pühapäev, 30. jaanuar 2011

Milline häirimine on tähtsam?

FIDE reeglid kipuvad üle tähtsustama mobiilihelinate mõju partiile. Koodeks näeb teatavasti selle eest endiselt ette partii kaotuse (Eestis kehtivad reeglid võimaldavad kohtunikul tegutseda ka paindlikumalt, aga nende rakendamine peab sel juhul enne turniiri algust teada olema), kuigi see partii tegelikku käiku ehk ei mõjutagi, samal ajal kui mingisugune muu häirimine võib nii vastast kui ka teisi mängijaid hoopis rohkem segada.

Üks mängija kirjeldab oma partiis Londoni lahtisel reitinguturniiril juhtunut. Laual olevat olnud täielik viigiseis. 40. käigul toimuva ajakontrollini olevat tal jäänud veel 30 sekundit. Kui ta parajasti mõtles, tuli vastase juurde selle sõber ja hakkas rääkima. Suhtlesid, aga juhtumi kirjeldajat segas see niivõrd, et ta paanikasse sattus. Kui külaline eemaldus, oli kellale jäänud vaid 10 sekundit. Ainult selleks, et ajakaotust vältida, tegi mees esimese ettejuhtuva käigu ja märkas kohe, et lipp läheb kaotsi. Vastane pidas isegi vajalikuks vabandada, aga lipuvõidu võimalust ta kasutamata ei jätnud.
Nüüd mõistis mängija küll, et ta poleks pidanud käiku tegema, vaid seiskama kellad ja kohtuniku kutsuma. Seda ta aga ei teinud ja kohtunikku ka silmapiiril polnud. Nüüd ta alistub, kuigi partiiprotokollile alla ei kirjuta. Vastane kutsub ise kohtuniku. See laseb endale olukorra selgeks teha, aga jätab tulemuse jõusse. Pärast partiid püüab mängija selgust saada, kas talle ikkagi liiga ei tehtud. Miks ei karistata mängijat, kelle juurde tullakse kasvõi laual olevast seisust kõnelema?

Küsimuse tõstataja toob sellelt turniirilt veel ühe näite. Ta läinud tualetti ja näinud, et üks mees, kellel parajasti veel naaberlaual partii pooleli, kõneleb seal mobiiliga. Mida oleks tulnud teha ja mida oleks pidanud tegema kohtunik, kui talle öelda?
Välja pole siin vaja midagi mõelda. Kohtuniku otsus oleks olnud, et esimesena kirjeldatud partii on kaotatud ja enam pole midagi teha. Vastavalt art. 6.12b (Mängija võib seisata kellad, et kohtunikult abi otsida...) võis mängija kohtuniku poole pöörduda ja siis oleks olnud juba kohtuniku otsustada, mida teha. Ka tollest tualetiloost pidi kohtunikku informeerima ning kui kohtunik leiab, et mängija tõepoolest kellelegi helistas, peaks ta partii kaotatuks lugema vastavalt art. 12.3b.
Praegune asjade seis on igatahes selline. RC esimees meenutab küll, et järgmise aasta FIDE kongress on jällegi aeg, kus koodeksit on võimalik muuta. Aga see jõustuks alles 1. juulil 2013. Nii et seni asjad ei muutu.

Mõni kuu tagasi (meil 31. X Veel Chesscafe veergudelt) oli juttu juhtumist, kus mängija viis oma etturi viimasele reale, midagi selle asemel peale ei pannud ja vajutas kella. Kohtunik hakkas kellanäite korrigeerima, sest luges käigu määrustevastaseks. Teine pool aga sel hetkel alistus. Tekkis vaidlus, kas võis sel momendil üldse alistuda. Aga mis siis, kui tolle käiguga oleks lauale tekkinud patiseis? Geurt oli seisukohal, et patiseisu poleks saanud fikseerida, kuna polnud ju teada, milleks etturit muundada kavatseti.

Nüüd on üks itaallane välja pakkunud sellise seisu:
valged:Kg6, Ed7, e6, f5 ja h5 (5), mustad: Kh8, Rg8, Ee7, f6 ja h6 (5).
Kui nüüd valge käiks d7-d8 või kasvõi ainult puudutaks seda etturit, viidates kavatsusele sellega käia, mis siis? Seisu omapära on selles, et ükskõik missuguseks malendiks valge etturi ka ei muudaks, on must igal juhul patis. See aga tähendab, et seisu võib patiks lugeda ikkagi ka siis, kui ei tea, milleks ettur muundatakse. Ise ei saanud aru Geurti märkusest, et seda võib teha isegi sel juhul, kui mängija poleks üldse Ed7 puudutanud. Lähteseisus on ju olemas ka käik Kf7, mis ei vii patile.
Lembit

kolmapäev, 26. jaanuar 2011

Kolm korda ja viik

Viimases Chesscafes on mitmel korral päritud aru kehtivate reeglite üle ja uuritud, miks need just sellised on.
Näiteks viigi taotlemine seisu kolmekordse kordumise tõttu. Teatavasti tuleb seisukordusele viiv käik kõigepealt partiiprotokolli kanda ja siis kohtunikule öelda, et kavatsete selle käigu laual teha. Kui oled laual käigu juba ära teinud, siis enam taotlust esitada ei saa (vt. art. 9.2a).
Asi on selles, et vastasel pole vaja ära oodata, kuni sa kella vajutad. Niipea kui oled laual käigu teinud, võib teine pool teha vastukäigu. Laual on nüüd hoopis teine seis kui see, kus kavatsesid viiki taotleda. Arvestagem, et vastavalt art. 6.7a peab mängijal olema alati võimalus oma kella seisata.

Või miks ütleb art. 9.2b lõpp: Kui kuningas või vanker on sunnitud käima, kaotab see tema vangerdusõiguse, kui see oli olemas, alles pärast sellega käimist? Miks on siin juttu mingist sundimisest? Üks inglane peabki siin vajalikuks küsida, kas siis vabatahtlikult sooritatud käigud arvesse ei lähe.
Ma ei tea, millal mu kolleegid Chesscafesse pilgu heitsid, aga mind tegi vaatamine üsna nõutuks.
Geurt oli seal näitena välja pakkunud kaks seisu, kusjuures esimene oli:
valged Ke1, Ld1 (2), mustad Ke8, Oa3 (2). Selle seisu kohta öeldi, et ainus määrustepärane käik olevat valgetel kuningakäik ja seetõttu kaotavat nad järgmisel käigul vangerdusõiguse ??

Kui eile asju igaks juhuks üle vaatasin, seisis internetis hoopis teistmoodi seis
valged Ke1, Ld1, Vh1 (3), mustad Ke8, Og3 (2).
Siin ei saa tõepoolest midagi muud teha, kui peab kuningaga käima. Seisus, mis on laual, pole valge veel vangerdusõigust kaotanud, küll aga läheb see kaotsi järgmiseks käiguks. Kuivõrd siin pole mõlema mängija kõigi malendite võimalikud käigud samasugused, siis ei saa ka neid seise samasugusteks lugeda.

Oletame, et jätkatakse 1. Kf1 Of4 2. Ke1 Og3+ 3. Kf1 Of4 4. Ke1 ning mustal on nüüd võimalus käia 4. ... Og3+ ja saada sama seis kolmas kord lauale. Seisu kolmekordset kordumist ta aga taotleda ei saa, sest siis kui seis tekkis esimene kord, polnud valge veel vangerdusõigust kaotanud. Seega seisu kolmekordse kordumisega tegemist pole,

Nii ka teises toodud seisus valged Ke1, Va1, Ee2 (3), mustad Ke8, Ob3, Rg3, Ee3 (4).
Valge on siin sunnitud käima vankriga, sest teised malendid lihtsalt käia ei saa. Nii et kui hetkel on vangerdusõigus veel alles, siis sama seisu teistkordsel lauale ilmumisel seda enam pole ning siingi tuleb kaks pealtnäha ühtemoodi seisu seetõttu erinevaks lugeda.
Lembit

pühapäev, 23. jaanuar 2011

Aegadest

Kuidas peaks lõppema partii, kus üks pool annab teisele tuld, aga enne kui ta jõuab kella vajutada, tema nooleke langeb? Seisu omapära on aga selles, et pärast seda, kui tuld andev malend on löödud (ainuke võimalus), on teine pool lausa sunnitud tegema matikäigu.
Konkreetselt on tegemist ühe hollandlase poolt viimases Chesscafes väljapakutud seisuga:
Valged: Kh2, Lg1, Vh1, Of2 ja f3, Ea7, b6, g2 ja h3 (9). Mustad: Ka8, Lg7, Eb7, f4 ja h4 (5).
Siin mängis must 1. ... Lg3+ ja tema nooleke kukkus. Valge ainus võimalus on 2. Oxg3 ning must ei saaks muud teha kui lüüa 2. ... fxg3x või 2. ... hxg3x.

Lahenduse peaksime leidma koodeksi art. 6.9 ... partii on kaotanud see mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Ometi lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga.
Eks see esmapilgul veidi paradoksaalne tundu: ajaületus peaks andma võidu ühele poolele, matt teisele, kokku aga tekib siin reeglite järgi tõepoolest viik.
Oluline on siin, et mustal poleks muud võimalust peale matiandmise. Kui laualt eemaldada näiteks valge Ea7, siis tuleks antud juhul fikseerida valge võit, sest must poleks sunnitud matti andma, vaid võiks käia ka 2. ... Kb8.

Lõuna-Aafrikast tulnud kiri räägib vaidlusest väidetava ajaületuse üle. Valge aeg on otsas. Kell ajaületust ei fikseeri, käiguloenduri järgi on 40 käiku tehtud. Mõlema mängija partiiprotokollide järgi on käike ainult 38. Milles asi?
Ilmselt on kella kaks korda põhjendamatult vajutatud. Mängija peaks sellises olukorras kutsuma kohtuniku ja mitte kella vajutama. Kohtunikul on võimalus kellanäitude ja käiguloenduri reguleerimiseks. Minu isikliku arvamuse järgi on käiguloenduri kasutamisest sageli rohkem kahju kui kasu. Käikude arvuks tuleb ikkagi lugeda vaid need, mis tegelikult laual tehtud. Nii et antud juhul tuleb fikseerida ajaületus, kui aga kohtunik on veendunud, et kell oli seatud ja töötas korrektselt.

Kusagil Belgias mängiti välku, 3 minutit kummalegi mängijale partiiks. Valgel on jäänud vanker, oda ja ettur, mustal vaid vanker ja oda. Odad on lahkvärvilised. Võita üritab aga hoopis must, sest valgele on jäänud viimased sekundid. Äkki seiskab valge kellad ja ütleb, et partii on viik, kuna võita ju ei saa. Must protesteerib. Tal olevat õigus jätkata, kuni vastane ületab aja.
Geurti arvates pole siin midagi teha. Kui küllaldast järelevalvet pole (s. t. igal laual pole omaette kohtunikku), siis kohtunik ei sekku ja partii jätkub loomuliku lõpuni. Kui tegemist on küllaldase järelevalvega, mängitakse tavamale reeglite järgi ja ka välgus rakendub artikkel 10.2, mis lubab kohtunikul ühe poole taotlusel viigi fikseerida.
Lembit

kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Käigust ja käimisest

Malekoodeksit on aastakümneid ümber tehtud, aga ega ta praegugi ideaalne ole. Kas ja kuidas teda parandada saab, pole põrmugi selge. See nähtub ka üsna mitmetest tänase Chesscafe vastustest. Võtkem kasvõi need artiklid, mis mingil määral seotud käikudega.
Kõige esimene artikkel (1.1) kõneleb kõige üldisemalt sellest, kus ja kuidas mängitakse, kes alustab ja kes on käigul. Lõpeb see lõik viitega art. 4.6, kus kõneldakse, millal loetakse käik tehtuks ja millal on see määrustepärane.
Art. 1.1 järgi on mängija käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Ehk peaks siin hoopis tehtud asemel seisma sooritatud? Aga ei saa, sest koodeksi I osas ehk Põhilistes mängumäärustes ju kellast juttu ei tehta, sooritamine aga tähendab nii nuputõstmist kui ka kellavajutust. Nii tulebki kellad selles osas puhtformaalsel põhjusel jätta üldse mainimata ja kella vajaduseni jõuame alles siis, kui hakata uurima, mis viite 4.6 taga peitub.

Ühele itaallasele on jäänud arusaamatuks, mida pidada asjakohaseks ja mida mitte.
Art. 4.6: Käiku nimetatakse määrustepäraseks, kui kõik art. 3 asjakohased (originaalis relevant) nõuded on täidetud. Oleksin võinud siin ka ehk oluline või tähtis tõlkida. See, mida kohtunik asjakohaseks peab ja kuidas ta seda tõlgendab, võib aga viia erinevatele otsustele. Nii olevat Itaalia kohtunikud üsnagi erineval arvamusel, kas tuleks karistusi rakendada või mitte, kui keegi vangerdab vääralt (käib vankriga enne kuningat) või teeb ta mingi käigu kahe käega või ei teostata etturi muundamist just nii, nagu reeglid ette kirjutavad.

Geurt peab oluliseks ehk asjakohaseks kõike seda, mida vangerduse kohta ütleb art. 3.8 või etturi muundumise kohta art. 3.7. Mis puutub määruste rikkumisse ja selle eest määratavatesse karistustesse, siis osa neist on ju koodeksis toodud, pikka nimekirja pole aga RC esimehe arvates mõtet sinna kirjutada. Kui vangerdatakse valesti või ei viida etturi muundamist lõpuni, siis on tegemist määrustevastaste käikudega ja karistuse selle eest näeb ette art. 7.4.

Aga üks konkreetne juhtum. Kusagil Indias on jõutud sellise elementaarse seisuni
valged: Kc5, Eb2 ja b5 (3), mustad: Ka5 (1).
Valgel on tegemist äärmise ajapuudusega, ajakontroll on ka selline, kus lisasekundeid pole. Valge haarab b2 etturi, aga laseb selle lahti kusagil b3 ja b4 vahekohas ning vajutab kella. Asetamine b3 oleks tähendanud patti. Mida peaks tegema kohtunik?

Küllap ikka välja selgitama, kuhu valge kavatses selle etturi ikkagi panna. Küsimus on vaid selles, kas peaks kohtunik selle selgitamiseks kellad seisma panema või käivitama uuesti valge kella. Teisel juhul on suur tõenäosus, et valge ületab aja. Partii oleks siis viik, sest must ei saaks mingite määrustepäraste käikudega võita (küll võidaks ta muidugi, kui tal kusagil veel midagi oleks, näiteks Eh7). Geurt olekski valge kella käima pannud, sest pole mingit põhjust valgele täiendava mõtlemisaja andmiseks, kui kellad ei käi.
Lembit

pühapäev, 16. jaanuar 2011

Kuidas lõpeb partii?

Mängija alistub, aga esitab järgmisel päeval protesti: tulemus ei kehtivat, sest tema partiiprotokolli järgi oli ta vastase kuninga matistanud. Kohtunik protesti vastu ei võtnud, sest mõlemad mängijad olid tulemust juba aktsepteerinud. Kellel oli õigus?
Võtame kodeksi. Art. 5.1a järgi võidab mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati, art. 5.1b järgi aga see mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub. Art. 7.4a õpetab, et määrustevastase käigu avastamisel partii ajal tuleb taastada seis, mis oli laual vahetult enne vea teket. Art. 8.7 järgi võib isegi partiiprotokolli kantud vale tulemus kehtima jääda, kui kohtunik ei otsusta teisiti.

Niisiis viitab viimati mainitud artikkel sellele, et kohtunik võib partii tulemust muuta. Käike, mis tehti pärast matti, võib lugeda määrustevastasteks. Art. 7.4a antud juhul rakendada ei saa, sest avastus tehti mitte partii ajal, vaid alles pärast selle lõppu.
Peame seega tagasi minema art. 5.1 juurde: matt lõpetab partii. Selle kohta pole vaja esitada mingit taotlust, partii on lihtsalt läbi ja kõik, mis juhtub hiljem, pole enam oluline. Kohtunik taastab partii õige tulemuse, ta võib seda teha nii kaua, kui turniir ikka veel jätkub. Arvesse võib võtta ka seda, kas tegemist oli śveitsi või ringsüsteemis peetud võistlusega ning millal korrektne tulemus avastati.
Ilmselt ei saa alistuda ka siis, kui lauale on tekkinud patt või seis, kus matistamisvõimalused puuduvad.

Teine juhtum. Laual on elementaarne seis: valged Kg4, mustad Kg6 ja Le4. Mustal on küll lipp, aga vaid paar sekundit aega. Seda arvestades teeb valge nüüd võimatu käigu ja mängib Kh4. Loomulikult peaks must sellest teatama ja saama siis 2 minutit aega juurde. Selle asemel käib ta Lg2 patt. Partii loetaksegi nüüd lõppenuks viigiga, sest partii ajal määrustevastast käiku ei märgatud. Art. 5.2a nõuab patiseisu tekitanud käigu määrustepärasust. Laual tehtud viimane käik oligi määrustepärane, küll aga tehti see vastusena määrustevastasele käigule. Küllap viik siin õige lahendus ongi.
Lembit

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Kui võistkondi vaid kolm

Sageli on turniiride korraldajad ja kohtunikud enne võistlust ootusärevuses, toimugu see siis mis süsteemis tahes: kas mängijaid tuleb paaritu või paarisarv. Oodatud on muidugi paarisarv. Muidu peab ju keegi paratamatult partnerita jääma ja sõltuvalt süsteemist ei tarvitse ka paremusjärjestus päris objektiivseks kujuneda. Halvem on lugu võistkonnavõistlustega, kus vabaks ei jää ju üks mängija, vaid terve võistkond. Kui võistkondi on vähe, siis moodustab puuduv võistkond küllalt suure protsendi mängijate üldarvust.

Ühe variandi olukorrast väljapääsuks pakkus hiljuti üks Austraalia malejuhte Kevin Bonham. Tasmaanias mängitud igal aastal nelja klubi turniiri neljal laual. Ühel aastal jättis üks võistkond tulemata. Seega oleks igas voorus pidanud 12 mängijast 4 vaba olema ja ja igaüks oleks saanud mängida vaid kaks partiid.
Bonham otsustas siis paarimist muuta ja lasta kõigil mängida üks partii ka ühes võistkonnas naaberlaual oleva mängija vastu. Loosiga anti kolmele võistkonnale järjekorranumbrid (siin märgitud tähtedega A, B ja C). 2 esimest lauda mängisid niimoodi:
I voor A1 - B1, A2 - C2, C1 - B2
II voor B1 - C1, B2 - A2, A1 - C2
III voor C1 - A1, C2 - B2, B1 - A2

3. ja 4. laud mängisid samal põhimõttel (pangem toodud paarides vaid 1 asemele 3 ja 2 asemele 4). Juhul, kui laudu oleks olnud rohkem, oleks toimitud samuti (1 asemel 5, 2 asemel 6). Nii ei jäänud keegi vabaks ja igaüks sai ikkagi 3 partiid mängida.
Autor ise leiab, et süsteem õigustaks ennast veel paremini, kui oleks võimalik mängida ka teine ring (kõik saaksid võrdselt mõlemaid värve, mängida saaks ka kolmanda võistkonna naaberlauaga).. Selles kohtuksid siis:
IV voor A1 - C1, A2 - B2, C2 - B1
V voor B1 - A1, B2 - C2, A2 - C1
VI voor C1 - B1, C2 - A2, B2 - A1

Sellisel kujul sobib süsteem paarisarvuliste laudadega võistkondade jaoks. Kui laudade arv oleks olnud paaritu, oleks iga võistkonna viimane laud süsteemist eraldatud ja seal oleks mängitud siis tavalist 3 mängijaga turniiri, kus üks oleks iga kord olnud vaba.
Jutuks on olnud värviprobleemid. Bonham on tõstatanud mõtte, kas ei peaks kõrgema laua mängijal madalama lauaga kohtudes alati olema mustad, et võimalusi paremini tasakaalustada. Vaevalt küll.
Kohtade arvestamisel peaksid esimeseks kriteeriumiks olema partiipunktid. Võib küll rehkendada kokku ka üksikute matśide tulemused ja need summeerida, aga ehk oleks see mõneti kunstlik, sest ühe matśi partiid mängiti erinevatel aegadel.

Muidugi võib võistkonnavõistlusi korraldada mitmeti. Olümpiatel kasutatakse juba hulk aega śveitsi. Bonham ise viitab aga kasvõi Inglismaa Jamboree-turniiridele. Neist võtab samuti osa suur arv võistkondi, mängupäevi on aga vähe. Igas voorus saavad Huttoni süsteemi järgi iga võistkonna kõik lauad vastased erinevatest võistkondadest. Turniiri lõpuks peaks siis iga võistkond kõigi ülejäänutega olema vähemalt ühel laual mänginud. Seal peaks võistkondi olema alati paarisarv, laudade järjekord peaks võimalikult vastama mängutugevusele. Tulemused olevat objektiivsemad võistkondade suurema arvu juures.
Küllap on ka eelpool kirjeldatu üks võimalustest.
Lembit

pühapäev, 9. jaanuar 2011

Kerese päevad

Tänavused Kerese päevad on jälle läbi. Nende proloogiks sai Anatoli Karpovi simultaan, vastasteks põhiliselt meie kultuuriinimesed. Ega sellest 17 laual peetud mängust, mis lõppes 2 tunni ja 21 minutiga +16=1, suurt öelda olegi. Liiati olid nii simultaaniandja kui ka vastasmängijad vastastikku viisakad ja pidasid reeglitest kinni.

Peame simultaani korraldamisel meeles vaid seda, et simultaaniandja mängib kõik partiid
valgetega, tal on käigu mõtlemiseks piiramatult aega ja ta võib tehtud käiku muuta enne käigu tegemist järgmisel laual, kui vastane pole veel teinud oma vastukäiku. Simultaanist osavõtja teeb oma vastukäigu alles siis (ja otsekohe) sel momendil, kui simultaaniandja tuleb tema laua juurde. Käigu võib erandjuhul vahele jätta vaid simultaaniandja loal. Osavõtjal pole õigust analüüsiks malendeid paigast nihutada ega rikkuda malekoodeksi käigu sooritamist ja malendi puudutamist käsitlevaid artikleid.

Keskne sündmus malelaudadel oli muidugi kiirturniir Meenutades Paul Kerest, mis oli saanud endale uue asukoha Viru hotelli konverentsikeskuses. Vana saaliga Tõnismäe võimlas olin pika aja jooksul ära harjunud, nii et ei oskagi esialgu eelistada üht ega teist. Hotelliruumid olid kahtlemata korralikud ja teenindav personal abivalmis. Finaali mulle seal igatahes mängida meeldis. Aga sealgi oleks õhutamise huvides parem olnud, kui ruum oleks olnud kõrgem, ja mõned kohad kippusid olema hämaravõitu.
Mullu jäi turniir ära, ka tänavu näis selle pidamine hulk aega lahtine olevat. Vast sellest oli tingitud ka osavõtjate suhteliselt väike arv (kuigi rohkem kui eelmisel korral) ja mitte eriti esinduslik koosseis.

Laudade arvuga võrreldes oli kohtunikke seekord vist rohkem kui kunagi varem (eelturniiril üks kohtunik 6 lauale, finaalis koguni igal laual oma kohtunik). Paarikümmend demonstranti nagu veel viis aastat tagasi pole enam vaja. Meie noorem kohtunike generatsioon eesotsas peakohtunik Marek Kolgiga sai asjadega kenasti hakkama. Sisekliima oli täiesti normaalne, vajaduse korral abistasime üksteist.


Reeglitest kinnipidamisega probleeme polnud. Partii algul oli lubatud hilineda maksimaalselt 5 minutit. Palju neid juhtumeid polnud, aga mõned siiski. Olen endiselt seisukohal, et vähemalt eelturniiril piisaks igal käigul 5 lisasekundist (mitte 10), muidu võib mingi tagumine partii oma 50 käigu reegliga hakata turniiri käiku pidurdama.
Kui eelmisel turniiril määrustevastaseid käike üldse polnud, siis seekord tagumises turniiripooles neid siiski oli. Aegade korrigeerimisega saime hakkama. Ise kartsin, et võib juhtuda midagi otse internetti minevate laudadega. Kui tavaliselt on soovitatud näiduparandus ette võtta teisel kellal, siis see võiks rikkuda ajaarvestust ja seetõttu oli juhend teha parandus samal kellal. Õnneks seda siiski ei juhtunud, ainult finaali ühes voorus katkestas ühe lambi läbipõlemine partii demonstreerimise ja seetõttu ei saanud ka kohtunikud üleskirjutustes abi ekraanile ilmuvast partiiprotokollist.


Et vältida igasuguseid ootamatusi, kirjutasid kohtunikud kõik käigud üles - see oligi nende peamine ülesanne finaalis. Et kiirpartiid loetaks küllaldase järelevalve all toimuvaks, piisab isegi ühest kohtunikust kolme laua kohta. See tähendab, et kehtima hakkavad tavamale reeglid ja kohtunik fikseerib ka ajaületuse ega jäta seda mängijate hooleks. Et mängijad aru saaksid, et ma pole ainult käikude kirjutaja, vaid täidan ka muid funktsioone, pidasin vajalikuks iga partii algul pärast mängijate vastastikust teretamist ka ise neid kätelda.


Olin peakohtunikuks esimesel sõjajärgsel Tallinna rahvusvahelisel turniiril 1969, mis alates 1977 paratamatult muutusid Kerese memoriaalideks, kuni 1991 nende aseainena tekkis Kalevi kiirturniir. Minu ajaarvestus läheb küll korraldajate omast veidi lahku, sest ühel aastal peeti vaid väike koolide turniir. 40 aastaga peakohtunikuna 11 ja 19 turniiri, seda on üsna palju. Aga eks igal asjal ole oma aeg ja ilmselt on vaja teed anda noorematele.
Lembit

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Kui võita ei taheta

Ühel Saksa internetilehel arutati hiljuti eetikaküsimusi - juhtumeid, kus mingitel taktikalistel kaalutlustel piisab mängijale viigist või isegi kaotusest. Tõepoolest, mida teha, kui mängija alistub seisus, mida kuidagi kaotada ei saaks? Võimalik, et vastasele lubati anda punkt ja nüüd on viimane võimalus seda teha.
Esimene toodud juhtum oli küll üsna absurdne ja vaevalt et praktikas tegelikult juhtunud. Laual oli seis valged Kh6 ja Lh7 (2), mustad Kh8, Rg7 ja Ob1 (3). Nüüd seiskab must kellad ja kirjutab protokolli 1:0 (ei märganud oma oda??).


Art. 5.1b ütleb ju lihtsalt, et partii on võitnud mängija, kelle vastasmängija teatab, et ta alistub. Sellega on partii kohe lõppenud. Mingitest lisatingimustest siin juttu pole.
Arutlejad kirjutasid, et viigikokkulepete sõlmimist ei karistata, vaid premeeritakse auhinnarahadega. Miks peaks siis kokkulepitud kaotustega teisiti toimima?


Mõned arutluse käigus toodud turniirinäited veel:
1) Kaks klubikaaslast kohtuvad viimases voorus. Tugevamal neist on veel teoreetilised võimalused esikohale. Selleks peab ta võitma ja turniiri liider kaotama. Laual on täiesti viigiline etturilõppmäng, samal ajal kui naaberlaual on liider kaotusohtu sattunud. Nõrgem mängija teeb nüüd väga kahtlase etturiläbimurde ja kaotab otsekohe. Liider saab seepeale väga vihaseks ja nõuab mõlema asjaosalise diskvalifitseerimist. Samal ajal nendega samast klubist olev kohtunik leiab, et kuna tõendeid sahkerdamise ega kokkuleppe kohta pole, tuleb lähtuda sellest, et kaotus oli tingitud lihtsalt rumalusest ja selle vastu ei saa midagi ette võtta.


2) Teisel turniiril peavad C ja D viiki leppima selleks, et A võidaks reitingu- ja noorteauhinna, samal ajal kui A konkurent B sellest ilma jääks. Pärast seda, kui A ise on saanud kiire kaotuse, pakub ta mängijate ja vist isegi ühe ametimehe juuresolekul oma auhinnarahade jagamist C ja D-ga viigi tegemise eest, mis siis sünnibki.

3) Kaks favoriiti kohtuvad turniiri viimases voorus. Juba 3 käigu järel surutakse teineteisel kätt ja jagatakse kaht esikohta. Kolmandal kohal olnu teeb seejärel samuti viigi, sest võimalusi koht kõrgemale tõusmiseks enam pole.


4) Ühel turniiril olevat üks mängija, kes algul lootis võitjaks tulla, hakanud sihilikult kaotama pärast seda, kui selgus, et ta enam rahalist auhinda ei saa. Eesmärgiks seadis ta nüüd oma reitingu langetamise, et järgmisel turniiril oleks võimalik reitinguauhinda saada. Sellised auhinnad on kindlasti ahvatlevad, aga samal ajal loovad ka uusi manipuleerimisvõimalusi.


Loomulikult peaksid partiieelsed kokkulepped tulemuste suhtes keelatud olema, ometi toimuvad need eriti viimase vooru eeel sageli. Aga kuidas nende kokkulepete olemasolu tõestada?
Teiselt poolt tähendab olukord, kus mõlemale viigist piisab, ju seda, et võidutahe pole nii suur kui tavaliselt ja see võib ju kiirviigile viia, mida vaevalt võib alati ebasportlikuks pidada. Olukorra, kus mõlemale piisab viigist, on nad ju oma tööga saavutanud.


Sakslased leiavad, et kui sellise eelkokkuleppe olemasolu täiesti selge oleks, võiks ju minna kasvõi mängija turniirilt kõrvaldamise ja vastava maleliidu informeerimiseni.
Mis puutub erandolukorras seisu, kus võita pole võimalik, aga ometi vastane alistub, siis on ju koodeksis peale varem tsiteeritud art. 5.1b ka art. 5.2b: Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis, kus kumbki mängija ei saa matistada vastasmängija kuningat mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga (surnud seis). Koodeks ei täpsusta, kumba artiklit tuleb lugeda primaarseks. Tundub siiski, et kui surnud seis juba laual on, siis välistab see mängijate järgneva viikileppimise.

Kaugelt suurem osa mängijaist mängivad ikkagi ausalt. Kui aga patustajate vastu midagi ette võtta, siis peaksime olema täiesti kindlad selles, mis tegelikult juhtus ja karistamisel jääma reeglite piiresse.
Lembit

pühapäev, 2. jaanuar 2011

Millal võib mängida?

Kõigepealt kõigile head uut aastat! Püüdsin vaadata, milliseid teemasid on viimasel kuul teiste maade kohtunike veebilehekülgedel käsitletud, aga tulemus oli kesine. Enamikus mulle teadaolevatest polnud ainsatki uut teematõstatust.
Saksa Maleliidu lehel arutleti küsimuse üle, kas võiks turniiripartiid mängida ka pärast ajakavaga ettenähtud viimast võistluspäeva. Konkreetselt oli tegemist mingi klubi meistrivõistlustega, kus ajakava järgi pidi viimaseks mängupäevaks olema neljapäev, aga üks paar mängis alles pühapäeval. Peaks ju olema endastmõistetav, et partiid mängitakse siis, kui ajakava seda ette näeb, kuigi konkreetset vihjet sellele ei koodeksist ega turniirimäärustest me ei leia. Ja veel asjatum oleks otsida küsimuse reeglistamist mingi konkreetse võistluse juhendist.

Kindlasti võis teisel ajal mängida vaid juhul, kui kohtunik selleks nõusoleku andis. Kui sellist nõusolekut polnud, siis võib partii tulemusena ka 0:0 õigustatud olla. Üldiselt on küll mängitud partii kõigi jaoks ilmselt parem kui tulemuse fikseerimine mänguta.
Kindlasti ei tohiks selline partii mõjutada turniiri paremusjärjestust, eriti tabeli ülaosas. Kuigi väideti, et antud partiis polnud mängijad teadnud viimase vooru tulemusi ja mänginud ausalt, siis avaldas see turniiri tulemustele ikkagi mõju, isegi esikohtade saatusele. Võrreldes teiste mängijatega olid selle partii mängijad kindlasti eelisolukorras.

Sõnavõtnud väitsid, et kõigis partiides peavad kehtima võrdsuse ja aususe põhimõtted, luba andes selle partii mängimiseks väljaspool ajakava rikkus kohtunik aga neid mõlemaid. Vähemalt Bucholzi ja Sonneborn-Bergeri arvutamist mõjutas see partii kindlasti. On soovitatud küsida konkurentidelt, kas nad partii edasilükkamisega nõus on.
Ei söanda ütelda, kas peaks asjaosalistele tingimata nullid panema, küllap oleneb see nii turniiri tähtsusest kui ka konkreetsest olukorrast, aga hea selline edasilükkamine kindlasti polnud. Kui väljaspool ajakava mängimine on halb, siis pärast turniiri lõppu mängida on kindlasti väga halb.

Ühel teisel Saksa lehel toodi arutluseks partii, kus üks malend oli kogemata valele väljale sattunud. Nimelt olid kaks meest vankrid vahetanud. Kui üks neist aga pärast käigu üleskirjutamist malelauale vaatas, oli seal tema vanker, mitte aga vastase oma. See oli nimelt tema vankriga enda oma löönud. Vahetati siis vankrid õigeks, aga seejuures sattus üks vanker d7 asemel d6-le. Mõni käik hiljem järgnes alistumine, sest matti ei saanud enam vältida. Viga märgati alles siis, kui partiid analüüsima hakati. Kas tulemus siis nüüd loeb?

Art. 7.4a ütleb, et kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, ... tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust.
Partii ajal seda ei leitud. Vastavalt art. 5.1a kui vastasmängija teatab, et ta alistub, on partii kohe lõppenud. Pärast partii lõppu pole enam midagi teha. Määrustevastasused tuleb kõrvaldada partii ajal.

Kuivõrd võib siin asja muuta kohtunik. Saksa kohtunike tegevusjuhendis öeldakse tõepoolest: Meeskonnavõistlustel kasutab kohtunik oma õigusi ja märgib matśiprotokolli õige partiitulemuse. Individuaalvõistlustel, eriti kui need peetakse śveitsi süsteemis, on soovitav arvesse võtta kõiki asjaolusid ja jõuda õiglase tulemuseni. Seejuures ei tohi aga muuta juba väljakuulutatud paarimisi.
Olgu kuidas on, kohtunik peab ikkagi eelkõige lähtuma koodeksis kirjapandust. Muidu hakkaksime asju tõlgendama liiga suvaliselt.
Lembit