Reitingunõuetest

Üks Dominikaani maletaja on viimases Chesscafes tõstatanud küsimuse, kui palju voore peaks olema turniiril, et see läheks FIDE reitinguarvestusse. Seda pole küll kusagil kindlaks määratud, küsimus ise annab aga ajendi kõnelda sellest, millised on üldse reitinguarvestusse minekuks vajalikud nõuded. Kuivõrd need on reitingumäärustes mitmel pool laiali, siis jälgime seda meiegi. Niisiis tähtsamad nõuded:

1. Reitiguturniirid tuleb vastava föderatsiooni poolt eelregistreerida hiljemalt üks kuu enne turniiri algust (erandid on võimalikud ka hiljem). Sellega võtab föderatsioon endale kohustuse turniiri tulemuste saatmiseks ja reitingutasude maksmiseks. Automaatset registreerimist siiski pole, kvalifikatsioonikomisjon võib mingil põhjusel jätta ka asja arvestamata. (RM 0.4)

2. Turniiril peab partii kõigi käikude tegemiseks olema teatud minimaalne ajahulk. Kui vähemalt ühe mängija reiting on 2200 või kõrgem, siis peab aega olema minimaalselt 2 tundi. Kui vähemalt ühel on reiting 1600 või kõrgem, olgu aega vähemalt 1,5 tundi ning kui kõigi reiting on alla 1600, peab aega olema vähemalt 1 tund. (RM 1.1)

3. Mängimisel peetagu kinni FIDE koodeksist. Väikseid kõrvalekaldeid võib föderatsioon teha, kui tal on tehnilise komisjoni heakskiit. (RM 2.1)

4. Ringsüsteemis turniiril peab vähemalt 1/3 mängijaist omama reitingut. Kui mängijaid on alla 10, peab reiting olema vähemalt 4 mängijal. (RM 6.3)

5. Ringsüsteemis rahvuslikel meistrivõistlustel peavad vähemalt 3 meest (või naiste turniiril 2 naist) olema enne turniiri algust ametliku FIDE reitinguga. (RM 6.33)

6. Śveitsi süsteemis peetud turniiridel ja võistkonnavõistlustel lähevad arvesse ainult need partiid, mis mängitud reitinguga vastastega. Et reitinguta mängija tulemused arvesse läheksid, peab ta reitinguga mängijate vastu mängima vähemalt 3 partiid ja saama neist vähemalt 1 punkti. Turniiri tulemusel põhinev lõppreiting peab ületama seejuures alumise reitingupiiri. (RM 6.41)

7. Kui mängitakse kindlaksmääratud partiide arvuga matśi, siis ei võeta arvesse pärast matśi võitja selgumist mängitavaid partiisid. (RM 6.5)

8. Reitinguarvestusse ei lähe matśid, kus üks või mõlemad mängijad on ilma reitinguta. (RM 6.6)

Aprillikuises Chesscafes (vt. ka meie 21.IV) jäi päris lahtiseks küsimus, kas ja kuidas peaks ikkagi karistama mängijaid, kes jätavad tunduvalt nõrgemate vastu laua taha tulemata seepärast, et nad ei taha sel moel reitingupunkte kaotada. Kui partiid pole, siis ei muutu ju ka reiting.

Viimases Chesscafes on sama teema juurde tagasi pöördunud inglane Lion Hill. Tema arust on selliseid riske kartvaid mängijaid lihtne karistada. Korraldajad peaksid sel moel mängimata jäänud partiid lugema tavalisteks kaotusteks sellega kaasneva reitingupunktide minetamisega. Kui siiski partiile mitteilmumiseks on mõjuv põhjus olemas, siis võivad korraldajad seda arvestada ja toimida oma äranägemise järgi. Mingit kohustust mängida ju pole, aga kui on turniiri lülitutud, siis tuleb ka mängida. Paljudele keskmistele mängijatele, kes pole tugevatest klubidest, oleks see ju ainus võimalus tugevamate vastastega mängimiseks. Nad kulutavad selleks aega, raha ja jõudu ning malemäng häbistab end, kui nad ei saa seda, mille eest on maksnud.

On väär, et Elo punktid põhinevad vaid reaalselt mängitud partiidel ja loobumisi ei arvestata. Teise mängija reitingusse pole siiski mõtet loobumisvõite arvestada. Tulemustega manipuleerimist ei saa lubada. See, kes kardab kaotust, ei vääri kaitset. Proffidele on reitingud olulised. Kui need aga ei suuda tagada võitu teise mängija vastu, ei vääri nad ka oma reitingu säilitamist.
Geurt Gijssenile näib see argumentatsioon meeldivat. Igatahes on ta selle edasi saatnud kvalifikatsioonikomisjoni esimehele Mikko Markkulale. Ta leiab, et mängija, kes partiile ei ilmu, peaks kaotama selle eest maksimaalselt reitingupunkte.
Lembit