esmaspäev, 25. juuli 2011

Meistreid selgitamas

Kõige tähtsamad Eesti meistrivõistlused - meeste ja naiste omad - on peetud. Kõigil oli parasjagu mängukogemusi ning nii polegi midagi kirjutada koodeksi tõlgendamisest ja rakendamisest. Kõik läks, nagu minema pidi. Turniiri komplekteerimine pole kohtuniku probleem, tema hoolitsegu, et turniirile tulnud või sinna pääsenud vastavalt reeglitele mängiksid.
Kui mulle oleks küll enne turniiri näidatud selle koosseisu või finaalpaari mängijate nimesid, siis vaevalt oleksin ma osanud öelda, mis turniiriga just tegemist on. Aga peaaegu kõik mängisid oma võimete järgi. Eriti põnev oli lõpp. Kaks meest edestasid ülejäänuid 2 punktiga, aga nende omavahelist paremust ei suutnud selgitada ei kiir- ega välkmale. Pärast armageddoni enam muidugi midagi olla ei saa. Umbes nii (mitte küll täpselt) peaks asi tulevikus Kassimdźanovi variandis (vt. eelmine kommentaar) kõigil turniiridel olema.

Ega mul erilisi probleeme lahendada polnudki. Ajakontroll oli sama, mida kasutati võistkondlikelgi ja kus igas partiis pärast 40 käiku lisandub 15 minutit. Selle kelladele seadmisel tuleb olla ettevaatlik. Oma arust seadsin küll kõigi kellade näidud ühtmoodi, aga I voorus lisandus ühel kellal siiski 15 minuti asemel 30 ja teine partii ei andnud pärast 40 käiku enam lisasekundeid. Parandusi oli muidugi lihtne teha ja hiljem käisid kõik häireteta. Ei teagi, kas viga oli minus või kellades. Iga vooru algul meenutasin, et pandagu kõigepealt enne käikude tegemist ikka valgete kell käima. Siis on oodata, et aeg lisandub õigeaegselt.

Ühes partiis oli vist tegu seisu kolmekordse kordumisega. Olin juba valmis seda kontrollima hakkama, kui mängijad leppisid ise viiki. Ühel mängijal vibreeris telefon. Heli oli küll sedavõrd väike, et minuni see ei kostnud. Kaotust ei pannud, aga aparaadi võtsin vooru lõpuni oma hoole alla.

Võitluslike mängude kõrval oli naiste turniiril ka omajagu kiirviike. Meeste turniirile ilmus aga üks mängija eelviimases voorus siis, kui lubatud hilinemisajast vaid üks minut alles, viimasele voorule jättis ta aga üldse tulemata. Tema sai selle eest tabelisse muidugi miinuse ja kokkuvõttes viimase koha, veidi probleeme tekkis siit aga mullegi. Kõigile mängijaile väljajagatud brośüürides on ka turniirimääruste praegune tekst. Seal öeldakse, et mängimata partiides loetakse kohtade jagamise eesmärgil tulemus viigiks mängija enda vastu. Reegel on suhteliselt uus. Selge, et loobumisvõidu saaja eest arvestatakse vastastele pool punkti tegelikust vähem, loobumisvõidu saaja eest aga pool punkti rohkem. Aga kas tuleks muuta ka loobumisvõidu saaja enda punktide arvu? Konsulteerimine kõrgema litsentsiga kolleegidega näitas, et punktid jäävad püsima, muutuvad vaid koefitsiendid.
Pealtvaatajaid oleks küll võinud rohkem olla. Kuigi korraks isegi Jaan Ehlvest mängusaali põikas, oli aegu, kus seal peale osavõtjate kedagi polnud.

Esmakordselt pääsesin Eesti meistrivõistlustele abikohtunikuna 1958, peakohtunikuna 1963. Siis mängis mehi kaks korda rohkem, aega kulus 23 päeva. (Samal aastal olin muide ka 100-ruudulise kabe peakohtunik, seal mängiti 18 päeva.) Tol ajal oli tava, et peale Kerese tegid peaaegu kõik tipud kaasa. Pealvaatajaid jagus ja järgmisel päeval olid partiide tulemused kõigis lehtedes. Kuigi jah, tänagi teatas ju AK esikoha võitnute nimed. Vahepeal on males palju muutunud, käigud välja arvatud. Teistsugused on ajakontrollid, mehaaniliste kellade asemel elektroonilised, katkestatud partiid ja salakäigud hoopis unustatud, erinev turniiride pikkus. Kaht vooru päevas kunagi ei mängitud ja kohtunike arvu nägid ette normid. Aga muutub ju kõik. Järgmise kuu aga tegelen peamiselt kabega.
Lembit

2 kommentaari:

Marek Kolk ütles ...

No ma ei tea ... kui ma vaatan rahvusvahelisi kategooriaid, siis vast ikka käis konsultatsioon "madalama" kategooria kohtunikuga. Olen sellele eravestluses ka varem tähelepanu pööranud.

Anonüümne ütles ...

Eks see muidugi väga piinlik lugu oli, et EMV medal viimase vooru plussiga saadi. Aga jah, süüdi ei ole siin ei plussi saaja ega ka kohtunik...