kolmapäev, 16. september 2009

Mis ruume vaja?

Tänases Chesscafe veerus on üks Saksa maletaja esitanud küsimusi mitmesuguste ruumide kohta, mis kõik mahuvad mõistesse mänguala ja millest teeb juttu koodeksi artikkel 12.2. On neid kõiki tõepoolest vaja? Kus need peavad asuma ja millised nõuded neile on?
Võtame kõigepealt mainitud artikli:

Mängijail ei ole lubatud kohtuniku loata mängualalt lahkuda. Mänguala määratlusse mahuvad mängukoht, puhkeruumid, paik kehakinnituseks, suitsetamiseks määratud paik ning teised kohtuniku poolt määratud kohad. Käigul olev mängija ei tohi ilma kohtuniku loata mängukohast lahkuda.

Vaatleme neid siis ükshaaval.
Mängukoht on muidugi ilmtingimata vajalik ega vaja seetõttu mingit arutamist.
Puhkeruumid on ilmselt termin, mida selles artiklis kasutatakse eufemismina. USA-s tähendavad restrooms eelkõige tualette ja arvatavasti on ka koodeksitegijad mõelnud sama. Muidugi on need kõigil turniiridel olemas. Geurt juhib aga tähelepanu sellele, et see peab olema vaid kohtuniku poolt määratud paik. Teiste tualettide (kõnelemata juba sõna laiemast tähendusest) kasutamine on mängijatele keelatud, kuni nende partiid veel käivad.
Paik kehakinnituseks. On turniire, kus mängijatele on eraldi koht joomiseks ja suupistete võtmiseks. Sel juhul peab kohtunik korraldama nende ruumide jälgimise nii, et mängijad ei saaks seal omavahel vestelda, telefoniga rääkida ega teha muud keelatut. Loomulikult on selle ülesande täitmine üsna raske.

Suitsetamiseks määratud paik. Sakslasest küsija kirjutab, et sageli korraldatakse turniire niisugustes hoonetes, kus suitsetamine pole üldse lubatud (meie malemaja ka). Kui mängijail lubatakse hoonest lahkuda, võib see viia pettustele, olgu siis mobiilide, kirjanduse või arvutite kasutamise näol. Tema arvates peaks kohtunikul olema seepärast õigus otsustada, et suitsetamiskohta üldse pole. Mängija võib siis valida, kas saab kaotuse selle eest, et suitsetab seal, kus see on keelatud, või selle eest, et lahkub loata mängualalt.
Olid ajad, kui suitsetada tohtis mängulaua taga. Need ajad lõppesid 80-ndate lõpul. Sellest peale muutusid suitsetamiskohad turniiridel kohustuslikuks. Teatavasti näeb selle ette ka turniirimääruste artikkel 10b (esmakordselt on uue redaktsiooniga suitsetamiskeeld toodud ka koodeksiśse - art. 12.3c). Kuni seda muudetud pole, tuleb suitsetamiseks koht leida ja ka selle järelevalve korraldada. Suvel on asi lihtsam, külma ilmaga märksa raskem. Geurt väidab, et ta on koos majavaldajatega siiski suutnud selle paiga alati leida.
Teised kohtuniku poolt määratud kohad. Geurt toob näiteks, et ta on vajanud ruumi, kus arst võiks diabeedihaiget süstida või emad oma lapsi imetada.
Lembit

Kommentaare ei ole: