Vaatame veel paari välkmale juhtumit viimasest Chesscafest.
Üks Lõuna-Aafrika mängija kurdab, et tema vastane teinud määrustevastase käigu ja sellega tekkinud lauale määrustevastane seis. Tema seda ajapuuduses ei märganud ja teinud oma käigu. Kas oleks vastasmängija võinud nüüd kellad seisma panna ja taotleda määrustevastase käigu tõttu viiki? Kas tema käiku loetakse määrustevastaseks, kui see on tehtud vastase poolt tekitatud määrustevastases seisus? Normaalsetes oludes oleks see olnud ju määrustepärane käik.
Malekoodeks kõneleb vaid kaht liiki määrustevastastest seisudest:
a) kui viimasele reale jõudnud ettur jäetakse teise malendiga asendamata ja
b) kui mõlemad kuningad seisavad tules.
Esimene juhtum on lihtne: ettur jääb etturiks ega too kaasa mingeid tagajärgi. Teine juhtum on keerukam. Geurti arvates võib kahe kuninga tules olekul käigul olija taotleda võitu. Ka siis, kui viimane käik annaks mati, oleks ikkagi tegemist määrustevastase käiguga. Muidugi võiksid mängijad ise asjale lahenduse leida. Orientiiri selleks annab koodeksi välkmale osa lõpulause: Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta. Nii et omavahel kokkuleppimist ei sega miski.
Üks brasiillane aga olevat ekraanilt tähelepanelikult jälginud välkmale MM-võistlusi. Nii Svidleri ja Carlseni kui ka Mamedźarovi ja Ivantśuki partiis olevat valged lükanud oma etturi viimasele reale ja vajutanud kella, etturi asemele midagi muud panemata. Kas siis niimoodi ikkagi võib?
Üldise juhendi toimimiseks annab koodeksi art. 7.4a:
Kui partii ajal leitakse, et on sooritatud määrustevastane käik, kaasa arvatud vastasmängija kuninga löömine või muundamisnõuete mittetäitmine, tuleb taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust. Kui seisu, mis oli malelaual vahetult enne seda, kui tehti määrustevastane käik, ei saa kindlaks teha, jätkub partii viimasest kindlakstehtavast seisust enne määrustevastasust.
Nii et etturi muundamata jätmine tuleb lugeda määrustevastaseks käiguks.
Kiirmales annab meile juhendi art. A4c, kusjuures seal sekkub ka kohtunik võimaluse korral, kui mõlemad kuningad on tules või kui etturi muundamine pole lõpetatud. Seal on teatavasti võimalik 2 määrustevastase käigu eest saada kunmmalgi korral 2 minutit aega ja kaotada partii kolmandal korral, välkmale reeglid on aga teistsugused. Juba esimene määrustevastane käik võib tuua kaotuse. Kui vastane võitu ei taotlenud, siis oleks võinud partii küll jätkuda, aga viimasele reale lükatud ettur oleks pidanud etturiks jäämagi. Vaevalt see küll mainitud partiides niimoodi läks.
Sõitsin sel nädalal mõneks tunniks Tartu. Kirjandusmuuseumis lõpetati elulooliste mälestuste kogumise võistlust "Minu mälestuste Soome". Kirjutasin põhiliselt oma tegutsemisest kohtunikuna mitmesugustel võistlustel Soomes aastatel 1968 - 2005 ning kokkupuudetest sealsete maletegelaste ja -kohtunikega. Vaevalt see jutt küll mingit üldist huvi võis äratada, aga ligi saja kirjatöö seast arvati see siiski nelja parema hulka.
Lembit
pühapäev, 28. veebruar 2010
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Aeg sai otsa
Kõigepealt kõigile head iseseisvuspäeva.
Aga nüüd siis asja juurde. Chesscafest leiame paar juhtumit välkpartiidest. Kõigepealt mingi väike turniir Itaalias. Must paneb valgele kuningale mati. Kui aga kellad seisma pannakse, selgub, et musta kellal oli nooleke langenud. Valge leidis, et partii lõpetab alles kella seiskamine pärast käigu tegemist, mitte käik ise. Nii taotles ta võitu ikkagi endale. Seda, kas matikäik tehti enne või pärast noolekese langemist, ei saanud kuidagi selgeks teha. Kes üldse peaks pärast matti kellad seisma panema ja kes siis ikkagi võitis?
Art. 6.7a leiame: Partii jooksul seiskab kumbki mängija pärast malelaual oma käigu tegemist oma kella ja käivitab ühtlasi vastasmängija kella... Tema käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole seda teinud, välja arvatud siis, kui käik lõpetab partii. Kuivõrd matikäiguga partii lõppes, polnud kelli vaja seisata.
Art. 5.1a ütleb: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud. (Sama ütleb art. 5.2 ka pati kohta.) Partii lõpetab ka kahe mängija viikileppimine (art. 5.2c) või jõudmine seisuni, kus matini ei saa jõuda mingi määrustepäraste käikude seeriaga (art. 9.6). Tingimuseks vaid viimase käigu määrustepärasus. Nii et ilma küllaldase järelevalveta mängitavates partiides anname prioriteedi tulele ja matile, mitte noolekese langemisele. Seega must võitis.
Teine juhtum pärineb Indiast. Valge ei märka musta noolekese langemist ja jätkab partiid. Kohtunik muidugi välkpartiisse ei sekku ja laseb edasi mängida, jälgides partiid siiski tähelepanelikult. Äkki on kõik näidud ekraanilt kadunud. Mida siis nüüd teha? Kohtunik ütleb, et musta aeg oli läbi, mängija aga nõuab endale aega juurde.
Kella rivist väljalangemine on muidugi suur õnnetus. Kui kohtunik teab, missugused ajad kellal parajasti olid, siis peaks ta võtma uue kella ja panema sinna senised ajad. Valge ei tohiks aga kella ülesütlemisest kasu saada. Kuivõrd välkmales ei või kohtunik ühe noolekese langemisele reageerida (art. A4d1), ei või ta ka siin mustale kaotust fikseerida. Geurt näeb ainsa lahendusena kummalegi mängijale näiteks 5 sekundit lisaaega ja partiid jätkata. Tõenäoliselt ei luba välkturniiri ajagraafik alustada uut partiid.
Lembit
Aga nüüd siis asja juurde. Chesscafest leiame paar juhtumit välkpartiidest. Kõigepealt mingi väike turniir Itaalias. Must paneb valgele kuningale mati. Kui aga kellad seisma pannakse, selgub, et musta kellal oli nooleke langenud. Valge leidis, et partii lõpetab alles kella seiskamine pärast käigu tegemist, mitte käik ise. Nii taotles ta võitu ikkagi endale. Seda, kas matikäik tehti enne või pärast noolekese langemist, ei saanud kuidagi selgeks teha. Kes üldse peaks pärast matti kellad seisma panema ja kes siis ikkagi võitis?
Art. 6.7a leiame: Partii jooksul seiskab kumbki mängija pärast malelaual oma käigu tegemist oma kella ja käivitab ühtlasi vastasmängija kella... Tema käiku ei loeta sooritatuks, kuni ta pole seda teinud, välja arvatud siis, kui käik lõpetab partii. Kuivõrd matikäiguga partii lõppes, polnud kelli vaja seisata.
Art. 5.1a ütleb: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud. (Sama ütleb art. 5.2 ka pati kohta.) Partii lõpetab ka kahe mängija viikileppimine (art. 5.2c) või jõudmine seisuni, kus matini ei saa jõuda mingi määrustepäraste käikude seeriaga (art. 9.6). Tingimuseks vaid viimase käigu määrustepärasus. Nii et ilma küllaldase järelevalveta mängitavates partiides anname prioriteedi tulele ja matile, mitte noolekese langemisele. Seega must võitis.
Teine juhtum pärineb Indiast. Valge ei märka musta noolekese langemist ja jätkab partiid. Kohtunik muidugi välkpartiisse ei sekku ja laseb edasi mängida, jälgides partiid siiski tähelepanelikult. Äkki on kõik näidud ekraanilt kadunud. Mida siis nüüd teha? Kohtunik ütleb, et musta aeg oli läbi, mängija aga nõuab endale aega juurde.
Kella rivist väljalangemine on muidugi suur õnnetus. Kui kohtunik teab, missugused ajad kellal parajasti olid, siis peaks ta võtma uue kella ja panema sinna senised ajad. Valge ei tohiks aga kella ülesütlemisest kasu saada. Kuivõrd välkmales ei või kohtunik ühe noolekese langemisele reageerida (art. A4d1), ei või ta ka siin mustale kaotust fikseerida. Geurt näeb ainsa lahendusena kummalegi mängijale näiteks 5 sekundit lisaaega ja partiid jätkata. Tõenäoliselt ei luba välkturniiri ajagraafik alustada uut partiid.
Lembit
pühapäev, 21. veebruar 2010
Kaks lihtsat seisu
Üks inglane kaebab viimases Chesscafes, et talle olevat liiga tehtud. Laual oli olnud seis:
Valged: Kd5, Ea3, b3 ja c4 (4). Mustad: Kf3, Rg2 (2).
Tema mänginud valgetega ja aeg saanud otsa. Kohal viibinud RC sekretär Stewart Reuben ütelnud, et vastavalt koodeksi artiklile 6.9 on ta partii kaotanud (mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike). Mängija aga leidis, et vastasel ju matistamiseks vajalikku materjali pole, järelikult ei tohiks ta ka kaotust saada (vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga). Aga vastuolust, mis eksisteerivat artiklite 3.1 ja 6.9 vahel ei saanud ma lihtsalt aru. Pealegi kõneleb ju käikude kordamööda tegemise vajadusest mitte art. 3.1, vaid juba 1.1.
Üldjuhul tähendab aja ületamine ju kaotust. See ei tähenda aga, et kaotust fikseerides ei peaks kohtunik pärast ajaületust siiski ka lauale pilku heitma. Kui ikka kuidagiviisi matiseisu tekitada ei saa, lõpeb mäng viigiga. Kui selles seisus valgel ettureid poleks, ei saaks must ainsa ratsuga kuidagiviisi võita ja kohtunik peab fikseerima viigi. Antud juhul aga õnnestub kooperatiivkorras lauale konstrueerida (aga ikkagi määrustepäraste käikude tulemusel) mitte üks, vaid isegi mitmeid seise, kus ratsu on valgele kuningale mati pannud. Eks proovigem järele! Etturi muundamine eksisteerib ju ka. Niisiis võib Stuartiga valgele kaotuse fikseerimisel vaid nõustuda.
Teises partiis oli tegemist kiirmalega ja vastamisi olid seal vist üsna noored hindud. Nende malelaual oli järgmine seis:
Valged: Kb6, Oh3, Ea6 (3). Mustad: Kb8 (1).
Partii jätkus: 1. Og2 Ka8!? Valge ei taipa, et must tegi määrustevastase käigu ja käib 2. a7. Nüüd taotleb must viiki, kuna olevat patt - tal pole ühtki määrustepärast käiku, aga viimase käiguga talle tuld ju ei antud. Valge aga nõuab võitu - laual on matt.
Reeglid nõuavad nii mati kui pati puhul viimase käigu määrustepärasust, varasemast juttu pole. Kumb siis laual ikkagi on, matt või patt, või võikski siin üldse mingit kahtlust tekkida. Valge on lasknud mustal kuningal tulle minna ja kohtuniku abil seisu korrigeerimata teeb käigu, mis andvat vastavalt art. 5.2a pati. Aga selle artikli järgi ju kuningas ei ole tules. Siin aga on. Tolles partiis olevat kohtunik taastanud seisu, mis oli laual enne määrustevastasust ja lasknud partiil jätkuda. Laste mängutasemest aga kõneleb seegi, et ka pärast oma etturi lipustamist pani valge musta kuninga patti. Seekord küll määrustepäraste käikudega.
Teeme endale kõigepealt selgeks määrustevastase käigu tagajärjed kiirmales. Art. A4c ütleb: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängijal on seejärel õigus väita enne oma käigu tegemist, et mängija on sooritanud määrustevastase käigu. Alles pärast sellist taotlust teeb kohtunik oma otsuse.
Selles partiis ju niisugust taotlust ei esitatud. Järelikult aktsepteeris valge musta määrustevastast käiku. Ka valge 2. a7 oli määrustevastane käik.
Art. 1.2 ütleb: Kummagi mängija eesmärgiks on rünnata vastasmängija kuningat nõnda, et vastasmängijal poleks ühtki määrustepärast käiku. Mängija, kes selle eesmärgi saavutab, on matistanud vastasmängija kuninga ja võitnud partii.
Igaks juhuks lisame ka art. 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Oli ju. Seega on kõik art. 1.2 ja 5.1a nõuded täidetud ja võime partii lugeda lõppenuks matiga.
Lembit
Valged: Kd5, Ea3, b3 ja c4 (4). Mustad: Kf3, Rg2 (2).
Tema mänginud valgetega ja aeg saanud otsa. Kohal viibinud RC sekretär Stewart Reuben ütelnud, et vastavalt koodeksi artiklile 6.9 on ta partii kaotanud (mängija, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike). Mängija aga leidis, et vastasel ju matistamiseks vajalikku materjali pole, järelikult ei tohiks ta ka kaotust saada (vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mingi võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga). Aga vastuolust, mis eksisteerivat artiklite 3.1 ja 6.9 vahel ei saanud ma lihtsalt aru. Pealegi kõneleb ju käikude kordamööda tegemise vajadusest mitte art. 3.1, vaid juba 1.1.
Üldjuhul tähendab aja ületamine ju kaotust. See ei tähenda aga, et kaotust fikseerides ei peaks kohtunik pärast ajaületust siiski ka lauale pilku heitma. Kui ikka kuidagiviisi matiseisu tekitada ei saa, lõpeb mäng viigiga. Kui selles seisus valgel ettureid poleks, ei saaks must ainsa ratsuga kuidagiviisi võita ja kohtunik peab fikseerima viigi. Antud juhul aga õnnestub kooperatiivkorras lauale konstrueerida (aga ikkagi määrustepäraste käikude tulemusel) mitte üks, vaid isegi mitmeid seise, kus ratsu on valgele kuningale mati pannud. Eks proovigem järele! Etturi muundamine eksisteerib ju ka. Niisiis võib Stuartiga valgele kaotuse fikseerimisel vaid nõustuda.
Teises partiis oli tegemist kiirmalega ja vastamisi olid seal vist üsna noored hindud. Nende malelaual oli järgmine seis:
Valged: Kb6, Oh3, Ea6 (3). Mustad: Kb8 (1).
Partii jätkus: 1. Og2 Ka8!? Valge ei taipa, et must tegi määrustevastase käigu ja käib 2. a7. Nüüd taotleb must viiki, kuna olevat patt - tal pole ühtki määrustepärast käiku, aga viimase käiguga talle tuld ju ei antud. Valge aga nõuab võitu - laual on matt.
Reeglid nõuavad nii mati kui pati puhul viimase käigu määrustepärasust, varasemast juttu pole. Kumb siis laual ikkagi on, matt või patt, või võikski siin üldse mingit kahtlust tekkida. Valge on lasknud mustal kuningal tulle minna ja kohtuniku abil seisu korrigeerimata teeb käigu, mis andvat vastavalt art. 5.2a pati. Aga selle artikli järgi ju kuningas ei ole tules. Siin aga on. Tolles partiis olevat kohtunik taastanud seisu, mis oli laual enne määrustevastasust ja lasknud partiil jätkuda. Laste mängutasemest aga kõneleb seegi, et ka pärast oma etturi lipustamist pani valge musta kuninga patti. Seekord küll määrustepäraste käikudega.
Teeme endale kõigepealt selgeks määrustevastase käigu tagajärjed kiirmales. Art. A4c ütleb: Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängijal on seejärel õigus väita enne oma käigu tegemist, et mängija on sooritanud määrustevastase käigu. Alles pärast sellist taotlust teeb kohtunik oma otsuse.
Selles partiis ju niisugust taotlust ei esitatud. Järelikult aktsepteeris valge musta määrustevastast käiku. Ka valge 2. a7 oli määrustevastane käik.
Art. 1.2 ütleb: Kummagi mängija eesmärgiks on rünnata vastasmängija kuningat nõnda, et vastasmängijal poleks ühtki määrustepärast käiku. Mängija, kes selle eesmärgi saavutab, on matistanud vastasmängija kuninga ja võitnud partii.
Igaks juhuks lisame ka art. 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane.
Oli ju. Seega on kõik art. 1.2 ja 5.1a nõuded täidetud ja võime partii lugeda lõppenuks matiga.
Lembit
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Võistlusreeglitest
Tänases Chesscafes tuleb üks Slovakkia maletaja välja ettepanekuga kehtestada asjaarmastajate võistlustel mobiiltelefonide helisemise tagajärgede kohta teistsugused reeglid kui elukutselistele. Neil pole ju mõtet üritada pettuse abil hankida täiendavat abi, vaid esikohal on perekonna- ja argieluprobleemid.
Midagi uut siin ju pole. Eestiski kehtib ju reegel, et eksinud mängijale määratava kaotuse otsustab kohtunik ja selleks karistuseks ei tarvitse olla (kuigi võib olla) tingimata kaotus. Aga nii nagu muudegi reeglite kehtestamisel peame arvesse võtma koodeksi eessõnas toodud ja kasvõi minu poolt 27. I Oma reeglid? korratud tingimusi, see aga tähendab, et tiitli ja reitingu saamiseks helisevate mobiilidega turniirid arvesse ei lähe. Vaadata võiks ka 8. XI Mobiilid helisevad ikka. Aga seda, et reeglites tehtaks vahet asjaarmastajate ja elukutseliste vahel, Geurt ei poolda.
Ka partiidele lubatud hilinemisaeg on praegu turniiriti erinev. Üldiselt on tegemist nulltolerantsiga, Eestis lubame paljudel võistlustel hilineda 15 minutit, Aerofloti turniiril võis hiljuti hilineda koguni 30 minutit. Selle reegli varieerumine ei ole samasuguste tagajärgedega kui mobiiltelefoni mõju erinevused. On ju juba art. 6.6 tekstis ära öeldud mitte ainult see, et puudumisaeg on 0 minutit, vaid ka see, et võistluste reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja. Nii et sõltumata sellest, kui palju me lubame partiile hilineda, ei kaota see turniiri tiitli- ja reitinguõigusi.
Ühele kanadalasele on Bronsteini ja Voronkovi raamatust silma jäänud episood, kus suurmeistri kell on seisma jäänud ja viimane voor võib temast mängimata jääda (mudugi oli see paarkümmend aastat tagasi, kui tunnise hilinemisaja vähendamisele veel ei mõeldudki). Aga siis helistab kohtunik ja küsib, kas ta voorule ka tuleb. Kas kohtunik võis nii toimida?
Reeglid ei ütle tõepoolest otseselt ära, kas kohtunik peaks üldse hoolitsema mängijate kohaletulemise eest või kuidas ta peaks seda tegema. Muidugi on aga kõigi mängijate huvides, et partiidest kõrvalejäämine oleks nii väike kui võimalik. Ka vastase jaoks ei tähendaks mitteilmumine mitte ainult plussi turniiritabelis, vaid ka negatiivset mõju reitingu tõstmise lootustele või tiitlinormile. Nii et kohtuniku selline toimumine peaks olema täiesti normaalne. Geurtki meenutab, kui paljudele mängijatele ta on pärast vooru algust helistanud või lasknud teistel seda teha. Nulltolerantsi kehtides nii enam toimida ei saa.
Lõpuks juhtum Saksa II liigast. Seal antakse võistkondade koosseisud antud matśiks kohtunikule 15 minutit enne vooru. Seejärel näeb igaüks, kes kellega mängib, matśi algul aga loeb kohtunik tavaliselt koosseisud valjusti ette.
Ühes matśis läksidki mängud lahti. 7 laual olid mõlemad pooled kohal, 4. laual ainult külalismängija puudu. Oma mängija tegi 1. käigu sealgi. Kui 5 minutit hiljem tuli külaliste 3. laud (hilineda võis 30 min.), ledis ta, et 4. laua mängija oli lauad segi ajanud ja istub tema kohal.
Kohtunik lahendas asja nii, et laskis 3. laual uuesti algseisust alustada (aga seal võis juba mitu käiku tehtud olla!) ja laskis 4. laual teha nüüd oma käigu õigel laual. Vastuväiteid polnud ja mäng läks normaalselt lahti. Alles tagantjärele tekkisid kahtlused kohtuniku tegevuse õiguspärasuse suhtes. Ehk oleks kodumeeskond võinud siiski kahel laual võitu taotleda? Ja kas uute partiide alustamine muutis protesti õiguse olematuks?
Saksa liigades mängivad võistlejad kindlas laudade järjestuses, mis teatatakse peakohtunikule juba enne võistluste algust. Kui kedagi pole, tõuseb madalama laua mängija kõrgemale (nagu olümpialgi). Nii ei saa 3. lauale ülesantud mängija kunagi madalamal mängida. Antud juhul istusid mängijad valesti. Geurt kiidab kohtuniku toimimise täielikult heaks, sest lahendus oleks õiglane, loogiline ja arvestaks juhtumi konkreetseid iseärasusi (koodeksi eessõna). Ju siis tähtsustatakse matśiks antud ülesandmist. 3. laud ei saa ju küll 4. laual mängida, aga 4. laud võib ju mängida 3. laual ja jätta 4. laua tühjaks.
Lembit
Midagi uut siin ju pole. Eestiski kehtib ju reegel, et eksinud mängijale määratava kaotuse otsustab kohtunik ja selleks karistuseks ei tarvitse olla (kuigi võib olla) tingimata kaotus. Aga nii nagu muudegi reeglite kehtestamisel peame arvesse võtma koodeksi eessõnas toodud ja kasvõi minu poolt 27. I Oma reeglid? korratud tingimusi, see aga tähendab, et tiitli ja reitingu saamiseks helisevate mobiilidega turniirid arvesse ei lähe. Vaadata võiks ka 8. XI Mobiilid helisevad ikka. Aga seda, et reeglites tehtaks vahet asjaarmastajate ja elukutseliste vahel, Geurt ei poolda.
Ka partiidele lubatud hilinemisaeg on praegu turniiriti erinev. Üldiselt on tegemist nulltolerantsiga, Eestis lubame paljudel võistlustel hilineda 15 minutit, Aerofloti turniiril võis hiljuti hilineda koguni 30 minutit. Selle reegli varieerumine ei ole samasuguste tagajärgedega kui mobiiltelefoni mõju erinevused. On ju juba art. 6.6 tekstis ära öeldud mitte ainult see, et puudumisaeg on 0 minutit, vaid ka see, et võistluste reeglid võivad ette näha teistsuguse puudumisaja. Nii et sõltumata sellest, kui palju me lubame partiile hilineda, ei kaota see turniiri tiitli- ja reitinguõigusi.
Ühele kanadalasele on Bronsteini ja Voronkovi raamatust silma jäänud episood, kus suurmeistri kell on seisma jäänud ja viimane voor võib temast mängimata jääda (mudugi oli see paarkümmend aastat tagasi, kui tunnise hilinemisaja vähendamisele veel ei mõeldudki). Aga siis helistab kohtunik ja küsib, kas ta voorule ka tuleb. Kas kohtunik võis nii toimida?
Reeglid ei ütle tõepoolest otseselt ära, kas kohtunik peaks üldse hoolitsema mängijate kohaletulemise eest või kuidas ta peaks seda tegema. Muidugi on aga kõigi mängijate huvides, et partiidest kõrvalejäämine oleks nii väike kui võimalik. Ka vastase jaoks ei tähendaks mitteilmumine mitte ainult plussi turniiritabelis, vaid ka negatiivset mõju reitingu tõstmise lootustele või tiitlinormile. Nii et kohtuniku selline toimumine peaks olema täiesti normaalne. Geurtki meenutab, kui paljudele mängijatele ta on pärast vooru algust helistanud või lasknud teistel seda teha. Nulltolerantsi kehtides nii enam toimida ei saa.
Lõpuks juhtum Saksa II liigast. Seal antakse võistkondade koosseisud antud matśiks kohtunikule 15 minutit enne vooru. Seejärel näeb igaüks, kes kellega mängib, matśi algul aga loeb kohtunik tavaliselt koosseisud valjusti ette.
Ühes matśis läksidki mängud lahti. 7 laual olid mõlemad pooled kohal, 4. laual ainult külalismängija puudu. Oma mängija tegi 1. käigu sealgi. Kui 5 minutit hiljem tuli külaliste 3. laud (hilineda võis 30 min.), ledis ta, et 4. laua mängija oli lauad segi ajanud ja istub tema kohal.
Kohtunik lahendas asja nii, et laskis 3. laual uuesti algseisust alustada (aga seal võis juba mitu käiku tehtud olla!) ja laskis 4. laual teha nüüd oma käigu õigel laual. Vastuväiteid polnud ja mäng läks normaalselt lahti. Alles tagantjärele tekkisid kahtlused kohtuniku tegevuse õiguspärasuse suhtes. Ehk oleks kodumeeskond võinud siiski kahel laual võitu taotleda? Ja kas uute partiide alustamine muutis protesti õiguse olematuks?
Saksa liigades mängivad võistlejad kindlas laudade järjestuses, mis teatatakse peakohtunikule juba enne võistluste algust. Kui kedagi pole, tõuseb madalama laua mängija kõrgemale (nagu olümpialgi). Nii ei saa 3. lauale ülesantud mängija kunagi madalamal mängida. Antud juhul istusid mängijad valesti. Geurt kiidab kohtuniku toimimise täielikult heaks, sest lahendus oleks õiglane, loogiline ja arvestaks juhtumi konkreetseid iseärasusi (koodeksi eessõna). Ju siis tähtsustatakse matśiks antud ülesandmist. 3. laud ei saa ju küll 4. laual mängida, aga 4. laud võib ju mängida 3. laual ja jätta 4. laua tühjaks.
Lembit
pühapäev, 14. veebruar 2010
Noorteparemik koos
Pärast mõneaastast vaheaega sattusin ootamatult tegelema noorte vanema klassi meistrivõistlustega. Õigupoolest mängivad sellel turniiril igasuguse vanusega mängijad, kelle mängutugevus on selleks piisav. Seekordne turniir näitas, et nooremad mängivad sageli pareminigi. Reegleidki näisid kõik piisavalt tundvat, nii et midagi kohtunikule huvipakkuvat ei oskagi esile tuua.
Esimene küsimus oli mul turniiri algul, mida teha treeneritega. Juhendis polnud nende paiknemisest midagi öeldud, ju siis jäeti see kohtunike otsustada. Oleks muidugi lihtsam olnud nad mängusaalist eemal hoida. Arvasin siiski, et iga treener on oma õpilaste mängimisest väga huvitatud. Nii lubasin nad saali, sest osavõtjaid polnud ju ka liiga palju. Luba ei kuritarvitatud, probleeme ei tekkinud, vist vaid paaril korral palusin lauast kaugemal olla.
Voorude arv on juhendis selgelt ära öeldud ja kohtunikel siin sõnaõigust pole. Ise pooldan endiselt FIDE reeglite seisukohta, et optimaalne voorude arv võiks olla kuni 1/3 mängijate arvust. 14 mängijaga kipub 7 vooru olema küll liiga palju. 5 vooru järel oligi ainujuhtija olemas, 2 järgnenud vooru muutsid asja vaid segasemaks. Lõpuks oli juhtijaid jälle kaks, liiati polnud nad omavahel mänginudki ja said omavahel kokku vaid täiendavas matśis.
Reeglitega probleeme polnud. Ajapuudusi oli palju ja sageli sai pikka aega mõtlemiseks kulutada vaid iga käiguga lisanduvat 30 sekundit. Kohtunik muidugi kõiki laudu pidevalt jälgida ei jõua ja selle järele pole vajadustki, aga vanast harjumusest tiirutasin kogu aeg laudade vahel, nii et õhtuks olid jalad päris väsinud. Käigud kirjutati ka ajapuuduses üles, ilma et oleksin seda meenutama pidanud. Aga kui niigi oli väga korraliku käekirjaga mängijaid turniiril vähe, siis partiide lõpuosas kippusid üleskirjutused üsna loetamatuteks muutuma, nii et vähemalt pärast partiid tuli sellest noormeestega juttu teha. Korraks ehk mõjus. Partiiprotokollid olid pealegi meil tavaliseks muutunud kopeerpaberita.
Partiile hilineda lubas juhend kuni 15 minutit. Sellest piisas ja ehk võiksime mõne aja pärast seda aega veelgi kärpida. Tavaliselt oli vooru algushetkel puudu paar mängijat, aga 2-3 minutit hiljem olid needki kohal, vaid kord hilineti 10 minutit. Kahjuks aga jäi üks andekas, aga seekord ilmselt alavormis olev neiu pärast 4 vooru ilma igasuguse infota üldse teadmata kadunuks. Sellega tekkis ka neidude turniiril praktiliselt paaritu osavõtjate arv ja see oli üks põhjusi, miks pidime viimases voorus arvutipaarimist käsitsi korrigeerima.
Vist küll esmakordselt sain kahe õe lisamatśi ajal kasutada uut koodeksireeglit, et kui on olemas küllaldane järelevalve (kiirmales teatavasti üks kohtunik maksimaalselt 3 partiile), siis mängitakse tavamalereeglite järgi. See tähendab kohtuniku rolli suurenemist. Väga pingeliselt ja tasavägiselt arenenud partiides sellel mingi tähtsus oligi.
Esimeses partiis ületas üks tüdruk aja üks sekund enne teist. Ja kuigi lipuke numbrilaual näitab, kelle aeg esimesena üle läks, oleks küllaldase järelevalveta mängides pidanud see partii art. A4d3 järgi viiki minema. Nüüd sai kohtunik sekkuda ja fikseerida teise poole võidu. Teises partiis oli kohtuniku tegevus oluline määrustevastase käigu korrigeerimisel ja kellanäitudesse paranduste tegemisel.
Hea, et armageddonini ei läinud. Minu arust on ajavahe 6 minutit valgele ja 5 minutit mustale kasulik valgele. Ehk on turniirimäärustes soovitatud vahekord 5 ja 4 minutit siiski parem. Võib ju muidugi vaielda sellegi üle, kuivõrd õige on tavaturniiri võitja selgitamine kõige lühema ajakontrolliga kiirmalega. Aga seda selleks.
Arvan, et saime koos noore kolleegi Ilja Vovkiga enam-vähem hakkama.
Turniiri avapäeval oleksin võinud väikest tegevusjuubelitki tähistada. Tollase spordiliidu aseesimehe, novembri lõpul lahkunud Arnold Vaiksaare allkirjaga dokument kinnitab, et olin täpselt 50 aastat tagasi saanud vabariikliku kategooria kohtunikuks nii males kui kabes. Ju ma siis olen hetkel kummalgi alal kõige staaźikam. 1961. aastal sai vabariikliku kategooria males Hans Tomson ja kabes Heinar Jahu.
Lembit
Esimene küsimus oli mul turniiri algul, mida teha treeneritega. Juhendis polnud nende paiknemisest midagi öeldud, ju siis jäeti see kohtunike otsustada. Oleks muidugi lihtsam olnud nad mängusaalist eemal hoida. Arvasin siiski, et iga treener on oma õpilaste mängimisest väga huvitatud. Nii lubasin nad saali, sest osavõtjaid polnud ju ka liiga palju. Luba ei kuritarvitatud, probleeme ei tekkinud, vist vaid paaril korral palusin lauast kaugemal olla.
Voorude arv on juhendis selgelt ära öeldud ja kohtunikel siin sõnaõigust pole. Ise pooldan endiselt FIDE reeglite seisukohta, et optimaalne voorude arv võiks olla kuni 1/3 mängijate arvust. 14 mängijaga kipub 7 vooru olema küll liiga palju. 5 vooru järel oligi ainujuhtija olemas, 2 järgnenud vooru muutsid asja vaid segasemaks. Lõpuks oli juhtijaid jälle kaks, liiati polnud nad omavahel mänginudki ja said omavahel kokku vaid täiendavas matśis.
Reeglitega probleeme polnud. Ajapuudusi oli palju ja sageli sai pikka aega mõtlemiseks kulutada vaid iga käiguga lisanduvat 30 sekundit. Kohtunik muidugi kõiki laudu pidevalt jälgida ei jõua ja selle järele pole vajadustki, aga vanast harjumusest tiirutasin kogu aeg laudade vahel, nii et õhtuks olid jalad päris väsinud. Käigud kirjutati ka ajapuuduses üles, ilma et oleksin seda meenutama pidanud. Aga kui niigi oli väga korraliku käekirjaga mängijaid turniiril vähe, siis partiide lõpuosas kippusid üleskirjutused üsna loetamatuteks muutuma, nii et vähemalt pärast partiid tuli sellest noormeestega juttu teha. Korraks ehk mõjus. Partiiprotokollid olid pealegi meil tavaliseks muutunud kopeerpaberita.
Partiile hilineda lubas juhend kuni 15 minutit. Sellest piisas ja ehk võiksime mõne aja pärast seda aega veelgi kärpida. Tavaliselt oli vooru algushetkel puudu paar mängijat, aga 2-3 minutit hiljem olid needki kohal, vaid kord hilineti 10 minutit. Kahjuks aga jäi üks andekas, aga seekord ilmselt alavormis olev neiu pärast 4 vooru ilma igasuguse infota üldse teadmata kadunuks. Sellega tekkis ka neidude turniiril praktiliselt paaritu osavõtjate arv ja see oli üks põhjusi, miks pidime viimases voorus arvutipaarimist käsitsi korrigeerima.
Vist küll esmakordselt sain kahe õe lisamatśi ajal kasutada uut koodeksireeglit, et kui on olemas küllaldane järelevalve (kiirmales teatavasti üks kohtunik maksimaalselt 3 partiile), siis mängitakse tavamalereeglite järgi. See tähendab kohtuniku rolli suurenemist. Väga pingeliselt ja tasavägiselt arenenud partiides sellel mingi tähtsus oligi.
Esimeses partiis ületas üks tüdruk aja üks sekund enne teist. Ja kuigi lipuke numbrilaual näitab, kelle aeg esimesena üle läks, oleks küllaldase järelevalveta mängides pidanud see partii art. A4d3 järgi viiki minema. Nüüd sai kohtunik sekkuda ja fikseerida teise poole võidu. Teises partiis oli kohtuniku tegevus oluline määrustevastase käigu korrigeerimisel ja kellanäitudesse paranduste tegemisel.
Hea, et armageddonini ei läinud. Minu arust on ajavahe 6 minutit valgele ja 5 minutit mustale kasulik valgele. Ehk on turniirimäärustes soovitatud vahekord 5 ja 4 minutit siiski parem. Võib ju muidugi vaielda sellegi üle, kuivõrd õige on tavaturniiri võitja selgitamine kõige lühema ajakontrolliga kiirmalega. Aga seda selleks.
Arvan, et saime koos noore kolleegi Ilja Vovkiga enam-vähem hakkama.
Turniiri avapäeval oleksin võinud väikest tegevusjuubelitki tähistada. Tollase spordiliidu aseesimehe, novembri lõpul lahkunud Arnold Vaiksaare allkirjaga dokument kinnitab, et olin täpselt 50 aastat tagasi saanud vabariikliku kategooria kohtunikuks nii males kui kabes. Ju ma siis olen hetkel kummalgi alal kõige staaźikam. 1961. aastal sai vabariikliku kategooria males Hans Tomson ja kabes Heinar Jahu.
Lembit
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Las kirjutamisreeglid olla
Kõigile on teada, et malepartiis tehtud käigud tuleb üles kirjutada. Sellele on koodeksis pühendatud kogu 8. artikkel. Samas ütleb punkt 4 ka, millal pole seda tingimata vaja teha: kui mängija kellal on mingil ajaperioodil jäänud ajakontrollini vähem kui 5 minutit ja tal pole igale käigule lisatuna 30 sekundit või rohkem täiendavat aega. Esile tõstetud sõnad lisandusid 2005. a. Varem pidi niipea kui tänu käikudest kogunenud lisasekunditele ajavaru kellal jällegi üle 5 minuti jõudis, uuesti kirjutama hakkama. Nüüd pole seda vaja ja protokoll tuleb korda seada alles siis, kui vähemalt üks nooleke on kukkunud.
Nii et kui ajalisandit pole üldse või see on alla 30 sekundi, võib kirjutamise pooleli jätta. Seejuures käib jutt aga ainult ajapuuduses olevast mängijast. Kel on aega üle 5 minuti, see kirjutagu korralikult. Tundub, et sellisel kujul on reegel rakendatav.
Nüüd on Austraalia veebilehel tõstatatud küsimus, kas ei tuleks siiski eeskuju võtta ameeriklastest, kes sel juhul kui ühel mängijatest jääb aega alla 5 minuti, vabastavad kirjutamisest mõlemad osapooled.
Väljapakutud näide on selline. Valgetel on jäänud aega 7, mustadel 5 minutit. Ajalisandit sellel turniiril polnud. Mustad jätavad kirjutamise katki. Tehakse veel kümme käiku. Nüüd on valgetel jäänud 5 minutit, mustadel 4 minutit 30 sekundit. Vahepeal on valge kulutanud rohkem aega, sest ta pidi kirjutama. Iga käigu kirjapanek nõudvat 5 sekundit. Nüüd pole enam kummalgi vaja kirjutada, aga valge käib aeglasemalt (kelle süü?) ja jääb ajas maha. Must mängib valge üle ja lõpuks võidab viigiseisu. Valge pidi selles partiis kirja panema 10 käiku rohkem kui must. Nii sai must otseselt käikude mõtlemisele rohkem aega kulutada. See otsustanudki partii.
Oma tõetera siin on, aga vaimustatud vastuvõttu ettepanek Austraalia lehel seni leidnud pole. Esimene vastaja kirjutab, et kui partiis mängitakse väikese ajalisandiga (alla 30 sekundi käigule) ja tema kellal on jäänud 5.o6, siis laseb ta kellal rahumeeli käia nii, et ka viimased 6 sekundit otsa saavad ja ta tegelikult käikude kirjutamise arvel aega võidab.
Lasksin silmad üle ka ameeriklaste reeglivaidlustest. Sealgi on kirjutamise küsimus üles tõstetud. Seal aga on reeglid FIDE omadest erinevad, pealegi erineb nende rakendamine osariigiti ja pealegi rakendavad erinevad kohtunikud soovitusi Arbiter Tips erinevalt. Leidsin näiteks, et seal kirjutatakse üles ka 30-minutilisi kiirpartiisid (nagu meiegi kunagi), aga kui lased oma aega 5 minuti võrra vähendada, siis enam kirjutama ei pea.
Ise ei usu, et reegleid jälle muutma peaks. Liiati on ju ka kohtunikule kasulik, kui vähemalt üks pool käike üles kirjutab.
Lembit
Nii et kui ajalisandit pole üldse või see on alla 30 sekundi, võib kirjutamise pooleli jätta. Seejuures käib jutt aga ainult ajapuuduses olevast mängijast. Kel on aega üle 5 minuti, see kirjutagu korralikult. Tundub, et sellisel kujul on reegel rakendatav.
Nüüd on Austraalia veebilehel tõstatatud küsimus, kas ei tuleks siiski eeskuju võtta ameeriklastest, kes sel juhul kui ühel mängijatest jääb aega alla 5 minuti, vabastavad kirjutamisest mõlemad osapooled.
Väljapakutud näide on selline. Valgetel on jäänud aega 7, mustadel 5 minutit. Ajalisandit sellel turniiril polnud. Mustad jätavad kirjutamise katki. Tehakse veel kümme käiku. Nüüd on valgetel jäänud 5 minutit, mustadel 4 minutit 30 sekundit. Vahepeal on valge kulutanud rohkem aega, sest ta pidi kirjutama. Iga käigu kirjapanek nõudvat 5 sekundit. Nüüd pole enam kummalgi vaja kirjutada, aga valge käib aeglasemalt (kelle süü?) ja jääb ajas maha. Must mängib valge üle ja lõpuks võidab viigiseisu. Valge pidi selles partiis kirja panema 10 käiku rohkem kui must. Nii sai must otseselt käikude mõtlemisele rohkem aega kulutada. See otsustanudki partii.
Oma tõetera siin on, aga vaimustatud vastuvõttu ettepanek Austraalia lehel seni leidnud pole. Esimene vastaja kirjutab, et kui partiis mängitakse väikese ajalisandiga (alla 30 sekundi käigule) ja tema kellal on jäänud 5.o6, siis laseb ta kellal rahumeeli käia nii, et ka viimased 6 sekundit otsa saavad ja ta tegelikult käikude kirjutamise arvel aega võidab.
Lasksin silmad üle ka ameeriklaste reeglivaidlustest. Sealgi on kirjutamise küsimus üles tõstetud. Seal aga on reeglid FIDE omadest erinevad, pealegi erineb nende rakendamine osariigiti ja pealegi rakendavad erinevad kohtunikud soovitusi Arbiter Tips erinevalt. Leidsin näiteks, et seal kirjutatakse üles ka 30-minutilisi kiirpartiisid (nagu meiegi kunagi), aga kui lased oma aega 5 minuti võrra vähendada, siis enam kirjutama ei pea.
Ise ei usu, et reegleid jälle muutma peaks. Liiati on ju ka kohtunikule kasulik, kui vähemalt üks pool käike üles kirjutab.
Lembit
pühapäev, 7. veebruar 2010
Väike segadus terminitega
Äsjase treenerite seminari ajal kaebasid paar terast osalejat, et reeglites on ilmne vastuolu. Koodeksi art. 12.2 järgi mängijail ei ole lubatud kohtuniku loata mängualalt lahkuda. Samas loetakse üles ka need kohad, mis mahuvad mänguala mõistesse. Nende hulgas on ka suitsetamiseks määratud paik. Aga turniirimääruste art. 10.b ütleb, et väljaspool mänguala tuleb eraldada eriline ala, kus suitsetamine lubatud. Kas siis suitsetamiskoht kuulub mängualasse või mitte? Kindlasti kuulub ja sinna peab pääsema, küll aga siis, kui ise parajasti käigul pole.
Milles siis viga? Koodeks ja turniirimäärused on tõlgitud erinevatel aegadel. Turniirimäärustes puudub süstemaatiline ülevaade turniiriruumidest. Tsiteeritud lauses mängualaks tõlgitu on ingliskeelses originaalis playing area. Ja küllap võikski sellel selline vaste olla. Area on ju üldiselt piirkond, ala, pindala.
Koodeksis on aga asjad täpsemalt paika pandud. Seal esinevad nii playing area kui ka playing venue (venue tähendab tavaliselt toimumispaika). Ja et üht teisest eristada, tõlkisin playing area mängukohaks ja laiem mõiste playing venue sai nüüd vasteks mänguala. Turniirimääruste tekstis playing venue´d ei esine. Kahjuks ma meie kohtunike käsiraamatuga tegeldes tekste omavahel ei võrrelnud. Ja oligi segadus käes. Muide isegi paksus Saagpaki sõnaraamatus pole ei mängukoha ega mänguala ingliskeelseid vasteid, väiksematest sõnastikest rääkimata. Küllap püüan edaspidi olla järjekindlam: playing venue = mänguala, playing area = mängukoht.
Esialgu aga parandagem vastav lause turniirimääruste artiklis 10.b nii: Väljaspool mängukohta tuleb eraldada eriline ala, kus suitsetamine lubatud. Midagi nii selle kui ka teiste turniiril vajalike kohtade kohta leiab kasvõi minu kommentaarist 16. IX 09 Mis ruume vaja?
Kahjuks on kolleegide read jälle hõrenenud. Reedel saadeti Pärnamäel ära Charles-Heino Laes. Kohtunikuna hakkas ta tegutsema 50-ndate aastate algul, jõudis I kategooriani. Muidugi oli ta Eesti 30-40 parema mängija hulka kuuluva meistrikandidaadina ikkagi eelkõige maletaja. Aga veel 90-ndatel aastatelgi võttis ta aktiivselt osa kohtunike seminaridest ja sai endale uue kohtunikulitsentsi. Puhka rahus, Charles!
Lembit
Milles siis viga? Koodeks ja turniirimäärused on tõlgitud erinevatel aegadel. Turniirimäärustes puudub süstemaatiline ülevaade turniiriruumidest. Tsiteeritud lauses mängualaks tõlgitu on ingliskeelses originaalis playing area. Ja küllap võikski sellel selline vaste olla. Area on ju üldiselt piirkond, ala, pindala.
Koodeksis on aga asjad täpsemalt paika pandud. Seal esinevad nii playing area kui ka playing venue (venue tähendab tavaliselt toimumispaika). Ja et üht teisest eristada, tõlkisin playing area mängukohaks ja laiem mõiste playing venue sai nüüd vasteks mänguala. Turniirimääruste tekstis playing venue´d ei esine. Kahjuks ma meie kohtunike käsiraamatuga tegeldes tekste omavahel ei võrrelnud. Ja oligi segadus käes. Muide isegi paksus Saagpaki sõnaraamatus pole ei mängukoha ega mänguala ingliskeelseid vasteid, väiksematest sõnastikest rääkimata. Küllap püüan edaspidi olla järjekindlam: playing venue = mänguala, playing area = mängukoht.
Esialgu aga parandagem vastav lause turniirimääruste artiklis 10.b nii: Väljaspool mängukohta tuleb eraldada eriline ala, kus suitsetamine lubatud. Midagi nii selle kui ka teiste turniiril vajalike kohtade kohta leiab kasvõi minu kommentaarist 16. IX 09 Mis ruume vaja?
Kahjuks on kolleegide read jälle hõrenenud. Reedel saadeti Pärnamäel ära Charles-Heino Laes. Kohtunikuna hakkas ta tegutsema 50-ndate aastate algul, jõudis I kategooriani. Muidugi oli ta Eesti 30-40 parema mängija hulka kuuluva meistrikandidaadina ikkagi eelkõige maletaja. Aga veel 90-ndatel aastatelgi võttis ta aktiivselt osa kohtunike seminaridest ja sai endale uue kohtunikulitsentsi. Puhka rahus, Charles!
Lembit
kolmapäev, 3. veebruar 2010
Sakslasedki ei löö kuningat
Erinevalt kõigist teistest malenditest kuningat males ei lööda. Alates koodeksi eelmisest, 2005. a. kehtima hakanud väljaandest on see ka reeglites must-valgel kirja pandud: Oma kuninga jätmine või asetamine rünnaku alla, samuti vastasmängija kuninga löömine pole lubatud.
Tõsi küll, seda, mis kuninga lööjaga juhtub, pole seal otseselt ära öeldud, aga selle peaks saama ja saabki välja lugeda teistest artiklitest. Vaevalt me tava- või kiirpartiis kuningat lööme ja kui me seda teeme, tuleb meil seejärel toimida nagu määrustevastase käigu puhul ikka. Välkmales võib seda siiski juhtuda ja siin pole reageerimine riigiti põrmugi ühesugune. Kirjutasin sellest viimati vist lähemalt 28. VII 2008 Kiir- ja välkmalest, kus leidsin, et erinevates maades peaks kohtunikueksamil andma kuninga löömise tagajärgede kohta erineva vastuse.
Sakslased on ju üldiselt tuntud oma täpsuse ja korralikkusega. Nad on lisanud koodeksile üsna paljudes küsimustes ametlikud tõlgendused, millest tuleb kinni pidada niisama kindlalt kui koodeksist endast, mingite vaidluste puhul aga loevad just tõlgendused. Tõin need enam-vähem ära 22. X 2008 Koodeks vajab tõlgendusi ja 23. X 2008 Veel mõned tõlgendused. Veel äsja ei saanud seal ettejäänud kuninga lööja tabelisse kaotust, vaid hoopis võidu. Kehtis selline 16. I 2008 pärit tõlgenduse tekst: Välkmales ei vii vastasmängija tules seisva kuninga löömine ka siis partii kaotusele, kui kella vajutati ja pärast seda esitas vastane taotluse. Kuninga löömine pole lubatud, välkmales on aga samal ajal tegemist mõjusa taotlusega määrustevastase käigu kohta. Tõsi küll, lisaks võidupunktile sai võitja ka hoiatuse, et nii pole siiski kena teha. Ega ka Saksamaal sellesse reeglisse suhtumine päris ühene olnud, FIDE reeglitega aga oli ilmne vastuolu olemas.
Koodeksit redigeerides ei muutnud FIDE asja puudutavates reeglites midagi, ometi pidas Saksa kohtunikekogu oma jaanuarikuisel aastakoosolekul vajalikuks oma seisukohta radikaalkselt muuta. Uut koodeksitõlgendust veel must-valgel näha pole, kohtunikekogu otsus aga ütleb nii: Seni peeti kuninga löömist taotluseks määrustevastasuse kohta. Et tagada reeglite ühesugune tõlgendamine rahvusvahelisel tasandil, oleme nüüd samal arvamusel naabermaade maleföderatsioonidega, et see on ise määrustevastane käik. Kui sellele järgnevalt kella vajutatakse, võib vastasmängija /see kelle kuningas löödi/ võitu taotleda.
On muidugi hea, kui reeglid on igal pool võimalikult ühesugused. Kui ühel päeval malemajas viibinud kolleegidelt küsisin, kuidas nemad kuninga löömisse suhtuvad, siis leiti, et see peab kaasa tooma kaotuse vähemalt nendel juhtudel, kui kaasneb ka kellavajutus. Ei tea, kas on midagi muutunud USA ja Inglismaa seisukohtades, kus seni samuti tavatseti kuninga lööjale võit anda. Ega sakslased nüüdki kõik ühel arvamusel pole, seda näitab pärast jaanuariotsust alanud diskussioon.
Nii et kui valge jätab oma kuninga tulle, teeb seega määrustevastase käigu ja vajutab kella, võib must võitu taotleda. Kui must selle asemel lööb valge kuninga, siis ta enam võitu taotleda ei saa. Sakslased on vaielnud selle üle, mis juhtub siis kui nüüd kuningas ilma kellavajutuseta jälle vanale kohale tagasi panna. Kuivõrd peaks siin kehtima puudutatud - käidud reegel? Ilmselt tuleb puudutatud omamalendiga teha määrustepärane käik, määrustevastast käiku aga ei saa tegema sundida. Määrustevastase käigu tegemise eest võidu taotlemise õigust ei tohiks sel juhul enam kummalgi olla.
Tavamales ei saa taotlust art. 4 /käigu tegemine/ rikkumise kohta esitada siis, kui oled mingit malendit meelega puudutanud, välkmales on aga oluliseks käigu tegemise moment. Nii et siin on art. B3c tähtsam kui art. 4.7. Kui pärast valge kuninga tullejäämist võtab must näiteks mingi malendi pihku, et sellega valget vankrit lüüa, võib ta ikka veel määrustevastasuse kohta taotluse esitada, kuni ta pole seda malendit veel käest lahti lasknud.
Muudest koodeksitõlgendustest oli sakslastel arutusel veel vaid küsimus, kuidas peaks kohtunik toimima, kui juhend keelab enne teatud käikude arvu viikileppimise või ei tohi seda üldse kohtuniku loata teha ning üks või mõlemad mängijad tema poole pöörduvad. Igatahes soovitati kohtunikul nendel juhtudel võimalikult viigi fikseerimisest hoiduda.
Lembit
Tõsi küll, seda, mis kuninga lööjaga juhtub, pole seal otseselt ära öeldud, aga selle peaks saama ja saabki välja lugeda teistest artiklitest. Vaevalt me tava- või kiirpartiis kuningat lööme ja kui me seda teeme, tuleb meil seejärel toimida nagu määrustevastase käigu puhul ikka. Välkmales võib seda siiski juhtuda ja siin pole reageerimine riigiti põrmugi ühesugune. Kirjutasin sellest viimati vist lähemalt 28. VII 2008 Kiir- ja välkmalest, kus leidsin, et erinevates maades peaks kohtunikueksamil andma kuninga löömise tagajärgede kohta erineva vastuse.
Sakslased on ju üldiselt tuntud oma täpsuse ja korralikkusega. Nad on lisanud koodeksile üsna paljudes küsimustes ametlikud tõlgendused, millest tuleb kinni pidada niisama kindlalt kui koodeksist endast, mingite vaidluste puhul aga loevad just tõlgendused. Tõin need enam-vähem ära 22. X 2008 Koodeks vajab tõlgendusi ja 23. X 2008 Veel mõned tõlgendused. Veel äsja ei saanud seal ettejäänud kuninga lööja tabelisse kaotust, vaid hoopis võidu. Kehtis selline 16. I 2008 pärit tõlgenduse tekst: Välkmales ei vii vastasmängija tules seisva kuninga löömine ka siis partii kaotusele, kui kella vajutati ja pärast seda esitas vastane taotluse. Kuninga löömine pole lubatud, välkmales on aga samal ajal tegemist mõjusa taotlusega määrustevastase käigu kohta. Tõsi küll, lisaks võidupunktile sai võitja ka hoiatuse, et nii pole siiski kena teha. Ega ka Saksamaal sellesse reeglisse suhtumine päris ühene olnud, FIDE reeglitega aga oli ilmne vastuolu olemas.
Koodeksit redigeerides ei muutnud FIDE asja puudutavates reeglites midagi, ometi pidas Saksa kohtunikekogu oma jaanuarikuisel aastakoosolekul vajalikuks oma seisukohta radikaalkselt muuta. Uut koodeksitõlgendust veel must-valgel näha pole, kohtunikekogu otsus aga ütleb nii: Seni peeti kuninga löömist taotluseks määrustevastasuse kohta. Et tagada reeglite ühesugune tõlgendamine rahvusvahelisel tasandil, oleme nüüd samal arvamusel naabermaade maleföderatsioonidega, et see on ise määrustevastane käik. Kui sellele järgnevalt kella vajutatakse, võib vastasmängija /see kelle kuningas löödi/ võitu taotleda.
On muidugi hea, kui reeglid on igal pool võimalikult ühesugused. Kui ühel päeval malemajas viibinud kolleegidelt küsisin, kuidas nemad kuninga löömisse suhtuvad, siis leiti, et see peab kaasa tooma kaotuse vähemalt nendel juhtudel, kui kaasneb ka kellavajutus. Ei tea, kas on midagi muutunud USA ja Inglismaa seisukohtades, kus seni samuti tavatseti kuninga lööjale võit anda. Ega sakslased nüüdki kõik ühel arvamusel pole, seda näitab pärast jaanuariotsust alanud diskussioon.
Nii et kui valge jätab oma kuninga tulle, teeb seega määrustevastase käigu ja vajutab kella, võib must võitu taotleda. Kui must selle asemel lööb valge kuninga, siis ta enam võitu taotleda ei saa. Sakslased on vaielnud selle üle, mis juhtub siis kui nüüd kuningas ilma kellavajutuseta jälle vanale kohale tagasi panna. Kuivõrd peaks siin kehtima puudutatud - käidud reegel? Ilmselt tuleb puudutatud omamalendiga teha määrustepärane käik, määrustevastast käiku aga ei saa tegema sundida. Määrustevastase käigu tegemise eest võidu taotlemise õigust ei tohiks sel juhul enam kummalgi olla.
Tavamales ei saa taotlust art. 4 /käigu tegemine/ rikkumise kohta esitada siis, kui oled mingit malendit meelega puudutanud, välkmales on aga oluliseks käigu tegemise moment. Nii et siin on art. B3c tähtsam kui art. 4.7. Kui pärast valge kuninga tullejäämist võtab must näiteks mingi malendi pihku, et sellega valget vankrit lüüa, võib ta ikka veel määrustevastasuse kohta taotluse esitada, kuni ta pole seda malendit veel käest lahti lasknud.
Muudest koodeksitõlgendustest oli sakslastel arutusel veel vaid küsimus, kuidas peaks kohtunik toimima, kui juhend keelab enne teatud käikude arvu viikileppimise või ei tohi seda üldse kohtuniku loata teha ning üks või mõlemad mängijad tema poole pöörduvad. Igatahes soovitati kohtunikul nendel juhtudel võimalikult viigi fikseerimisest hoiduda.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)