Viigitaotlustest

Eelmisel nädalal kutsus väikese arutluse esile partii Leko - Jakovenko.
Leko seiskas kella ja kutsus kohtuniku, et see fikseeriks viigi seisu kolmekordse kordumise tõttu. Seis oli küll üsnagi viigiline, aga Leko teadis väga hästi, et mingit kolmekordset kordumist pole olnud. Jättis kohtunikud seisu kontrollima, ise aga läks tualetti. Vajadus oli ilmselt suur. Kui ta tagasi jõudis, lõpetasid kohtunikud kontrollimist. Muidugi ei leidnud ka nemad kordusi. Vastavalt koodeksi art. 9.5b sai Jakovenko täiendavalt 3 minutit aega ja partii jätkus. Kas nii võis toimida?

Reeglite alusel pole Lekole midagi ette heita. Ebaõigete taotluste võimaluse näeb ju ka koodeks ette. Koodeksi uue redaktsiooni järgi ebaõige taotluse esitanud mängijal endal mõtlemisaega enam ei vähendata. Nii et Leko oli lihtsalt leidlik. Ise väitis, et oli sel moel teinud hea investeeringu.

Aga viigitaotlustest on juttu ka uues Chesscafes. Üks taanlane pole rahul 50 käigu reegliga. Nii olevat Ivantśukil Kamski vastu (Jermuk 2oo9) olnud materjali vähem. 50 käiku olevat ta küll suutnud vastu pidada, aga siis olnud seis ka täiesti läbi. Ometi fikseeriti art. 9.3 järgi viik. Pealegi olevat internetist näha olnud Ivantśuki viimane käik 114. Vd4+. Käiku aga teatavasti teha ei tohi ja taotluse saab esitada vaid käigul olles. Analoogiline olnud olukord partiis Nguyen - Legrave (Aeroflot 2008). Seal oleks prantslane lõppseisust 2 käiguga mati saanud, aga sealgi tõi sama reegel viigi.
Mis puutus mainitud vankrikäiku, siis järelepärimisel selgus, et käiku śiiski laual ei tehtud, vaid Ivantśuk oli ainult teatanud oma kavatsusest see käik teha. Aga kavatsust 50 käigu reeglit jälle kuidagiviisi muuta praegu FIDE-l küll ei olevat.

Meenutan, et veel FIDE koodeksi 1993. a. redaktsioonis oli öeldud: Seda 50 käigu arvu võib teatud seisudes suurendada, tingimusel, et korraldajad on enne võistluse algust selgelt teatanud suurendatud käikude arvu ja need seisud.
Liiga keeruline oli see asi. Ei juhtunud küll ühelgi turniiril tegutsema, kus turniiri algul oleks üles riputatud mingi seisude nimekiri, mida võiks näiteks üritada võita 75 käigu jooksul. NSVL koodeks ütles teatud perioodil, et 75 käigu reeglit tuleb rakendada seisudes kuningas ja 2 ratsut kuninga ja etturi vastu.

Maletajad on harjunud ka sellega, et igavene tuli peaks tähendama viiki. Ometi pole koodeksis igavesele tulele mingit vihjet. Üks kaasmaalane uurib Geurtilt, kas varem on see siiski koodeksis seisnud ja millal see sealt kaotati.
Siin jääb RC esimees vastuse võlgu. Ta ei olevat kindel, kas seda on kunagi reeglites olnud. Tema kohtunikukarjäär on ju olnudki suhteliselt lühike ja algas see alles pensionile jäämisega (nii nagu ta minul sellega lõppes). Tema teab vaid aega alates Kaźici 1980. a. käsiraamatust (mul on ka selle raamatu 1966 ilmunud väljaanne) - seal enam igavesest tulest juttu pole.

Kui FIDE-l oli tava lisada koodeksiartiklitele ametlikke tõlgendusi, siis oli seal ka 1958. a. pärit tõlgendus artiklile 12.4 (tol ajal oli selles 50 käigu reegel). Vastuseks küsimusele, kas mängija saab ajaületuse tõttu kaotuse seisus, kus matt pole võimalik, sõltumata sellest, millise jätku mängijad ka valiksid, teatab tollane RC, et vastu ühe mängija tahet ei saa viiki fikseerida enne, kui 50 käiku täis on ja seda ka igavese tule korral. Vahepeal võiks siiski ju ka seisu kolmekordne kordumine aset leida. Nii et 1958 FIDE koodeksis igavest tuld juba kindlasti polnud.

Ega minagi või 100 %-liselt öelda, et viik igavese tulega oleks kunagi FIDE koodeksis olnud, sest mul pole ühtki selle täisteksti ajast, kui esmane oli prantsuse keel. Ometi arvan, et see on seal kunagi olnud.
Keres toob oma Malekooli 1947. a. väljaandes ära Malemängu määrused. Sealne art. 5b ütleb: Malepartii loetakse lõppenuks viigiga, kui maletaja tõestab, et ta saab vastase kuningat kestvalt tulistada. Keres kirjutab, et tegemist on määrustega, mis on kehtivad samasugustena peaaegu kõigis maades.
Mul on FIDE koodeksi a. 1965 - 67 Bulgaarias, Jugoslaavias ja Ungaris avaldatud väljaanded. Nende põhitekstis küll igavesest tulest juttu pole. Kui aga Jugoslaavia omas tuuakse ära juba varem mainitud 1958. a. FIDE tõlgendus, siis on Bulgaaria ja Ungari tekstidesse lisatud vastavate föderatsioonide ametlikud tõlgendused, mille järgi ka igavene tuli toob viigi. Arvan, et need on jäljed võimalikust varasemast FIDE analoogilisest reeglist.

Päris kindel on aga, et igavene tuli oli meil kehtinud NSVL koodeksis.
Art. 21d: Partii loetakse lõppenuks viigiga, kui üks vastastest annab igavest tuld kuningale, s. o. annab pidevalt üksteisele järgnevate käikudega tuld, mille eest vastase kuningas end varjata ei saa (5. väljaanne, eesti k. 1950). Ja püsis see seal üsna kaua. Alles 1970 võisin Malekooli poolt avaldatud Malemärkmetes kirjutada: Koodeksis ei mainita enam viigijuhtumite seas igavest tuld. 9. väljaandest oli see kadunud.
Lembit