Kavatsesin seekord kommenteerida Geurt Gijsseni iga kuu kolmandal kolmapäeval ilmuvat Chesscafe järjekordset veergu, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi välja - ei ilmunud veerg nähtavale ei kolmapäeval ega isegi nädala lõpuks. Põhjusi ma muidugi ei tea. Igatahes on juhtum vist pea kümne aasta jooksul esmakordne. Küll on aga toimetus vajalikuks pidanud taas esile tuua ühe aastatetaguse teksti. Pilk kaustikusse, kuhu olen talletanud kõik olulisema kunagise kolleegi arutlustest, selgitab, et tegemist on juuliga 1998, seega ajaga veidi enne meie viimast koostööd Elista olümpial. Aga ehk leiab sealt praegugi midagi kasulikku, kuigi on koodeksitki ju vahepeal kahel korral korrigeeritud.
Mainitud veeru lõpul on muide paar näidet, mis oleksid sobinud illustreerima minu hiljutist kommentaari "Kuidas partiid alla anda?"
Sokolov - Nijboer (Hollandi MV 1998): Must märgib partiiprotokolli "1 : 0" ja kirjutab alla. Vastast laua juures parajasti pole, küll aga on seal kohtunik, kes võtab valge kuninga ja asetab selle sümboolselt ühele malelaua tsentriväljadest. Ometi teatab nüüd Nijboer, et tahab partiid jätkata. Jätkabki, aga käik hiljem annab ikkagi alla - selles partiis juba teistkordselt.
Kamski - J. Polgar (Buenos Aires 1994): Kamski toimib analoogiliselt. "0 :1", allkiri ja mängu jätkamine. Kuna tegemist on mitme partii ajapuudustega ja Kamski seis päris läbi, siis Geurt laua juurde ei lähe, arvates, et see oleks paratamatult esile kutsunud mingi reaktsiooni ja teiste mängijate häirimise. Küll teeb ta pärast partiid Kamskile ametliku hoiatuse.
Aga üldiselt näib, et siis olid tähelepanu all eelkõige kiir- ja välkmale.
Kusagil Mehhikos mängitakse ühetunnise kontrolliga (ametlikult on seegi ju kiirmale), laual DGT elektronkellad. Kui must aja ületab, näevad kõik, et valge kellale jääb veel 3 sekundit. Valge ei oska aga kella seisma panna. Kui mõlemal numbrilaual seisab "0 : 00", fikseerib kohtunik musta taotlusel viigi, kuigi temagi oli märganud, kelle aeg enne otsa sai.
Gert nõustub kohtunikuga partii tulemuse suhtes. B9: Kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga.
DGT kelladega on küll täiesti selge, kes ületas aja esimesena. Mehaaniliste kelladega, mida ju ka ikka veel kasutatakse, me seda aga kindlaks teha ei saaks. Erinevaid reegleid mehaanilistel ja elektroonilistel kelladel olla ei või. Nii peamegi siis ka antud juhul arvesse võtma vanema tehnika võimalusi. Oleks meil tegemist olnud tavamalega (mida 1 tunni male ju peaaegu et on), oleks kohtuniku otsus pidanud olema teistsugune. Seal peab kohtunik asjasse sekkuma ja esimese ajaületaja kindlaks tegema.
Ka Brasiilias oli kontrolliks üks tund partiile. Tegemist oli tüüpilise näitega meie kohtunikueksamite küsimustikust. Valgel on suur ülekaal, etturi lipustamine oleks ühtlasi olnud matikäik. Aga mängija lippu ei leia ja just samal ajal, kui ta ütleb: "Lipp ja matt!", langeb kellal nooleke. Kohapealne kohtunik kirjutab turniiritabelisse valgetele küll punkti, aga hiljem tekivad selle õigsuses kahtlused.
Ja õigustatult. Valge oleks pidanud kella seisma panema ja laskma kohtunikul endale lipu tuua. Niipea kui lipp oleks lauale ilmunud, oleks valge tõepoolest võitnud, olgugi et paar sekundit hiljem oleks nooleke langenud. Antud juhul jäi aga käik tegelikult tegemata ja võit oleks pidanud minema hoopis mustale. Muidugi juhul, kui tal peale kuninga ikka veel midagi laual oli, sest 6.10: Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga, isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul.
Lembit
pühapäev, 25. november 2007
laupäev, 24. november 2007
Meil poleks nii juhtunud
Tulin just kohtunike seminarilt ning arvutisse pilku heites leidsin, et Saksa malehuvilised olid tagantjärele terve nädala tegelnud ühes partiis tekkinud veidi veidra olukorraga.
Mängiti mingit meeskonnavõistlust. Kaks meest jäid suurde ajapuudusesse, nii et pärast 28. käiku olid mõlemad partiiprotokolli tõmmanud ainult kriipse. Siis võttis must oma vankri ja lõi sellega väljale c1. Kas aga vanker seisis c8 või juba lööduna hoopis laua kõrval, seda ei saadudki tekkinud vaidluses selgeks. Nüüd oleks ju normaalne olnud, et asjasse oleks selguse toonud laua juures käike kirjutanud kohtunik. Häda oli aga selles, et matśil sellist omaette ametimeest polnudki, vaid selle funktsioone pidid täitma ühiselt mõlema meeskonna kaptenid, kes aga ise mängisid ega olnud suutnud leida endale ka sellist abilist, kes partiides toimuvat oleks jälginud.
Nii palju nad siiski otsustasid, et partii tuleb teisel laual läbi mängida, käigud üles kirjutada ja siis partiid jätkata. Aga viimast 6-7 käiku ei suudetud nüüdki ühtviisi kirja panna. Üks sai tehtud käikude arvuks 34, teine 35. (Mulle endale tundub see küll kummaline, sest nad vaatasid ju partiid samal malelaual.) Sellest jäi sõltuma ka see, kas vanker ikkagi oli c8 või mitte. Valge nooleke oleks kukkunud ehk 20, musta oma 45 sekundi pärast. Kui vanker laual, oleks must jõudnud võita, kui mitte oleks tegemist olnud ligikaudu tasakaaluga. Võib kujutleda, kui äge võis seal vaidlus olla. Õnneks enne seda, kui kaptenid oleksid saanud mahti otsustavalt asjadesse sekkuda, jõuti kompromissini ja mehed leppisid viiki.
Internetivaidlused käisid selle üle, mida oleksid kaptenid pidanud tegema, kui viigilepet poleks sündinud või kuidas oleks pidanud toimima olematu kohtunik, kes poleks partiid jälginud. Päris ilmne, et neutraalse jälgijata takkajärele selgusele jõudmine oleks peaaegu võimatu. Koodeksi artikkel 7.5 ütleb: Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlaks tehtavast seisust enne määrustevastasuse teket. Kellanäidud tuleb korrigeerida vastavalt artiklile 6.14 /kohtuniku parema äranägemise järgi/.
Ilmselt tähendas see viimane kindlaks tehtav seis siis seisu pärast 28. käiku, mis tulenes protokollidest. Missugused ajad kelladele, selle üle võiks vaielda. Praktiliselt peaksid kellad ka pärast korrigeerimist näitama (peaaegu) ühesugust aega. Kui võtta proportsionaalselt tehtud käikude arvuga, siis võiks kummalegi poolele jätta ca 20 minutit. Teame aga, et tegemist oli juba ajapuudusega, kus käike enam ei kirjutatud. Kuivõrd kirjutamise võib katkestada siis, kui aega jääb alla 5 minuti, siis võiks mõlemale jätta näiteks 4 minutit. Kas sobib?
Läänepoolsetes maades näib olevat üsna palju võistlusi, kus kohtunike ülesandeid täidavad kaptenid. Kui asi laabub, on kõik korras. Kui aga midagi juhtub nagu selles partiis, on häda käes. Kui otsustusõigus on jäetud kaptenitele, ei tohiks nad kaasa mängida või peaks neil olema vähemalt mingi tehniline abijõud kasvõi vajadusel käikude üleskirjutamiseks.
Usun, et meil on igal võistlusel kohtunik olemas ja taolist olukorda poleks meil juhtunud. Ka kogemusteta kohtunik on parem kui kohtuniku puudumine ja ehk annab ka äsjane seminar neil osalenutele mingeid teadmisi ja oskusi juurde.
Lembit
Mängiti mingit meeskonnavõistlust. Kaks meest jäid suurde ajapuudusesse, nii et pärast 28. käiku olid mõlemad partiiprotokolli tõmmanud ainult kriipse. Siis võttis must oma vankri ja lõi sellega väljale c1. Kas aga vanker seisis c8 või juba lööduna hoopis laua kõrval, seda ei saadudki tekkinud vaidluses selgeks. Nüüd oleks ju normaalne olnud, et asjasse oleks selguse toonud laua juures käike kirjutanud kohtunik. Häda oli aga selles, et matśil sellist omaette ametimeest polnudki, vaid selle funktsioone pidid täitma ühiselt mõlema meeskonna kaptenid, kes aga ise mängisid ega olnud suutnud leida endale ka sellist abilist, kes partiides toimuvat oleks jälginud.
Nii palju nad siiski otsustasid, et partii tuleb teisel laual läbi mängida, käigud üles kirjutada ja siis partiid jätkata. Aga viimast 6-7 käiku ei suudetud nüüdki ühtviisi kirja panna. Üks sai tehtud käikude arvuks 34, teine 35. (Mulle endale tundub see küll kummaline, sest nad vaatasid ju partiid samal malelaual.) Sellest jäi sõltuma ka see, kas vanker ikkagi oli c8 või mitte. Valge nooleke oleks kukkunud ehk 20, musta oma 45 sekundi pärast. Kui vanker laual, oleks must jõudnud võita, kui mitte oleks tegemist olnud ligikaudu tasakaaluga. Võib kujutleda, kui äge võis seal vaidlus olla. Õnneks enne seda, kui kaptenid oleksid saanud mahti otsustavalt asjadesse sekkuda, jõuti kompromissini ja mehed leppisid viiki.
Internetivaidlused käisid selle üle, mida oleksid kaptenid pidanud tegema, kui viigilepet poleks sündinud või kuidas oleks pidanud toimima olematu kohtunik, kes poleks partiid jälginud. Päris ilmne, et neutraalse jälgijata takkajärele selgusele jõudmine oleks peaaegu võimatu. Koodeksi artikkel 7.5 ütleb: Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlaks tehtavast seisust enne määrustevastasuse teket. Kellanäidud tuleb korrigeerida vastavalt artiklile 6.14 /kohtuniku parema äranägemise järgi/.
Ilmselt tähendas see viimane kindlaks tehtav seis siis seisu pärast 28. käiku, mis tulenes protokollidest. Missugused ajad kelladele, selle üle võiks vaielda. Praktiliselt peaksid kellad ka pärast korrigeerimist näitama (peaaegu) ühesugust aega. Kui võtta proportsionaalselt tehtud käikude arvuga, siis võiks kummalegi poolele jätta ca 20 minutit. Teame aga, et tegemist oli juba ajapuudusega, kus käike enam ei kirjutatud. Kuivõrd kirjutamise võib katkestada siis, kui aega jääb alla 5 minuti, siis võiks mõlemale jätta näiteks 4 minutit. Kas sobib?
Läänepoolsetes maades näib olevat üsna palju võistlusi, kus kohtunike ülesandeid täidavad kaptenid. Kui asi laabub, on kõik korras. Kui aga midagi juhtub nagu selles partiis, on häda käes. Kui otsustusõigus on jäetud kaptenitele, ei tohiks nad kaasa mängida või peaks neil olema vähemalt mingi tehniline abijõud kasvõi vajadusel käikude üleskirjutamiseks.
Usun, et meil on igal võistlusel kohtunik olemas ja taolist olukorda poleks meil juhtunud. Ka kogemusteta kohtunik on parem kui kohtuniku puudumine ja ehk annab ka äsjane seminar neil osalenutele mingeid teadmisi ja oskusi juurde.
Lembit
teisipäev, 20. november 2007
Kuidas partiid alla anda?
Alistumise protseduuri koodeks ei reglementeeri. Alistumiseks kasutatakse väga erinevaid mooduseid. Võib panna malekella seisma, võib vastasele lihtsalt käe ulatada, võib kuninga pikali lükata või võib lihtsalt öelda "annan alla". Ideaalselt peaksid kõik need asjad olema koos, kuigi ka mõnest elemendist juba piisab. Kaks viimast elementi esinevad kahjuks üha harvemini, kuigi just need ei jäta võimalust mängija kavatsustes kahtlemiseks. Partiiprotokolli tuleks kirjutada tulemus ja partiis kulutatud ajad ning seejärel enne oma ja siis vastase protokoll alla kirjutada. Alla anda võib ka kirjalikult.
Käe ulatamisega on lood ebamäärasemad. Enne kui vastasmängija käe vastu ulatab, võib mängija enda oma tagasi tõmmata. Kahtlane on Hispaania ametlikus koodeksikommentaaris öeldu, et kuivõrd alistumine ei nõua mõlema mängija nõusolekut, vaid ainult seda, et üks sellest teataks ning kuna pärast alistumist partiid edasi mängima panna ei saa, siis peaks ka sel juhul alistumine ikkagi lugema. Eetika seisukohalt on käeandmine enne ja pärast partiid muidugi kohustuslik. Meenutan kasvõi FIDE Presidendinõukogu Tallinnas tehtud otsust käeandmisest keelduvate mängijate kohta.
Muidugi võib käeandmine tähendada ka midagi muud. S.Polgar kirjeldas ühel noortevõistlusel juhtunut. Kaotusseisus mängija tõuseb ja ulatab käe. Vastane arvab, et ta alistub. Seepärast ulatab ka käe. Äkki kaotaja hüüab: "Viik!" Kui teine vastu vaidleb, ütleb kaotaja, et on juba hilja, sest nad on juba käsi surunud. G.Gijssen tõi teise näite: Kord tahtis mängija vastase kätt suruda. See sattus segadusse: oli ta vastu võtnud viigi, mida polnud pakutud, või oli vastane alistunud. Selgus, et nad polnud mängu alguses käsi surunud ja nüüd taheti viga parandada. Tegelikult taheti aga viiki saada.
Nii et kui kohtunik märkab, et mängijad suruvad teineteisel käsi, seiskavad kellad, hakkavad analüüsima ja rääkima, panevad malendeid algseisu jne, siis peab ta kohe kohale tormama ja laskma protokollidele alla kirjutada. Partiiprotokoll ongi kõige tähtsam alistumise märk, kui sinna on märgitud alistumine või kantud vastav tulemus. Seetõttu on tähtis saada protokollile mõlema poole allkirjad, kui just tegemist pole mati või patiga, kus tulemus niigi selge. Õieti ongi see ju ainus viis partii korrektse tulemuse fikseerimiseks ja seda nõuab ka koodeks. Kiir- ja välkmales on niisama olulised tulemustelehed, kuhu samuti vaja kummagi poole allkirju.
8.7 Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Niisama on lood ka tulemustelehtedega. Suulise alistumise häda on selles, et seda ei tarvitse kuulda ning tegemist võib olla ka keelebarjääriga.
Torino olümpial võttis üks mängija malendi, pani selle siis lähteväljale tagasi ja käis teisega. Vastane protesteeris, aga kaotas ajaga, sest oli unustanud kella seiskamata. Kirjutas pariiprotokollile alla, kaptenid aga matśiprotokollile. Hiljem esitati küll protest, aga pärast protokollide allakirjutamist polnud sellel enam mõju. Apellatsioonikomitee kinnitas peakohtuniku otsuse.
Ühes Rootsi partiis tegid valged käigu ja arvasid, et panid mati. Seiskasid kella. Mustad surusid vastasel kätt ega öelnud midagi. Protokollid kirjutati valgete võiduga alla, hiljem aga leiti, et matti polnudki. 8.7 järgi jäi protokolli kirjutatud tulemus püsima. Kui aga mustad alistunuksid enne protokolli allakirjutamist, siis ei saaks partiid jatkata ja otsustama peaks kohtunik.
Reeglid ei ütle täpselt, kui kaua võiks vajaduse korral mingis partiis tulemusi korrigeerida. Ringsüsteemis võiks seda teha ehk veel enne viimase vooru lõppu, śveitsi süsteemis ehk veel siis, kui möödas on veel üks voor. Reitinguarvestuseks võiks korrektiive teha veel pärast turniiri lõppugi. Päris selge on aga see, et kui mängija on ikkagi ühel või teisel moel alistunud, siis ta oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Kindlasti ei saa alistuda patiseisus, sest artikli 5.2a järgi oli partii lõppenud viigiga, ega ka surnud seisu tekkimisel, millest kõneleb artikkel 5.2b.
Veidi probleemsem on olukord, kus mängija alistub seisus, kus ainult temal oleks laual materjali partii võitmiseks. Selline partii pole ju koodeksi järgi veel lõppenud. Gijsseni arvates peaks sel juhul arvestama, et 5.1b järgi lõppes partii alistumisega, 8.7 aga jätab allakirjutatud tulemuse jõusse. Siiski kui kohtunik leiab, et tegemist on ilmse pettusega, tuleb rakendada artiklit 12.1 (malemängu maine kahjustamine) koos kõigi võimalike karistustega.
Peruus esitas alistunud mängija järgmisel päeval protesti, sest tema partiiprotokolli järgi olevat ta pannud mati ja seetõttu tulemus ei kehtivat. Kohtunik ei võtnud protesti vastu, sest mõlemad mängijad olid tulemust aktsepteerinud. Pärast matti tehtud käiku võib lugeda määrustevastaseks käiguks, kuid artikkel 7.4 siinkohal ei kehti, sest avastus tehti pärast partiid. Partii oli lõppenud artikli 5.1a järgi matiga. Taotlust selle kohta polnud vaja esitada. Partii oli lihtsalt läbi, kõik muu, mis juhtus hiljem, polnud enam oluline.
Brasiilias alistus ühel kiirturniiril patiseisus mängija. Nii sealne kohtunik kui ka hiljem küsimustele vastanud Gijssen leidsid, et patiga partii lõppeski ja alistumine enam ei lugenud. Vahet pole siin tava-, kiir- ega välkmalel. Küll arvas aga reeglite komitee sekretär Stewart Reuben FIDE Foorumis, et kui protokoll oleks alla kirjutatud ühe poole kaotuse´ga, siis otsustab kohtunik ning kui see oleks tema, siis jätaks ta protokolli märgitu kehtima. Mis tähtsust on headel või halbadel käikudel, kui mängija ei mõista sedagi, et ta on patis.
Austraalias sai mängija mati, kuid tema vastane oli vahepeal teinud määrustevastase käigu. Matt loeb, sellega partii lõppes. Määrustevastane käik oleks tulnud korrigeerida partii jooksul. Teisel sealsel klubiturniiril lepiti viiki, kui partiis oli vahepeal olnud matt. Muidugi luges ka siin matt. Kohtunik võis tulemust muuta, kui protokollid olid teistsuguse tulemusega alla kirjutatud.
Lembit
Käe ulatamisega on lood ebamäärasemad. Enne kui vastasmängija käe vastu ulatab, võib mängija enda oma tagasi tõmmata. Kahtlane on Hispaania ametlikus koodeksikommentaaris öeldu, et kuivõrd alistumine ei nõua mõlema mängija nõusolekut, vaid ainult seda, et üks sellest teataks ning kuna pärast alistumist partiid edasi mängima panna ei saa, siis peaks ka sel juhul alistumine ikkagi lugema. Eetika seisukohalt on käeandmine enne ja pärast partiid muidugi kohustuslik. Meenutan kasvõi FIDE Presidendinõukogu Tallinnas tehtud otsust käeandmisest keelduvate mängijate kohta.
Muidugi võib käeandmine tähendada ka midagi muud. S.Polgar kirjeldas ühel noortevõistlusel juhtunut. Kaotusseisus mängija tõuseb ja ulatab käe. Vastane arvab, et ta alistub. Seepärast ulatab ka käe. Äkki kaotaja hüüab: "Viik!" Kui teine vastu vaidleb, ütleb kaotaja, et on juba hilja, sest nad on juba käsi surunud. G.Gijssen tõi teise näite: Kord tahtis mängija vastase kätt suruda. See sattus segadusse: oli ta vastu võtnud viigi, mida polnud pakutud, või oli vastane alistunud. Selgus, et nad polnud mängu alguses käsi surunud ja nüüd taheti viga parandada. Tegelikult taheti aga viiki saada.
Nii et kui kohtunik märkab, et mängijad suruvad teineteisel käsi, seiskavad kellad, hakkavad analüüsima ja rääkima, panevad malendeid algseisu jne, siis peab ta kohe kohale tormama ja laskma protokollidele alla kirjutada. Partiiprotokoll ongi kõige tähtsam alistumise märk, kui sinna on märgitud alistumine või kantud vastav tulemus. Seetõttu on tähtis saada protokollile mõlema poole allkirjad, kui just tegemist pole mati või patiga, kus tulemus niigi selge. Õieti ongi see ju ainus viis partii korrektse tulemuse fikseerimiseks ja seda nõuab ka koodeks. Kiir- ja välkmales on niisama olulised tulemustelehed, kuhu samuti vaja kummagi poole allkirju.
8.7 Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Niisama on lood ka tulemustelehtedega. Suulise alistumise häda on selles, et seda ei tarvitse kuulda ning tegemist võib olla ka keelebarjääriga.
Torino olümpial võttis üks mängija malendi, pani selle siis lähteväljale tagasi ja käis teisega. Vastane protesteeris, aga kaotas ajaga, sest oli unustanud kella seiskamata. Kirjutas pariiprotokollile alla, kaptenid aga matśiprotokollile. Hiljem esitati küll protest, aga pärast protokollide allakirjutamist polnud sellel enam mõju. Apellatsioonikomitee kinnitas peakohtuniku otsuse.
Ühes Rootsi partiis tegid valged käigu ja arvasid, et panid mati. Seiskasid kella. Mustad surusid vastasel kätt ega öelnud midagi. Protokollid kirjutati valgete võiduga alla, hiljem aga leiti, et matti polnudki. 8.7 järgi jäi protokolli kirjutatud tulemus püsima. Kui aga mustad alistunuksid enne protokolli allakirjutamist, siis ei saaks partiid jatkata ja otsustama peaks kohtunik.
Reeglid ei ütle täpselt, kui kaua võiks vajaduse korral mingis partiis tulemusi korrigeerida. Ringsüsteemis võiks seda teha ehk veel enne viimase vooru lõppu, śveitsi süsteemis ehk veel siis, kui möödas on veel üks voor. Reitinguarvestuseks võiks korrektiive teha veel pärast turniiri lõppugi. Päris selge on aga see, et kui mängija on ikkagi ühel või teisel moel alistunud, siis ta oma otsust enam muuta ei saa, kuigi kohe märkab, et see oli ekslik. Kindlasti ei saa alistuda patiseisus, sest artikli 5.2a järgi oli partii lõppenud viigiga, ega ka surnud seisu tekkimisel, millest kõneleb artikkel 5.2b.
Veidi probleemsem on olukord, kus mängija alistub seisus, kus ainult temal oleks laual materjali partii võitmiseks. Selline partii pole ju koodeksi järgi veel lõppenud. Gijsseni arvates peaks sel juhul arvestama, et 5.1b järgi lõppes partii alistumisega, 8.7 aga jätab allakirjutatud tulemuse jõusse. Siiski kui kohtunik leiab, et tegemist on ilmse pettusega, tuleb rakendada artiklit 12.1 (malemängu maine kahjustamine) koos kõigi võimalike karistustega.
Peruus esitas alistunud mängija järgmisel päeval protesti, sest tema partiiprotokolli järgi olevat ta pannud mati ja seetõttu tulemus ei kehtivat. Kohtunik ei võtnud protesti vastu, sest mõlemad mängijad olid tulemust aktsepteerinud. Pärast matti tehtud käiku võib lugeda määrustevastaseks käiguks, kuid artikkel 7.4 siinkohal ei kehti, sest avastus tehti pärast partiid. Partii oli lõppenud artikli 5.1a järgi matiga. Taotlust selle kohta polnud vaja esitada. Partii oli lihtsalt läbi, kõik muu, mis juhtus hiljem, polnud enam oluline.
Brasiilias alistus ühel kiirturniiril patiseisus mängija. Nii sealne kohtunik kui ka hiljem küsimustele vastanud Gijssen leidsid, et patiga partii lõppeski ja alistumine enam ei lugenud. Vahet pole siin tava-, kiir- ega välkmalel. Küll arvas aga reeglite komitee sekretär Stewart Reuben FIDE Foorumis, et kui protokoll oleks alla kirjutatud ühe poole kaotuse´ga, siis otsustab kohtunik ning kui see oleks tema, siis jätaks ta protokolli märgitu kehtima. Mis tähtsust on headel või halbadel käikudel, kui mängija ei mõista sedagi, et ta on patis.
Austraalias sai mängija mati, kuid tema vastane oli vahepeal teinud määrustevastase käigu. Matt loeb, sellega partii lõppes. Määrustevastane käik oleks tulnud korrigeerida partii jooksul. Teisel sealsel klubiturniiril lepiti viiki, kui partiis oli vahepeal olnud matt. Muidugi luges ka siin matt. Kohtunik võis tulemust muuta, kui protokollid olid teistsuguse tulemusega alla kirjutatud.
Lembit
reede, 16. november 2007
Millal avastada vigu?
Vaevalt saab ka kogenud kohtunik alati öelda, et toimima oleks pidanud just nii ja mitte teisiti. Küllalt palju võib sõltuda ka kohapealsetest tingimustest ja turniiri iseloomust. Jäin mõttesse, kui täna tagantjärele veel üht www.schachfeld.de suvist arutlust läbi vaatasin, seekord pealkirja all "Millal tuleb vead avastada?"
Mingi turniirike Saksamaal. Ühes partiis langeb malekellal nooleke. Mängija oli arvanud, et tal on 36 käiku täis (just selline oli seal käikude kontrollarv). Selgub aga, et tehtud on vaid 35 ja kohtunik fikseerib ajaületuse. Mängija ilmselt kohe vastu ka ei vaidle ja küllap kirjutatakse ka protokollid selle tulemusega alla. Kell näitab keskööd ja kohtunik läheb koju. Mängijad otsustavad siiski kahekesi kontrollida, kui palju neid käike ikkagi oli. Saadakse jälle 35. Alles hiljem kodus leiab mängija, et ometi oli tehtud 36. Järgmisel päeval nõustuvad sellega teisedki. Otsustatakse mängida ja mängitaksegi uus partii. Kas toimiti õigesti?
Ei söanda 100 %-lise kindlusega vastata. Kui leiti, et ajaületust siiski polnud, võis uue partii mängimine õige olla. Salakäiku polnud ju kirjutatud ning arvutid või ükskõik kes oleksid võinud aidata edasimänguks parimat jätku otsida. Tavaliselt küll turniiridel mingiks järelmänguks aega pole. Ise oleksin siiski teisiti toiminud. Tegelikult oli ju partii tulemus ju ammu fikseeritud ning kui isegi partiijärgne läbimängimine tehtud käikude arvu tuvastada ei suutnud, siis oleks selleks tulemuseks olnud ajakaotus.
8.7. Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Muidugi, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Kohtunik, kes võitlusväljalt lahkus, sest tema jaoks oli kõik selge. Hämmastab muidugi, et käikude arvu nii raske selgeks saada oli.
Samas küsitakse veel, mida teha kui määrustevastane käik avastatakse alles pärast partii lõppu selle läbimängimise ajal. 7.4a ütleb üsna selgelt: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Nii et kui protokoll juba alla kirjutati, pole ka siin vajadust vea õiendamiseks ja tulemuse muutmiseks. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti või kui läbimängimine ei näita, et vahepeal juhtus laual olema mängu lõpetav mati- või patiseis.
Lembit
Mingi turniirike Saksamaal. Ühes partiis langeb malekellal nooleke. Mängija oli arvanud, et tal on 36 käiku täis (just selline oli seal käikude kontrollarv). Selgub aga, et tehtud on vaid 35 ja kohtunik fikseerib ajaületuse. Mängija ilmselt kohe vastu ka ei vaidle ja küllap kirjutatakse ka protokollid selle tulemusega alla. Kell näitab keskööd ja kohtunik läheb koju. Mängijad otsustavad siiski kahekesi kontrollida, kui palju neid käike ikkagi oli. Saadakse jälle 35. Alles hiljem kodus leiab mängija, et ometi oli tehtud 36. Järgmisel päeval nõustuvad sellega teisedki. Otsustatakse mängida ja mängitaksegi uus partii. Kas toimiti õigesti?
Ei söanda 100 %-lise kindlusega vastata. Kui leiti, et ajaületust siiski polnud, võis uue partii mängimine õige olla. Salakäiku polnud ju kirjutatud ning arvutid või ükskõik kes oleksid võinud aidata edasimänguks parimat jätku otsida. Tavaliselt küll turniiridel mingiks järelmänguks aega pole. Ise oleksin siiski teisiti toiminud. Tegelikult oli ju partii tulemus ju ammu fikseeritud ning kui isegi partiijärgne läbimängimine tehtud käikude arvu tuvastada ei suutnud, siis oleks selleks tulemuseks olnud ajakaotus.
8.7. Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
Muidugi, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Kohtunik, kes võitlusväljalt lahkus, sest tema jaoks oli kõik selge. Hämmastab muidugi, et käikude arvu nii raske selgeks saada oli.
Samas küsitakse veel, mida teha kui määrustevastane käik avastatakse alles pärast partii lõppu selle läbimängimise ajal. 7.4a ütleb üsna selgelt: Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis nagu see oli vahetult enne vea tekkimist. Nii et kui protokoll juba alla kirjutati, pole ka siin vajadust vea õiendamiseks ja tulemuse muutmiseks. Muidugi kui kohtunik ei otsusta teisiti või kui läbimängimine ei näita, et vahepeal juhtus laual olema mängu lõpetav mati- või patiseis.
Lembit
neljapäev, 15. november 2007
Veel välkpartiides juhtuvast
Augustis võttis www.schachfeld.de arutusele paar välkpartiides üsna sageli esinevat olukorda:
1) Tegemist on suure ajapuudusega. Käiku tehes ajab mängija ühe oma malendi ümber, paneb selle siis aga tagasi valele väljale. Kas vastasmängija võib nüüd võitu taotleda?
Nagu ikka esitati nii üht- kui teistpidi arvamusi. Oli neid, kes arvasid, et vastavalt C3 võib ümberpaigutuse lugeda määrustevastaseks käiguks ja seega peaks asi lõppema kaotusega.
C3. Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Enamasti leiti siiski, et kuivõrd käik ise oli määrustepärane, siis võitu nõuda ei võiks. Küll võiks vastase kella seisma panna (minu arvates küll pigem vastase kella uuesti käivitada) ja osutada tehtud veale. Siis mängitagu edasi. Soovitati asja kordumisel kohtuniku poole pöörduda ja kolmas kord peaks kindlasti kaotuse tooma. Kuivõrd vastaspool on minetanud aega, siis võiks talle näiteks minuti juurde anda.
Kindlasti oleks ka kohtunikul tekkinud olukorras küllalt raske otsustada, eriti siis, kui mängijad ise omavahel kokkuleppele ei jõua, kus mingi ettur tõepoolest seisis. Sellisel juhul peaks paratamatult jätma kõik malendid nii, nagu nad laual parajasti on.
Määrustevastasuste kohta käiv artikkel 7.5 Kui partii ajal leitakse, et malendid on oma väljadelt nihkunud, tuleb taastada seis, mis oli enne vea tekkimist. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasuse teket kehtib ju ka välkmale kohta. Eks peame siis sellest lähtuma
2) Sageli seatakse ümberkukkunud malendid laual korda alles pärast seda, kui vastase kell on juba käima vajutatud. Kas see vastab reeglitele ja missugune peaks olema karistus?
On päris selge, et reeglid niimoodi toimida ei luba. 7.3 ütleb ju Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult. Kohtunik võib karistada mängijat, kes malendid ümber ajas.
Siingi oli resoluutseid sakslasi, kes sellise teo eest kaotuse määramist nõudsid. Kui kohtunik leiab, et nii on toimitud meelega, siis võib ehk tõesti niimoodi reageerida. Oli aga ka märksa leebemaid, kes leidsid, et esmakordselt piisab vaid tähelepanu juhtimisest, teine kord võiks olla hoiatus, kolmas kaotus. Välk nõuab resoluutsemat tegutsemist, kui meid juba sekkuma kutsutakse (ise vaatame muidu ju passiivselt, kuid tähelepanelikult pealt) ning arvatavasti nii mitme astmeline süsteem end ei õigusta. Igal juhul tuleb aga korrigeerida mõtlemisaegu, mida õigustamatult vara käigustatud kell mõjutas.
Eelkõige sõltub aga välkpartii normaalne kulg ikkagi mängijatest endist.
Lembit
1) Tegemist on suure ajapuudusega. Käiku tehes ajab mängija ühe oma malendi ümber, paneb selle siis aga tagasi valele väljale. Kas vastasmängija võib nüüd võitu taotleda?
Nagu ikka esitati nii üht- kui teistpidi arvamusi. Oli neid, kes arvasid, et vastavalt C3 võib ümberpaigutuse lugeda määrustevastaseks käiguks ja seega peaks asi lõppema kaotusega.
C3. Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu.
Enamasti leiti siiski, et kuivõrd käik ise oli määrustepärane, siis võitu nõuda ei võiks. Küll võiks vastase kella seisma panna (minu arvates küll pigem vastase kella uuesti käivitada) ja osutada tehtud veale. Siis mängitagu edasi. Soovitati asja kordumisel kohtuniku poole pöörduda ja kolmas kord peaks kindlasti kaotuse tooma. Kuivõrd vastaspool on minetanud aega, siis võiks talle näiteks minuti juurde anda.
Kindlasti oleks ka kohtunikul tekkinud olukorras küllalt raske otsustada, eriti siis, kui mängijad ise omavahel kokkuleppele ei jõua, kus mingi ettur tõepoolest seisis. Sellisel juhul peaks paratamatult jätma kõik malendid nii, nagu nad laual parajasti on.
Määrustevastasuste kohta käiv artikkel 7.5 Kui partii ajal leitakse, et malendid on oma väljadelt nihkunud, tuleb taastada seis, mis oli enne vea tekkimist. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne määrustevastasuse teket, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasuse teket kehtib ju ka välkmale kohta. Eks peame siis sellest lähtuma
2) Sageli seatakse ümberkukkunud malendid laual korda alles pärast seda, kui vastase kell on juba käima vajutatud. Kas see vastab reeglitele ja missugune peaks olema karistus?
On päris selge, et reeglid niimoodi toimida ei luba. 7.3 ütleb ju Kui mängija ajab käiku tehes ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult. Kohtunik võib karistada mängijat, kes malendid ümber ajas.
Siingi oli resoluutseid sakslasi, kes sellise teo eest kaotuse määramist nõudsid. Kui kohtunik leiab, et nii on toimitud meelega, siis võib ehk tõesti niimoodi reageerida. Oli aga ka märksa leebemaid, kes leidsid, et esmakordselt piisab vaid tähelepanu juhtimisest, teine kord võiks olla hoiatus, kolmas kaotus. Välk nõuab resoluutsemat tegutsemist, kui meid juba sekkuma kutsutakse (ise vaatame muidu ju passiivselt, kuid tähelepanelikult pealt) ning arvatavasti nii mitme astmeline süsteem end ei õigusta. Igal juhul tuleb aga korrigeerida mõtlemisaegu, mida õigustamatult vara käigustatud kell mõjutas.
Eelkõige sõltub aga välkpartii normaalne kulg ikkagi mängijatest endist.
Lembit
esmaspäev, 12. november 2007
Mängijate aususest
Kümme päeva tagasi mängiti üht Hollandi teise liiga matśi. 6. laual mänginud AAS-i meeskonna kapten läks korraks värsket õhku hingama ning talle järgnenud kohtunik leidis, et mehel on käes tasku-Fritzi seade (selle välkmale reiting olevat 2450, hinnaks aga 50 eurot) ja selle ekraanil sama seis, mis tal parajasti mängulaual. Kuigi mees väitis, et ta ei analüüsinud seisu, vaid tahtis ainult oma partiid andmebaasi lisada, loeti mäng talle otsekohe kaotatuks.
Operatiivselt reageeris ka Hollandi Maleliit. Sellistes olukordades ei hakata seal ootama järjekordseid koosolekuid, vaid kogu otsustusõigus on antud võistlusjuhiks nimetatavale ametimehele, kelleks praegu on IA Rom Bleeker. Kuigi patune oma süütegu kangesti kahetses, järgnes juba viis päeva hiljem karm otsus - võistluskeeld nii selleks kui ka kaheks järgmiseks hooajaks (maksimaalselt oleks nende reeglite järgi võinud aasta veel lisada).
Nii on malekoodeksi keelud elektrooniliste sidevahendite ja informatsiooniallikate kasutamise kohta ikkagi põhjendatud ning ka Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon (ACP) ei tunne asjatult rahutust. Juba 19. veebruaril esitas ACP oma ettepanekud pettuste vastu võitlemiseks FIDE ametlikel võistlustel ja muudel tippturniiridel. Selleks oleks vaja seada üles metallidetektorid mängualale sisenemisel ning võtta tarvitusele süsteemid, mis takistaksid mängusaalis traadita seadmete tegevust ning välistaksid silmsideme mängijate ja publiku vahel. Mängija võiks mängualalt lahkuda vaid kohtuniku loal, igasugune mängijate verbaalne kontakt aga oleks partii jooksul keelatud.
8. märtsil pöördus ACP FIDE poole tungiva taotlusega mitte reageerida üksikjuhtudele, vaid võtta midagi ette pettuste vastu üldiselt. Olukord olevat vähemalt ebameeldiv. On vale teeselda, et males ei saa pettusi olla või et keegi kunagi teist ei peta. Tehnoloogia ja elektroonika areng loob selleks järjest rohkem võimalusi.
FIDE selget vastust teada pole. Kuigi eetikakomisjon on sel aastal endast rohkem elumärki andnud ja isegi avalike istungitenigi välja jõudnud (veidi oli neist juttu ka meie kommentaaris "Kohtunike aususest"), näib, et seal ollakse kuhugi poolele teele peatuma jäädud, üheks võimalikuks põhjuseks, et puudutatud on liiga tuntud nimesid.
Kui karistus hollandlasele tundub olevat liiga raske, siis meenutan hindu Umakant Sharma lugu eelmise aasta detsembrist. Tolle mehe palju aastaid 1900 ümber püsinud reiting tõusis äkki peaaegu 2500-ni. India meistriks ei õnnestunud tal siiski tulla, sest enne avastati ta mütsikese alt Bluetooth´i seade arvutisignaalide vastuvõtuks. Karistuseks kümneaastane võistluskeeld. Aga muidugi pole ka juhtumid ühesugused.
Lembit
Operatiivselt reageeris ka Hollandi Maleliit. Sellistes olukordades ei hakata seal ootama järjekordseid koosolekuid, vaid kogu otsustusõigus on antud võistlusjuhiks nimetatavale ametimehele, kelleks praegu on IA Rom Bleeker. Kuigi patune oma süütegu kangesti kahetses, järgnes juba viis päeva hiljem karm otsus - võistluskeeld nii selleks kui ka kaheks järgmiseks hooajaks (maksimaalselt oleks nende reeglite järgi võinud aasta veel lisada).
Nii on malekoodeksi keelud elektrooniliste sidevahendite ja informatsiooniallikate kasutamise kohta ikkagi põhjendatud ning ka Professionaalsete Maletajate Assotsiatsioon (ACP) ei tunne asjatult rahutust. Juba 19. veebruaril esitas ACP oma ettepanekud pettuste vastu võitlemiseks FIDE ametlikel võistlustel ja muudel tippturniiridel. Selleks oleks vaja seada üles metallidetektorid mängualale sisenemisel ning võtta tarvitusele süsteemid, mis takistaksid mängusaalis traadita seadmete tegevust ning välistaksid silmsideme mängijate ja publiku vahel. Mängija võiks mängualalt lahkuda vaid kohtuniku loal, igasugune mängijate verbaalne kontakt aga oleks partii jooksul keelatud.
8. märtsil pöördus ACP FIDE poole tungiva taotlusega mitte reageerida üksikjuhtudele, vaid võtta midagi ette pettuste vastu üldiselt. Olukord olevat vähemalt ebameeldiv. On vale teeselda, et males ei saa pettusi olla või et keegi kunagi teist ei peta. Tehnoloogia ja elektroonika areng loob selleks järjest rohkem võimalusi.
FIDE selget vastust teada pole. Kuigi eetikakomisjon on sel aastal endast rohkem elumärki andnud ja isegi avalike istungitenigi välja jõudnud (veidi oli neist juttu ka meie kommentaaris "Kohtunike aususest"), näib, et seal ollakse kuhugi poolele teele peatuma jäädud, üheks võimalikuks põhjuseks, et puudutatud on liiga tuntud nimesid.
Kui karistus hollandlasele tundub olevat liiga raske, siis meenutan hindu Umakant Sharma lugu eelmise aasta detsembrist. Tolle mehe palju aastaid 1900 ümber püsinud reiting tõusis äkki peaaegu 2500-ni. India meistriks ei õnnestunud tal siiski tulla, sest enne avastati ta mütsikese alt Bluetooth´i seade arvutisignaalide vastuvõtuks. Karistuseks kümneaastane võistluskeeld. Aga muidugi pole ka juhtumid ühesugused.
Lembit
pühapäev, 11. november 2007
Kuidas arvestada punkte?
Oleme aastakümneid harjunud sellega, et pärast partii lõppu kantakse selles mänginutele turniiritabelisse 1, 1/2 või 0. Küll aga lisab viimasel ajal artikkel 11.1 : Kui eelnevalt pole teisiti teatatud... Järelikult on võimalik ka mistahes muu punktiarvestussüsteem.
Ilmselt tundub iga praegusest erinev punktisüsteem vähemalt esialgu kunstlikuna. Peamiselt on uuendustega püütud vähendada (kiiresti) viigiga lõppevate partiide arvu. Näib, et kõige levinum on süsteem, kus võit annab 3, viik 1 ja kaotus 0 punkti (enamasti jaotatakse nii punkte jalgpallis). Näiteks mängiti sellise punktiarvestusega juba 2004 kaks Corsica Masters turniiri, millest ühe võitis Topalov ja teise Anand. Enne 40. käiku võis seal viiki leppida ainult kohtuniku loal. Samal aastal peeti ka Oulu turniir śveitsi süsteemis, kus paarid koostati küll normaalse punktiarvestuse järgi. Ka reitinguarvestusse minekuks on niisuguste turniiride partiitulemused vaja ümber seada tavalisse süsteemi. On selge, et niisugusel turniiril on kasulikum üks partii võita ja teine kaotada kui kahel korral viiki mängida.
Järjekordse ja küllalt ulatusliku diskussiooni http://www.chessbase.com/ veergudel vallandas hiljutine 2-ringiline turniir Bilbaos, kus punkte jagati samuti 3-1-0. Selle materjalidega võib seal igaüks ise tutvuda. Enim pakuvad ehk huvi diskussiooni alustaja USA juristist pankuri Ron Dorfmani, Kanada matemaatiku Frank Dixoni ja FIDE reeglite komitee sekretäri Stewart Reubeni materjalid.
Üldine arvamus tundub olevat, et kiirviigid ikkagi ei kao, küll aga võivad ümberkorraldused tekitada mängijate vahel lisapingeid. Tekkinud on uus termin "Bilbao viigid", mis tähendab võitude vahetust: kaheringilisel turniiril lubatakse teineteisel võita, et nii maksimaalselt punkte saada. Aga kui kaotad esimese partii, ei saa sa ju kunagi kindel olla, et ka teine pool kokkuleppest kinni peab ja ka teises partiis võitu üritama ei hakka. Kaebama ei või ju kellelegi minna. Igatahes arvatakse, et Bilbao korraldajad oma eesmärke ei saavutanud.
Milliseid punktiarvestussüsteeme pole küll välja pakutud! 1 - 0 - -0,25; 2 - 0- -1; 1 - 0 - -1 jne.
On soovitatud anda võidu eest mustadega 2 ja valgetega 1,5 punkti, on soovitatud anda võidu eest valgetega 1 ja mustadega 1,1 punkti, viigi eest siis vastavalt O,45 ja 0,55 punkti, kaotuse eest -0,1 ja 0 punkti. On ettepanekuid pati puhul anda patistajale O,75 ja vastasele 0,25 punkti või võtta arvesse mängijate reitingute vahet, nii et kui reitingute vahe on näiteks 500 punkti, siis peaks viigi eest tugevam saama o,25 ja nõrgem 0,75 punkti.
Ehk on väljapääs ühe miinuse süsteemis? Ühepartiiliselt on seda ju proovitud kasvõi Dresdenis või Hastingsis, aga see annab valgetega mängijale ilmse eelise. Kui mängida kahe partii kaupa, siis hakkavad mängijad jõudu kokku hoidma ja tõsisem mäng tekib alles lisa-kiirpartiides. On propageeritud Teherani meistrivõistlustel śveitsi süsteemis rakendatavat moodust, kus partii võitja saab koguni 7 punkti, kaotaja siis muidugi 0. Viigi puhul mängitakse kiirpartii, aga pärast seda jagatakse punktid juba 5 : 2. Kui seegi viiki läheb, siis jõutakse äkksurmani. Nüüd peab võitja paratamatult selguma, aga punktijaotus on nüüd vaid 4 : 3. Aga üheks päevaks kipub nii liiga palju malet saavat, kaht vooru päevas aga igal juhul mängida ei saa. Ka seal võidakse algul jõudu kokku hoida, 7-punktiline (mis normaalselt vastab ju 1 punktile) oleks viimaseks vooruks väga suureks eeliseks.
Selle süsteemi modifikatsiooniga, nn. iraani-juudi süsteemiga olevat mängitud näiteks tänavused Rumeenia võistkondlikud esivõistlused. Kui seal keegi partii võitis, sai ta 3 punkti. Viigi puhul mindi kohe äkksurmale. Selle võitja sai 2, kaotaja 1 punkti. Sellise süsteemi puhul on tugevam vaevalt viigiga nõus. Aga seegi süsteem pole puudusteta. Viimase vooru partiidest olevat paljud kokku lepitud kompleksselt, nii et üks võistkond võitis ühe ja teine teise osa laudadest. Kahe viimase süsteemi omapära on ka selles, et nad nõuavad küllalt suurt mänguruumi, et korraga oleks võimalik mängida nii tava- kui ka kiirpartiisid.
Hu Ronghua pakkus, et ka tavalises males võiks kasutusele võtta hiina males kasutatava süsteemi. Seal saavad punased (valged) aega 80 minutit, mustade aeg aga määratakse vähempakkumisega. Pakkumise võivad teha mõlemad mängijad. Kes pakub väiksema, see mängibki selles partiis mustadega ja just sellise mõtlemisajaga, nagu ta pakkus. Igal käigul lisandub kummalegi 30 sekundit. Kui partii peaks minema viiki, saavad võidu kirja mustad.
Pärast rohkete viikidega Curacaod 1962 sekkus asjadesse FIDE ja keelas mõneks ajaks tähtsamatel võistlustel enne 30. käiku viiki leppida. See keeld aga kadus kiiresti, sest kokkuleppeviigid ei kadunud ikkagi kuhugi. Kui nüüd mõnedel turniiridel on keelatud enne 40 käiku viiki leppida, siis nüüd on juba leitud, et see on liiga pikk aeg ja selle asemel peaks piiriks olema taas 30 käiku. Kui praegu tegeldakse juba malekoodeksi uue redaktsiooniga, siis on juba tehtud ettepanek ka sinna 30 käigu piir sisse kirjutada. Vaevalt sellest küll asja saab.
Võib ju ka lihtsalt rahade kallale minna. Diskussioonist kokkuvõtteid tehes meenutati Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni kunagist ettepanekut jaotada tavalisel moel vaid pool auhinnarahast, teine pool aga vastavalt võitude arvule. Kõneldakse ka trahvist neile, kes enne 30. käiku viike teevad. Selleks võiks minna 10 % stardirahast. See ei eeldaks mingit koodeksi muutmist, vaid oleks mängijate ja korraldajate omavaheline asi, aga seegi on ju kokkulepe.
Frank Dixoni arvates peaksid viigipartii puhul mängijatele antavate punktide arvu määrama kohtunikud. Vastavalt süüteo suurusele võiks seda siis 0,1, o,2, o,3 ... võrra vähendada. See subjektiivsus mõjuks siis ka nii reitingutele kui ka tiitlinormide täitmisele. Ise küll sellises rollis olla ei tahaks, muidu oleksin ju võinud kasvõi iluvõimlemise kohtunikuks hakata.
On neid, kes diskussioonil leidsid, et mistahes meetmete võtmine annaks kõik võidulootused Ivantśuki, Morozevitśi või Griśtśuki taolistele agressiivsetele mängijatele, Kramnik, Svidler või Leko aga peaksid oma mängustiili märgatavalt muutma.
Probleemid on kindlasti olemas. Probleemiks pole viigid kui sellised, sest viik on (peaaegu)võrdsete mängijate vahel täiesti normaalne tulemus. Probleemiks on võitluseta kiirviigid peaaegu et juba avakäigul ning nende taustal võitlusest hoidumine ja omavahelised kokkulepped. Ei usu, et meil oleks lahtistel turniiridel mängimas selliseid "meeskondi", kes mängivad ühele oma liikmetest kätte maksimaalse auhinna, sest teised "meeskonna" liikmed kõik talle kaotavad. 3-1-0 süsteem muudaks nende elu veel kergemaks. Aga meilgi on vahel üle mõistuse palju viike, kasvõi võistkondlike meistrivõistluste lõpuvoorudes. Ka meie korraldajad ja kohtunikud võiksid hakata rakendama mistahes siintoodud uuendust. Aga vaevalt neist kasu on. Mainitud diskussiooni järgi Bilbaos igatahes polnud. Ega ole olnud mujalgi.
Lembit
Ilmselt tundub iga praegusest erinev punktisüsteem vähemalt esialgu kunstlikuna. Peamiselt on uuendustega püütud vähendada (kiiresti) viigiga lõppevate partiide arvu. Näib, et kõige levinum on süsteem, kus võit annab 3, viik 1 ja kaotus 0 punkti (enamasti jaotatakse nii punkte jalgpallis). Näiteks mängiti sellise punktiarvestusega juba 2004 kaks Corsica Masters turniiri, millest ühe võitis Topalov ja teise Anand. Enne 40. käiku võis seal viiki leppida ainult kohtuniku loal. Samal aastal peeti ka Oulu turniir śveitsi süsteemis, kus paarid koostati küll normaalse punktiarvestuse järgi. Ka reitinguarvestusse minekuks on niisuguste turniiride partiitulemused vaja ümber seada tavalisse süsteemi. On selge, et niisugusel turniiril on kasulikum üks partii võita ja teine kaotada kui kahel korral viiki mängida.
Järjekordse ja küllalt ulatusliku diskussiooni http://www.chessbase.com/ veergudel vallandas hiljutine 2-ringiline turniir Bilbaos, kus punkte jagati samuti 3-1-0. Selle materjalidega võib seal igaüks ise tutvuda. Enim pakuvad ehk huvi diskussiooni alustaja USA juristist pankuri Ron Dorfmani, Kanada matemaatiku Frank Dixoni ja FIDE reeglite komitee sekretäri Stewart Reubeni materjalid.
Üldine arvamus tundub olevat, et kiirviigid ikkagi ei kao, küll aga võivad ümberkorraldused tekitada mängijate vahel lisapingeid. Tekkinud on uus termin "Bilbao viigid", mis tähendab võitude vahetust: kaheringilisel turniiril lubatakse teineteisel võita, et nii maksimaalselt punkte saada. Aga kui kaotad esimese partii, ei saa sa ju kunagi kindel olla, et ka teine pool kokkuleppest kinni peab ja ka teises partiis võitu üritama ei hakka. Kaebama ei või ju kellelegi minna. Igatahes arvatakse, et Bilbao korraldajad oma eesmärke ei saavutanud.
Milliseid punktiarvestussüsteeme pole küll välja pakutud! 1 - 0 - -0,25; 2 - 0- -1; 1 - 0 - -1 jne.
On soovitatud anda võidu eest mustadega 2 ja valgetega 1,5 punkti, on soovitatud anda võidu eest valgetega 1 ja mustadega 1,1 punkti, viigi eest siis vastavalt O,45 ja 0,55 punkti, kaotuse eest -0,1 ja 0 punkti. On ettepanekuid pati puhul anda patistajale O,75 ja vastasele 0,25 punkti või võtta arvesse mängijate reitingute vahet, nii et kui reitingute vahe on näiteks 500 punkti, siis peaks viigi eest tugevam saama o,25 ja nõrgem 0,75 punkti.
Ehk on väljapääs ühe miinuse süsteemis? Ühepartiiliselt on seda ju proovitud kasvõi Dresdenis või Hastingsis, aga see annab valgetega mängijale ilmse eelise. Kui mängida kahe partii kaupa, siis hakkavad mängijad jõudu kokku hoidma ja tõsisem mäng tekib alles lisa-kiirpartiides. On propageeritud Teherani meistrivõistlustel śveitsi süsteemis rakendatavat moodust, kus partii võitja saab koguni 7 punkti, kaotaja siis muidugi 0. Viigi puhul mängitakse kiirpartii, aga pärast seda jagatakse punktid juba 5 : 2. Kui seegi viiki läheb, siis jõutakse äkksurmani. Nüüd peab võitja paratamatult selguma, aga punktijaotus on nüüd vaid 4 : 3. Aga üheks päevaks kipub nii liiga palju malet saavat, kaht vooru päevas aga igal juhul mängida ei saa. Ka seal võidakse algul jõudu kokku hoida, 7-punktiline (mis normaalselt vastab ju 1 punktile) oleks viimaseks vooruks väga suureks eeliseks.
Selle süsteemi modifikatsiooniga, nn. iraani-juudi süsteemiga olevat mängitud näiteks tänavused Rumeenia võistkondlikud esivõistlused. Kui seal keegi partii võitis, sai ta 3 punkti. Viigi puhul mindi kohe äkksurmale. Selle võitja sai 2, kaotaja 1 punkti. Sellise süsteemi puhul on tugevam vaevalt viigiga nõus. Aga seegi süsteem pole puudusteta. Viimase vooru partiidest olevat paljud kokku lepitud kompleksselt, nii et üks võistkond võitis ühe ja teine teise osa laudadest. Kahe viimase süsteemi omapära on ka selles, et nad nõuavad küllalt suurt mänguruumi, et korraga oleks võimalik mängida nii tava- kui ka kiirpartiisid.
Hu Ronghua pakkus, et ka tavalises males võiks kasutusele võtta hiina males kasutatava süsteemi. Seal saavad punased (valged) aega 80 minutit, mustade aeg aga määratakse vähempakkumisega. Pakkumise võivad teha mõlemad mängijad. Kes pakub väiksema, see mängibki selles partiis mustadega ja just sellise mõtlemisajaga, nagu ta pakkus. Igal käigul lisandub kummalegi 30 sekundit. Kui partii peaks minema viiki, saavad võidu kirja mustad.
Pärast rohkete viikidega Curacaod 1962 sekkus asjadesse FIDE ja keelas mõneks ajaks tähtsamatel võistlustel enne 30. käiku viiki leppida. See keeld aga kadus kiiresti, sest kokkuleppeviigid ei kadunud ikkagi kuhugi. Kui nüüd mõnedel turniiridel on keelatud enne 40 käiku viiki leppida, siis nüüd on juba leitud, et see on liiga pikk aeg ja selle asemel peaks piiriks olema taas 30 käiku. Kui praegu tegeldakse juba malekoodeksi uue redaktsiooniga, siis on juba tehtud ettepanek ka sinna 30 käigu piir sisse kirjutada. Vaevalt sellest küll asja saab.
Võib ju ka lihtsalt rahade kallale minna. Diskussioonist kokkuvõtteid tehes meenutati Professionaalsete Maletajate Assotsiatsiooni kunagist ettepanekut jaotada tavalisel moel vaid pool auhinnarahast, teine pool aga vastavalt võitude arvule. Kõneldakse ka trahvist neile, kes enne 30. käiku viike teevad. Selleks võiks minna 10 % stardirahast. See ei eeldaks mingit koodeksi muutmist, vaid oleks mängijate ja korraldajate omavaheline asi, aga seegi on ju kokkulepe.
Frank Dixoni arvates peaksid viigipartii puhul mängijatele antavate punktide arvu määrama kohtunikud. Vastavalt süüteo suurusele võiks seda siis 0,1, o,2, o,3 ... võrra vähendada. See subjektiivsus mõjuks siis ka nii reitingutele kui ka tiitlinormide täitmisele. Ise küll sellises rollis olla ei tahaks, muidu oleksin ju võinud kasvõi iluvõimlemise kohtunikuks hakata.
On neid, kes diskussioonil leidsid, et mistahes meetmete võtmine annaks kõik võidulootused Ivantśuki, Morozevitśi või Griśtśuki taolistele agressiivsetele mängijatele, Kramnik, Svidler või Leko aga peaksid oma mängustiili märgatavalt muutma.
Probleemid on kindlasti olemas. Probleemiks pole viigid kui sellised, sest viik on (peaaegu)võrdsete mängijate vahel täiesti normaalne tulemus. Probleemiks on võitluseta kiirviigid peaaegu et juba avakäigul ning nende taustal võitlusest hoidumine ja omavahelised kokkulepped. Ei usu, et meil oleks lahtistel turniiridel mängimas selliseid "meeskondi", kes mängivad ühele oma liikmetest kätte maksimaalse auhinna, sest teised "meeskonna" liikmed kõik talle kaotavad. 3-1-0 süsteem muudaks nende elu veel kergemaks. Aga meilgi on vahel üle mõistuse palju viike, kasvõi võistkondlike meistrivõistluste lõpuvoorudes. Ka meie korraldajad ja kohtunikud võiksid hakata rakendama mistahes siintoodud uuendust. Aga vaevalt neist kasu on. Mainitud diskussiooni järgi Bilbaos igatahes polnud. Ega ole olnud mujalgi.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)