Kaks päeva klubidega

Nädalavahetusel selgitasid klubid Tallinnas enda seast need, kes mai algul hakkavad võistlema Eesti tänavusele meistritiitlile. Malemaja alumine saal oli kaks päeva täis väga erinevaid mängijaid suurmeistrist kuni peaaegu et oma esimest tähtsat võistlust mängivate lasteni. Ajakontroll kuulus koodeksi järgi veel formaalselt kiirmale alla.
Ühtki märkimisväärset probleemi partiides siiski ei tekkinud, võimalik et ka seetõttu, et partiide lõpuosas olid kohtunikud ametis peamiselt partiiprotokollide kogumise, matśiprotokollide vormistamise ja turniiritabelite täitmisega ega saanud partiisid tegelikult jälgida. Ja kui kahe vooru vahe on vaid pool tundi, siis kulub see minutipealt ära ühe vooru lõpetamiseks ja teise ettevalmistamiseks. Muidugi võib kohtunikul kiirustades ka väikseid apse juhtuda, õnneks küll mitte selliseid, mis asjade käiku oleksid mõjutanud. Veendusin ise veel kord, et mida vanemaks kohtunik saab, seda hoolikam ja tähelepanelikum peab ta olema.

Mobiilide väljalülitamise vajadust sai enne turniiri meenutatud. Ometi ühel korral mobiil helises. Kui helisemisallikat otsides hakkasin ringi vaatama, nägin mobiili selles voorus puhkava mängija käes. Arvasin, et sel juhul tuleks maksimaalselt arvesse selle mehe saalist väljasaatmine. Vastasvõistkonna kapten oli olnud tähelepanelikum ja näinud, et telefon oli eelnevalt laua taga mänginult üle antud. Ei jäänud siis muud üle, kui mehelt endalt aru pärida. See ei eitanud asja põrmugi ja kuivõrd koodeksi artikkel 12.2b selgelt ütleb: Kui mängija mobiiltelefon heliseb mängualal mängu ajal, kaotab see mängija partii, ei jäänud mul muud üle kui kaotus fikseerida.
See, kas kohtunik seda ise tahtis teha või mitte, ei omanud antud hetkel mingit tähtsust. Ja kuigi teine kapten püüdis asja veidi vaidlustada, piisas selle artikli näpuvahele võtmisest ka tema veenmiseks. Mees polnud teadnud, kuidas oma mobiili välja lülitada. Võimalik, aga sel juhul tuleb mobiil kohtuniku kätte hoiule anda.

Juhendist pidasime korrektselt kinni ja selgitasime edasipääsejad just nii, kuidas see ette nägi. Ometi jäi mu süda veidi kripeldama (kohtunikul muidugi ei tohiks). Turniiri tabeli leiab kergesti EML koduleheküljelt ja sealt võib igaüks asja järele vaadata. Mingit retsepti pole mulgi pakkuda, kuidas oleks pidanud toimima.
11 võistkonda. Paaritu arvuga on võistkonnavõistlusi ikka halb korraldada. Vastavalt juhendile mängiti 6 vooru. Vist liiga palju. Śveitsi süsteemis ei tähenda voorude suurem arv tulemuste objektiivsemaks muutumist. Kui voorude arv ületab juba 1/3 mängijate (võistkondade) arvust, siis ei mängi enam liidrid omavahel, vaid neile tuleb küllalt erineva tugevusega vastased leida mujalt. Pealegi oli seekord (kahjuks mitte esmakordselt) üks võistkond oma mängutasemelt teistest palju nõrgem (sai ainult 2 punkti mängitud 30 partiist). Saan aru, et noored said sellelt turniirilt mingeid kogemusi, aga ehk on neil ka jõukohasemaid mänguvõimalusi.
See tähendas, et viimane võistkond sai mänguta matśiviigi ja 3 partiipunkti, eelviimane aga vastaseks tolle nõrgima ja peaaegu garanteeritult maksimaalsed partiipunktid. Samal ajal näeme, kuivõrd tasavägine on lõppjärjestus. Kahel juhul ei piisanud võistkondade järjestamiseks ei matśi- ega partiipunktidest ega isegi omavahelisest kohtumisest (õnneks polnud küll tegemist edasipääsejatega). Vastased olid seejuures erinevad. Võib-olla oleksid näiteks ringsüsteemis alagrupid andnud objektiivsema tulemuse.

Ja muidugi kui kellelgi peaks tegemist tulema juhendite koostamisega, siis peaks juhend võimalikult kõik võimalikult täpselt ära ütlema. Näiteks et sellise piiripealse kontrolli juures tuleb partiid üles kirjutada või et vabaks jäetud vooru eest kantakse tabelisse matśiviik või et ettenähtud ajakontroll tähendab tõepoolest seda, et kumbki saab pool tundi mõtlemisaega jne.
Aga arvan, et turniir ikkagi õnnestus. Aitäh Marekile ja Aarele, kes põhitöö ära tegid, ning Hendrikule eeltöö eest.
Lembit