka ettepanekuid lubada käia jällegi alles pärast vastasmängija käigu sooritamist. Viidati, et eriti välgus võib näiteks paremal pool asuv kell muidu anda üsna suure eelise. Mingit korrektiivi reeglitesse ometi ei tehtud. Geurt Gijssen viitas ühes oma kommentaaris küll sellele, et kui korduvalt käia enne vastaspoole kellavajutust võiks kohtunik vastase häirimise eest teha hoiatuse. Ja on loomulik, et kui vastane tõepoolest üritab teise poole kellavajutust takistada, annab koodeks kohtunikule vajalikud karistusvahendid. Aga üldiselt tundub mulle, et sakslaste küsimusetõstatus praegu kuhugi ei vii.
Lembit
neljapäev, 1. november 2007
Kas sellist turniiri võib olla?
Enamasti on malekohtuniku tööpäev igavavõitu. Sageli läheb terve turniir mööda ilma, et ühtki arvestatavat turniiri oleks lahendada tulnud. Istu nagu tuletõrjevalvur teatris, kui kunagise MM-matśide kohtuniku Karel Opoćenski võrdlust kasutada. Välja võib muidugi mõelda igasuguseid olukordi ja lausa kuhjata neid üksteise otsa.
Ühel Prantsuse kohtunikueksamil mõni aasta tagasi puudusid tavapärased küsimused. Nende asemel oli ühe mängija väidetav jutustus, kus ta olevat kaasa mänginud. Kohtunikukandidaadid said kaks tundi aega ning ülesande leida sellest üles kõik eksimused reeglite vastu ning öelda, mida igal juhul oleks tulnud teha. Tekst ise aga oli selline.
Olen rahvusvaheline meister ja hommikul otsustasin kaasa mängida rahvusvahelisel lahtisel 9-voorulisel turniiril. Ajakontroll oli 1 tund 40 minutit esimeseks 40 käiguks, seejärel aga 40 minutit lõpuni. Kogu aeg lisandus iga käiguga 30 sekundit. See vastab 2 tunnile kogu partiile.
Korraldajad olid minu tulekust üllatunud. Nad tahtsid, et maksaksin osavõtumaksu, kuid tunnen reegleid ning tean, et suurmeistrid ja rahvusvahelised meistrid ei pea seda tegema. Nimekirjas oli juba paarkümmend tiitliga mängijat. Kohtunik oli III kategooriaga.
I voor algas pooletunnise hilinemisega, mis polnud põrmugi halb. Vastast kohal ei olnud. Mul olid mustad. Ootasin vastast, et kell käima panna. Asetasin kella paremale poole, et seda parem näha oleks. Kohtunik oli selle pannud vasakule. Selgus, et vastane on poiss, kes ei oska hästi märkida. Ütlesin, et ta peab malendi lähte- ja suundumisvälja tingimata pärast iga käiku üles kirjutama. Kuigi ma seda talle viisakalt kordasin, tegi ta oma käigu ikka enne minu käigu kirjutamist.
Veerandtunniga tegi poiss juba neli määrustevastast käiku ja kohtunik lisa talle minuti, vaatamata minu protestidele, et ma pole midagi nõudnud. Kohtunik ütles, et loeb järgmisel korral partii talle kaotatuks. Dura lex sed lex /Seadus on seadus/. Otsustasin vangerdada teisele poolele kui vastane. Tema oli teinud fianchetto, mina tegin pika vangerduse, sest Va8 0li tules. Kaks käiku hiljem kutsus poiss kohtuniku ja küsis, kas mul oli õigus vangerdada. Kohtunik nõudis mult tagasipöördumist eelmise seisu juurde (kuna vanker oli tules, oli 0-0-0 võimatu) ning ütles, et ma võin teha 0-0 või mistahes kuningakäigu.
Olin halvasti maganud ja kui poiss tegi kummalise käigu, siis kasutasin, et kohtunik oli oma laua taga reglementi redigeerimas, ja läksin puhvetisse kohvi jooma, jättes oma käigu tegemata. Süütasin sigareti ja lahkusin saalist. Baari ees oli raamatulaud. Kohvi nautides lehitsesin uut raamatut ja vaatasin, kas mu vastase käigud on seal sees. Olid! Näitasin neid ka oma lauanaabrile. Paul, kes oli saalist tulnud, haaras telefoni. Arutasime varianti, kuni ta andis mulle märku, et mu vastane on käinud. Tema läks tänavale helistama, mina oma laua juurde tagasi. Kohtunik polnud ikka veel oma laua tagant liikunud.
Pauli vastane oli närviline. Kirjutas oma käigu, siis tõmbas selle maha, kirjutas uue ja tõmbas jälle maha. Milline erinevus Pauli protokollidega võrreldes, kus kõik malendid olid kunstipäraselt stiliseeritud! Vaene mees, tal oli vaid üks käik, mis ei kaotanud: etturi muundamine ratsuks. Ta viis etturi 8. reale ja vajutas kella. Siis pani ta etturi asemele lipu. Õnneks muutis ta oma arvamust ja asendas lipu ratsuga. Abikohtunik sekkus vahele ning ütles, et tal on juba kaks ratsut laual, mistõttu tuleb panna mingi muu malend.
Keskendusin oma partiile. Minu vastane oli ajapuuduses, tema aeg vähenes. Ütlesin talle, et kuna kell käib halvasti, tuleb seda kuni partii lõpuni vajutada väga tugevalt. Kuna probleem püsis, ütlesin seda kaks või kolm korda. Paul oli oma laua juures tagasi. Kohtunik tegi kindlaks, et malelaud asetses valesti: vasakul pool oli valge väli. Kogemustega mängijana alustas ta partiid algusest peale. Samal ajal oli turniiri liidrile esimesel laual liiga tehtud. Kuna tal oli käsi kipsis ja ta ei saanud kirjutada, oli kohtunik tema ajast terve tunni ära võtnud.
Algas ajapuudus. Mul oli hea seis ja ma olin rahulik, ümberringi aga närvitsesid mitmed mängijad. Kohtunik tegeles sel ajal auhindade nimekirjaga. Oleksin küll tahtnud, et ta oleks olnud kohal, kuna nõudsin poisilt, et see ei peidaks oma protokolli. Tahtsin teada, kas mul on 40. käik juba tehtud. Õnneks saabus abikohtunik ja ütles, et esimene ajakontroll on läbi. Kirjutasin puuduvad käigud mälu järgi, enne kui mu nooleke kukkus. Siis märkasin, et olin ühe käigu kirjutanud kaks korda. Kuna mu vastane oli unustanud mõned käigud kirjutamata, polnud me viga märganud. Vahepeal olid mõlemad noolekesed langenud. Seiskasin oma kella ja läksin otsima peakohtunikku, kes saabudes teatas: "Ma ei tea, kumb nooleke langes esimesena. Vastavalt artiklile 10.3 on nüüd viik." Milline häbi! Keeldusin oma vastase protokollile alla kirjutamast ja võtsin enda oma, et see ära visata.
Muidugi ei tarvitse me teada, et Prantsusmaal vajab selline turniir kõrgema kategooria kohtunikku või et osavõtumaksuta osalemiseks oleks vaja end kirja panna juba paar päeva varem. Aga kõik muu peaks seal olema nii nagu meilgi. Niisiis kas oskame kõik (või peaaegu kõik) eksimused üles leida? 30 ümber võiks neid küll olla. Ja oleks hea, kui meist kellelegi niisugust turniiri ei satuks.
Lembit
Ühel Prantsuse kohtunikueksamil mõni aasta tagasi puudusid tavapärased küsimused. Nende asemel oli ühe mängija väidetav jutustus, kus ta olevat kaasa mänginud. Kohtunikukandidaadid said kaks tundi aega ning ülesande leida sellest üles kõik eksimused reeglite vastu ning öelda, mida igal juhul oleks tulnud teha. Tekst ise aga oli selline.
Olen rahvusvaheline meister ja hommikul otsustasin kaasa mängida rahvusvahelisel lahtisel 9-voorulisel turniiril. Ajakontroll oli 1 tund 40 minutit esimeseks 40 käiguks, seejärel aga 40 minutit lõpuni. Kogu aeg lisandus iga käiguga 30 sekundit. See vastab 2 tunnile kogu partiile.
Korraldajad olid minu tulekust üllatunud. Nad tahtsid, et maksaksin osavõtumaksu, kuid tunnen reegleid ning tean, et suurmeistrid ja rahvusvahelised meistrid ei pea seda tegema. Nimekirjas oli juba paarkümmend tiitliga mängijat. Kohtunik oli III kategooriaga.
I voor algas pooletunnise hilinemisega, mis polnud põrmugi halb. Vastast kohal ei olnud. Mul olid mustad. Ootasin vastast, et kell käima panna. Asetasin kella paremale poole, et seda parem näha oleks. Kohtunik oli selle pannud vasakule. Selgus, et vastane on poiss, kes ei oska hästi märkida. Ütlesin, et ta peab malendi lähte- ja suundumisvälja tingimata pärast iga käiku üles kirjutama. Kuigi ma seda talle viisakalt kordasin, tegi ta oma käigu ikka enne minu käigu kirjutamist.
Veerandtunniga tegi poiss juba neli määrustevastast käiku ja kohtunik lisa talle minuti, vaatamata minu protestidele, et ma pole midagi nõudnud. Kohtunik ütles, et loeb järgmisel korral partii talle kaotatuks. Dura lex sed lex /Seadus on seadus/. Otsustasin vangerdada teisele poolele kui vastane. Tema oli teinud fianchetto, mina tegin pika vangerduse, sest Va8 0li tules. Kaks käiku hiljem kutsus poiss kohtuniku ja küsis, kas mul oli õigus vangerdada. Kohtunik nõudis mult tagasipöördumist eelmise seisu juurde (kuna vanker oli tules, oli 0-0-0 võimatu) ning ütles, et ma võin teha 0-0 või mistahes kuningakäigu.
Olin halvasti maganud ja kui poiss tegi kummalise käigu, siis kasutasin, et kohtunik oli oma laua taga reglementi redigeerimas, ja läksin puhvetisse kohvi jooma, jättes oma käigu tegemata. Süütasin sigareti ja lahkusin saalist. Baari ees oli raamatulaud. Kohvi nautides lehitsesin uut raamatut ja vaatasin, kas mu vastase käigud on seal sees. Olid! Näitasin neid ka oma lauanaabrile. Paul, kes oli saalist tulnud, haaras telefoni. Arutasime varianti, kuni ta andis mulle märku, et mu vastane on käinud. Tema läks tänavale helistama, mina oma laua juurde tagasi. Kohtunik polnud ikka veel oma laua tagant liikunud.
Pauli vastane oli närviline. Kirjutas oma käigu, siis tõmbas selle maha, kirjutas uue ja tõmbas jälle maha. Milline erinevus Pauli protokollidega võrreldes, kus kõik malendid olid kunstipäraselt stiliseeritud! Vaene mees, tal oli vaid üks käik, mis ei kaotanud: etturi muundamine ratsuks. Ta viis etturi 8. reale ja vajutas kella. Siis pani ta etturi asemele lipu. Õnneks muutis ta oma arvamust ja asendas lipu ratsuga. Abikohtunik sekkus vahele ning ütles, et tal on juba kaks ratsut laual, mistõttu tuleb panna mingi muu malend.
Keskendusin oma partiile. Minu vastane oli ajapuuduses, tema aeg vähenes. Ütlesin talle, et kuna kell käib halvasti, tuleb seda kuni partii lõpuni vajutada väga tugevalt. Kuna probleem püsis, ütlesin seda kaks või kolm korda. Paul oli oma laua juures tagasi. Kohtunik tegi kindlaks, et malelaud asetses valesti: vasakul pool oli valge väli. Kogemustega mängijana alustas ta partiid algusest peale. Samal ajal oli turniiri liidrile esimesel laual liiga tehtud. Kuna tal oli käsi kipsis ja ta ei saanud kirjutada, oli kohtunik tema ajast terve tunni ära võtnud.
Algas ajapuudus. Mul oli hea seis ja ma olin rahulik, ümberringi aga närvitsesid mitmed mängijad. Kohtunik tegeles sel ajal auhindade nimekirjaga. Oleksin küll tahtnud, et ta oleks olnud kohal, kuna nõudsin poisilt, et see ei peidaks oma protokolli. Tahtsin teada, kas mul on 40. käik juba tehtud. Õnneks saabus abikohtunik ja ütles, et esimene ajakontroll on läbi. Kirjutasin puuduvad käigud mälu järgi, enne kui mu nooleke kukkus. Siis märkasin, et olin ühe käigu kirjutanud kaks korda. Kuna mu vastane oli unustanud mõned käigud kirjutamata, polnud me viga märganud. Vahepeal olid mõlemad noolekesed langenud. Seiskasin oma kella ja läksin otsima peakohtunikku, kes saabudes teatas: "Ma ei tea, kumb nooleke langes esimesena. Vastavalt artiklile 10.3 on nüüd viik." Milline häbi! Keeldusin oma vastase protokollile alla kirjutamast ja võtsin enda oma, et see ära visata.
Muidugi ei tarvitse me teada, et Prantsusmaal vajab selline turniir kõrgema kategooria kohtunikku või et osavõtumaksuta osalemiseks oleks vaja end kirja panna juba paar päeva varem. Aga kõik muu peaks seal olema nii nagu meilgi. Niisiis kas oskame kõik (või peaaegu kõik) eksimused üles leida? 30 ümber võiks neid küll olla. Ja oleks hea, kui meist kellelegi niisugust turniiri ei satuks.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)