Kevadel kaevurite linnas

Kolmandat aastat käisin aprillis Kohtla-Järvel. Põhjus ikka sama - sealne noorte kiirturniir, mis tänavu sai juba 12-aastaseks. Viimastel aastatel on seal selgitatud ka meie noortemeistrid.
Ega tänavune turniir märgatavalt eelmistest erinenud. Sama mängusaal Järve Vene Gümnaasiumis. Meeldiv korraldus. Kuigi enne turniiri mulle öeldi, et kriis on ka neile jälje jätnud, siis väliselt seda märgata polnud - küpsised, kompvekid ja jook endiselt vabalt võtta. Turniiril sama formaat: olümpiasüsteem ja śveits omavahel ühendatud - see, kes kaotab, mängib śveitsi süsteemis lõpuni. Korralik arvutiprogramm on selleks olemas, pole vaja endal nuputada, keda kellega kokku panna, nagu mõned aastad tagasi ühel Eesti meistrivõistlusel tegin.

Tänavu oli mängijaid 50 asemel 63, kuigi nelja aasta taguse rekordini veel välja ei jõutud. Neidude turniiril 10 asemel 15, mis sundis sealgi ringsüsteemi asemel kasutama śveitsi. Peale Peterburi külaliste olid seekord mõned esindajad Lätist ja Soomestki. Ja kui kaks aastat tagasi võitis noormeeste turniiri Valentina Golubenko, siis tänavu sai sellega hakkama riialanna Viktorija Ni. Riiast oli veel teinegi hea tüdruk. Kui muidu asja selgeks ei saanud, siis mindi vajaduse korral kiirmalelt üle välgule või armageddonile (muidugi aegadega 5 - 4).

Korraldajaid ja kohtunikke oli piisavalt. Reeglitest kinnipidamise ega distsipliiniga probleeme polnud, keegi poole turniiri pealt ära ei kadunud, isegi treenerite ja lapsevanemate mobiilid kuuldavalt ei helisenud. Malekoodeksi tundmisega olid lood umbes samasugused nagu sellistel kirju koosseisuga üsna noorte mängijate turniiridel ikka, igatahes tavalisest rohkem eksimusi küll polnud.
Käigud olid selged, kuigi kusagil eksiti vangerdamisel ja pandi vanker e1-le. Ilmselt olid mõned harjunud ka sellega, et lipustamiseks vanker lihtsalt tagurpidi keeratakse. Turniiri avamisel ütlesin, et kiirmale on eelkõige kahe mängija omavaheline asi. Kohtunikud jälgivad tähelepanelikult küll, aga ise ei sekku. Nii tegin ka sellistel juhtudel asja alles pärast partii lõppu selgeks. Aga muidugi oli parasjagu määrustevastaseid käike, peamiselt unustati oma kuningas tulle ja mindi vastase oma kallale.

Ise tegelesin kaks päeva põhiliselt kellade seadmisega. Tänavu olid hollandlaste Phileon-kellad jõudnud juba kõigile laudadele, esmakordselt nägin ka nende mehaanilist varianti. Kümnel esimesel laual olid kellad nii uued, et pidin nad pakendist välja kangutama. Väga kena kell, ilmselt üsna töökindel, ümberkäimine sellega on lihtne. Ega asjatult pole need mitmel aastal olnud Moskva Aerofloti turniiri ametlikuks kellaks.
Oleks meie peamine mänguaeg olnud 5 või 10 minutit, oleks asi olnud lihtne. Meil aga oli 15. Kuna näite saab muuta vaid ühes suunas ja nad ühe vajutusega ei taastu ning vea või kogemata käivitusnupu riivamise korral tuleb kõike algusest peale hakata, siis oli tegemist üsna pikaldase ja tüütu tegevusega. Kui õigesti lugesin, oli 15 minuti kellale saamiseks vaja teha 44 vajutust. Aga iga kohtumine koosnes ju kahest partiist, võimalik välk ja armageddon veel sinna otsa. Aga eks peab ju kohtunikul ka tegevust olema...

Loomulikult lubasin endale seetõttu ka sellel turniiril koodeksist kõrvalekaldumise. Eksimuste puhul vastasmängijale aega juurde ei andnud, vaid 1. kord sai mängija hoiatuse, 2. kord kaotuse (selleni jõudsime küll vaid mõnel korral). Süsteem toimis, keegi vastu ei vaielnud.

Nii et minu arust läks turniir korda. Küll aga... Kui vaadata turniiritabelit, siis on sinna märgitud suur hulk klubisid, kõik need paiknevad aga Kohtla-Järvel, Narvas või Sillamäel. Teiste Eesti paikade niigi napp geograafiline esindatus - Eesti meistrivõistlustel - oli muutunud peaaegu olematuks. Ainult Anti Kaar oli kaugemalt kohale jõudnud (ja sai medali ka). Küll tahaks, et ka teiste klubide treenerid leiaksid tahtmise ja võimaluse kevadel korraks Kohtla-Järvele tulla. See tasub end ära.
Lembit