Vaatasin, millest on viimastel nädalatel huvitunud Saksa kolleegid. Nende maleliidu leheküljelt leidsin lühikese, kuid asjaliku kirjutuse partiile lubatud hilinemisaegadest. Kummaline tundus ainult väide, et kuni 1953 olevat FIDE lubanud partiile hilineda kaks tundi, alles siis viidud asi ühele tunnile. Polnud sellest kusagil kuulnud, kuigi tõepoolest tegin ju oma kohtunikueksami alles aasta hiljem. Asi lahenes siiski lihtsalt: parajasti juhtus olema 1. aprill ja järgmisel päeval teatatigi, et tegemist olnud vaid aprillinaljaga. Küllap püsis 1 tund päris esimestest FIDE reeglitest peale.
Näib, et põhiasjad on sakslastel selged, nüüd tegeldakse mitmesuguste pisiasjadega. Millal ikkagi tohib viiki leppida, kui juhendi järgi ei tohi seda teha enne 20. käiku? Näib, et enamus jäi seisukohale: lähtuda tuleb põhimõttest, et mingi käik on vaid siis sooritatud, kui seda on teinud mõlemad mängijad. Valge võiks pärast oma 20. käiku küll viiki pakkuda, aga must ei tohtivat seda veel vastu võtta. Niisiis tehku ka must oma 20. käik ära, siis pole kellelgi enam võimalik vastu vaielda.
Mingil meeskonnavõistlusel pahandanud mängija oma vastasega, et see enda käigul olles toolilt püsti tõuseb. Ega ta kaugele läinud, vaatas lihtsalt oma seisu püsti seistes. Sellega seoses tõstatati küsimus, kas seda peab lugema mängukohast lahkumiseks, mis on ju koodeksi art. ´12.2 järgi käigul oleval mängijal kohtuniku loata keelatud.
Oleme mängukoha ja mänguala mõistetel oma tekstides korduvalt peatunud (viimati 7. II Väike segadus terminitega). Tavaliselt peetakse mängukohaks turniirisaali. Kui sealt ei lahku, võid ka oma käigul teha peaaegu kõike, vaata kasvõi oma seisu partneri selja tagant. Mingi otsuse vastuvõtmine (kasvõi viikileppimine) võib sõltuda sellestki, mida parajasti konkurendid teevad. Kuivõrd tegemist oli pealegi meeskonnavõistlusega, siis võib ju kapteni käest näiteks küsida, kas ise viiki pakkuda võib (muidugi võib seda teha vaid kohtuniku juuresolekul).
Eriti täpne küll koodeks mängukoha määratlemisel pole. Nii et kui kohtunik peab vajalikuks mingil määral mängijate ringiliikumist piirata või lihtsalt liikumise piire täpsustada, siis tuleb seda teha enne turniiri algust. Ilmselt pole seda aga mõtet teha igal pool, kus ruumid niigi liikumisele loomulikud piirid seavad. Aga igal juhul pole mängukoht mitte ainult see tool, millel istutakse.
Mis puutub aga mängija asendisse laua taga, siis meenutati sakslaste arutelus ka Tony Milesi, kes seljahäda tõttu pidi kunagi käike tegema lamades. Kui on arstitõend ja turniirisaalis selleks vastavad võimalused, siis pole seegi välistatud.
Lembit
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Tere Lembit!
Tahan pöörduda Sinu poole, et saada kinnitust oma arvamusele ühe Eesti meistrivõistlustel toimunud partii ja kohtunike reageerimise osas sellele. Tahaksin teada Sinu tõlgendust sellele episoodile.
Nimelt mängiti Tartus toimunud naiste EMV-l tavamales partii Narva-Pärnpuu, kus väidetavalt must ületas aja enamviguriga seisus. Esimese ajakontrolli normkäikudeks oli 40, mille järel pidanuks lisanduma lisaaeg. Selleks ajaks oli must sooritanud partiiprotkolli ja internetiülekane järgi 41!! käiku. Täpseid asjaolusid ma kahjuks küll ei tea ja ei oska öelda, kas must (Pärnpuu) ka millelegi apelleeris peale seda kui kohtunik (või vastane)oli talle ajaületuse teatavaks teinud.
Arvatavasti olid elektroonilised malekellad enne mängu kuni lõpuni programmeeritud ja kell pidanuks automaatselt lisaaja lisama. Partiis võis muidugi juhtuda, et keegi unustas kella vajutamata peale käigu tegemist või tehti mõned käigud hirmkiires tempos ilma kella vajutamata. Võimalik ka, et kellal oli mingi defekt (näiteks kiigel või loenduril).
Asja teeb kummaliseks ka asjaolu, et musta 40. käik oli nn sundkäik (maletajale, kes natukene mängust aru saab) ja enne seda mingit ajapuudust väidetavalt ei täheldatud.
Minu küsimus seisneb eelkõige selles, kas kohtunikena peaksime lõpuni usaldama tehnikat või lähtuma ka inimlikust faktorist. Kuna partiidest tehti ka live-ülekanded siis oli kohtunikul võimalik ju partiiteksti väga kergesti kontrollida (juhul kui ei usalda mängijate protokollis kirjasolevat).
Kuna ühes eelmises voorus oli analoogne situatsioon ka Kaido Külaotsal, kelle malekellale ei lisandunud peale 40. käiku lisaaega ja ta oli sunnitud tegema kiirustades ka oma 41. käigu.
Äkki oleks õigem siiski kohtunikel tulevikus lisaaeg lisada manuaalselt, nagu seda tehti vanasti?
Marek kindlasti oskab situatsiooni paremini kirjeldada, kuigi ta ise sel hetkel väidetavalt kohtunikuna ei tegutsenud ja teda oli asendanud Hendrik Olde.
Kas pead kotuniku fikseeritud ajakaotust sellises olukorras õigeks otsuseks? Mul on kahju, kui sellised otsused võivad otsustada meie meistrivõistluste medalistid saatuse ja võib-olla ka olümpiakoondise koosseisu.
Lisaks on kummaline fakt, et naiste turniiril sai kohtunikuna langetada otsuseid Hendrik Olde, kelle pereliige võitles samal turniiril kõrge koha eest. Samal ajal olid kohtunikena kirjas ka Marek Kolk, Peep Narusberg ja Aksel Rei, kellel oleks kindlasti minu arvates olnud suurem õigus sellises situatsioonis otsuseid langetada (vaatamata kategooriale).
Loodan, et sain selle situatsiooni enam-vähem arusaadavalt ja tõepäraselt kirja pandud.
Kuidas oleks Sina toiminud kohtunikuna?
Kõike hääd soovides ja jõudu selle asjaliku blogi jätkamiseks
Gert Elmaste (gert.elmaste@gmail.com)
Postita kommentaar