Kaks lihtsat seisu

Üks inglane kaebab viimases Chesscafes, et talle olevat liiga tehtud. Laual oli olnud seis:
Valged: Kd5, Ea3, b3 ja c4 (4). Mustad: Kf3, Rg2 (2).
Tema mänginud valgetega ja aeg saanud otsa. Kohal viibinud RC sekretär Stewart Reuben ütelnud, et vastavalt koodeksi artiklile 6.9 on ta partii kaotanud (mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike). Mängija aga leidis, et vastasel ju matistamiseks vajalikku materjali pole, järelikult ei tohiks ta ka kaotust saada (vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga). Aga vastuolust, mis eksisteerivat artiklite 3.1 ja 6.9 vahel ei saanud ma lihtsalt aru. Pealegi kõneleb ju käikude kordamööda tegemise vajadusest mitte art. 3.1, vaid juba 1.1.

Üldjuhul tähendab aja ületamine ju kaotust. See ei tähenda aga, et kaotust fikseerides ei peaks kohtunik pärast ajaületust siiski ka lauale pilku heitma. Kui ikka kuidagiviisi matiseisu tekitada ei saa, lõpeb mäng viigiga. Kui selles seisus valgel ettureid poleks, ei saaks must ainsa ratsuga kuidagiviisi võita ja kohtunik peab fikseerima viigi. Antud juhul aga õnnestub kooperatiivkorras lauale konstrueerida (aga ikkagi määrustepäraste käikude tulemusel) mitte üks, vaid isegi mitmeid seise, kus ratsu on valgele kuningale mati pannud. Eks proovigem järele! Etturi muundamine eksisteerib ju ka. Niisiis võib Stuartiga valgele kaotuse fikseerimisel vaid nõustuda.

Teises partiis oli tegemist kiirmalega ja vastamisi olid seal vist üsna noored hindud. Nende malelaual oli järgmine seis:
Valged: Kb6, Oh3, Ea6 (3). Mustad: Kb8 (1).
Partii jätkus: 1. Og2 Ka8!? Valge ei taipa, et must tegi määrustevastase käigu ja käib 2. a7. Nüüd taotleb must viiki, kuna olevat patt - tal pole ühtki määrustepärast käiku, aga viimase käiguga talle tuld ju ei antud. Valge aga nõuab võitu - laual on matt.

Reeglid nõuavad nii mati kui pati puhul viimase käigu määrustepärasust, varasemast juttu pole. Kumb siis laual ikkagi on, matt või patt, või võikski siin üldse mingit kahtlust tekkida. Valge on lasknud mustal kuningal tulle minna ja kohtuniku abil seisu korrigeerimata teeb käigu, mis andvat vastavalt art. 5.2a pati. Aga selle artikli järgi ju kuningas ei ole tules. Siin aga on. Tolles partiis olevat kohtunik taastanud seisu, mis oli laual enne määrustevastasust ja lasknud partiil jätkuda. Laste mängutasemest aga kõneleb seegi, et ka pärast oma etturi lipustamist pani valge musta kuninga patti. Seekord küll määrustepäraste käikudega.

Teeme endale kõigepealt selgeks määrustevastase käigu tagajärjed kiirmales. Art. A4c ütleb: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängijal on seejärel õigus väita enne oma käigu tegemist, et mängija on sooritanud määrustevastase käigu. Alles pärast sellist taotlust teeb kohtunik oma otsuse.
Selles partiis ju niisugust taotlust ei esitatud. Järelikult aktsepteeris valge musta määrustevastast käiku. Ka valge 2. a7 oli määrustevastane käik.

Art. 1.2 ütleb: Kummagi mängija eesmärgiks on rünnata vastasmängija kuningat nõnda, et vastasmängijal poleks ühtki määrustepärast käiku. Mängija, kes selle eesmärgi saavutab, on matistanud vastasmängija kuninga ja võitnud partii.
Igaks juhuks lisame ka art. 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Oli ju. Seega on kõik art. 1.2 ja 5.1a nõuded täidetud ja võime partii lugeda lõppenuks matiga.
Lembit