Kui alustada teistpidi?

Kolm päeva olid 15 kohtunikku Kilingi-Nõmmel. Ehk sai igaüks sealt midagi kasulikku. Kuivõrd iga teema kohta leiab üht-teist EML kodulehelt ja juhatuse esimees on lubanud ka oma tähtsad suunised seal avalikustada, siis puudub vajadus siinkohal esinemisi refereerima hakata. Meie ajaveebi kohta päris halvasti ei öeldud ja püüame jätkata samas vaimus vähemalt nii kaua, kui aasta täis saab. Olen malereeglitega tegelnud kolleegidest veidi kauem, mis aga põrmugi ei tähenda, et mu seisukohad õigemad oleksid või oleks kohe teada, kuidas kohtunik mingis olukorras toimima peaks.
Mõistsin seda kohe, kui pärast kojujõudmist hakkasin internetti kogunenud materjale läbi vaatama. Sakslased paistsid olevat jälle hädas kiirpartiidega. Aga mis teha, kui juhtub selline täiesti võimalik olukord?

Ühes partiidest on ühel pooltest parajasti võimalus oma etturi muundamiseks. Võtab siis lipu ja paneb selle siis muundumisväljale (etturit puudutamata). Siis märkab ta, et sel juhul võib ta kahekäigulise mati saada. Mis siis muud, kui lipp laua kõrvale tagasi. Vastasmängija imestava küsimuse peale ütleb ta, et etturit pole ta ju pihku võtnud ja võib seepärast käia ükskõik millega. Mis siis nüüd?

Mehe kavatsus oli ju päris selge. Kuidas laual seni mitte olnud lipp sinna ikka tagasi saab, kui mitte etturi lipustamise kaudu? Lipu pealepanek on osa käigust, häda vaid selles, et need käiguosad on tehtud vastupidises järjekorras. Üks pool kaheosalisest käigust peaks kaasa tooma ka käigu teise poole (seminaril rääkisime sellest, et Ke1-g1 peaks tingimata kaasa tooma ka vankri kuningast ületõstmise). Sakslased tõid näite, et siin võiks analoogia olla malendi löömisega: kui me enne võtame pihku löödava malendi ja alles siis enda oma, siis peame ju ikkagi löömise tegema. Muidu võiks ju hakata meelevaldselt laua kõrvalt malendeid võtma ja neid lauale panema.
Art. 4.3 räägib sellest, mis juhtub siis, kui käigul olev mängija meelega puudutab malelaual olevaid malendeid. Lippu puudutati ju malelaual ka. Mingi analoogia võiks leida artiklist 4.6c: Kui mängija on käest vabastanud muundumisväljale jõudnud etturi, pole käik veel tehtud, kuid mängijal pole enam õigust asetada ettur teisele väljale. Kas ei peaks siis olema ka teistpidi: Kui mängija on käest vabastanud muundumisväljale asetatava malendi, pole käik veel tehtud, kuid mängijal pole enam õigust jätta ettur muundamata?

Terve mõistuse seisukohalt peaks see nagu tõesti nii olema. Liiati ega mees isegi eitanud, et püüdis vaid kujunenud olukorda ära kasutada. Päris selge, et muundamisel ei järgitud täpselt muundamisreegleid, aga neid reegleid ei tohi ju rakendada nii, et üks mängija saaks eelise ja teine kahju. Ilmselt oleksin isegi selle poolt, et muundatud malendi ilmumine 8. reale peaks kaasa tooma muundamise.
Aga ometi kõneleb art. 4c etturi muundumise puhul kohustusliku tingimusena etturi muundumisväljale asetamisest ja tema malelaualt eemaldamisest. Antud juhul seda aga polnud.
Ja analoogia võiks tuua jällegi kasvõi vangerdamisest: kui me teostame selle vastupidises järjekorras, nii et tõstame kõigepealt vankri ja alles seejärel kuninga, siis meil mitte ainult pole vaja vangerdada, vaid me isegi ei tohi seda teha.

Puudutatud-käidud reeglit siin rakendada ei saa, sest etturit ei puudutatud ning lipu laualepanekut võib vaid siis lugeda mingi käigu osaks, kui esimene pool sellest käigust on tehtud. Lipp võiks ilmuda lauale alles siis, kui ettur oleks muundumisväljal ära käinud ja siis laualt eemaldatud. Praegu pole aga formaalselt vahet võrreldes sellega, kui me haaraksime naaberväljalt ratsu ja paneksime selle kuhugi suvalisele väljale e3.
Pealegi võib määrustevastase käigu eest karistada ainult siis, kui see on sooritatud, s.t. kell vajutatud. Seda antud juhul polnud. Ja kui loeme koodeksist puudutamise kohta käivaid reegleid, siis arvestagem, et art. 4.3 ja 4.4 puhul on veel olemas teatud valikuvõimalus, art. 4.6 puhul aga valikut pole, sest tegemist on käigu lõpetamisega.

Ühes 37 aastat tagasi ilmunud artiklis kirjutasin: "Vaevalt saab ükski seadus kõiki juhtumeid täpselt ette näha... Aga objektiivsed peame olema ja lugema kirjasõnast välja seda, mis seal tõesti seisab, mitte seda, mida seal seismas tahaksime näha."
Nii siingi. Loomulikult ei pea sulitembu tegija karistamata jääma. Artiklist 13.4 leiame talle sobiva karistuse, olgu see siis hoiatus või ajaline karistus. Kui asi kordub, võib tulla ka kaotus. Loomulik, et kohtunik võib siin sekkuda ka vastasmängija taotluseta ja et ta edaspidi selle mehe hoolika valve alla võtab.
Aga esialgu ei leia me vist siiski koodeksist artiklit, mis teda lipustama sunniks. Seminaril nägime, et lünki ja vastuolusid on koodeksis praegu mitmeid. Loodetavasti jääb neid uues redaktsioonis ehk veidi vähemaks.
Sakslastel oli selles küsimuses õhtuks vist 7 sõnavõtjat, osa neist korduvalt. Kui õigesti lugesin, siis oli vahekord 5:2 koodeksi formaalse järgimise ehk lipustamise mittenõudjate kasuks.
Lembit