Ka viimases Chesscafes tehti mitmeid ettepanekuid malekoodeksi täiendamiseks ja parandamiseks ning ka seekord oli reeglite komisjoni esimehe seisukoht eitav. Ühe hollandlase arvates peaks karistuste määramisel mitte arvestama olukorda laual ja ümbrust, vaid lähtuma ikka süüteo tõsidusest. Nii leiab ta, et art. 7.4b peaks kolmanda määrustevastase käigu tegemisel, kui vastasel matistamispotentsiaal puudub, süüdlane ikkagi saama kaotuse, ainult vastane saaks viigi (seega lõpeks partii 0,5:0 mitte 0,5:0,5 nagu koodeksis praegu).
Geurt leiab, et eristada tuleb kaht liiki määrusterikkumisi: ühed, mis olenevad seisust laual nagu toodud juhtumis, teised on aga seoses mängija halva käitumisega. Ega mängija ju tavamales üldiselt sihilikult määrustevastast käiku tee, igatahes mitte seisudes, kus ta partiid mistahes määrustepäraste käikude seeriaga kaotada ei saaks. Nii poleks kaotuse fikseerimine õige.
Teist liiki määrusterikkumiste hulka kuulub näiteks mobiilihelin. See toob kaotuse, mis aga automaatselt ei lisa vastasele punkti. Kohtunik otsustab alles pärast seisu vaatlemist, kas matiseis on võimalik, nii et võib punkti anda.
Väike vastuolu on leitud artiklis 5.2a: "Partii lõpeb viigiga, kui käigul oleval mängijal pole ühtki määrustepärast käiku..." Mind ennast pole selle artikli sõnastus häirinud, sest on ju selge, millega tegemist. Aga jah, kui partii on läbi, siis pole ju tõepoolest enam keegi käigul. Nii et see võiks ehk alata küll nagu eelmine alapunkt: "Partii lõpeb viigiga, kui on tekkinud seis..." Aga ega see tegelikult küll midagi ei muudaks.
Ja kus peaks koodeksis paiknema malendite kohendamisest kõnelev art. 4.2? Praegu on ta käigu tegemise artiklis. Peaks ta kolima määrusevastasuste artiklisse 7? Geurt ise tuleb välja seisukohaga, et kogu artikkel 4 on seoses mängijate käitumisega ja võiks leida endale koha hoopis turniirimäärustes. Aga samal ajal on see ka kasvõi puudutatud malendi osas väga oluline. Nii et Geurt lubab asja RC liikmetega veel arutada.
Mida võiksime aga viimasest Chesscafest veel teada saada?
- Et iga partii tuleb käik-käigult üles kirjutada võistluseks ettenähtud partiiprotokollile (art. 8.1). Ei koodeks ega turniirimäärused näe ette, kui suured peaksid protokollid olema ja mitu käiku neile ära mahtuma. Vastasele oma protokolli näitama ei pea, tema eest võib seda isegi varjata (kohtuniku eest küll mitte).
-Selget reeglit, mis keelaks mängulaua taga söömise või joomise, pole olemas. On aga üldreeglina art. 12.6 "Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada." Kui tunnete, et vastane teid häirib, pöörduge kohtuniku poole. Tema peaks võtma vajalikud meetmed. Joomine pole tavaliselt probleemiks, söömine võib seda küll olla.
- Kui vastane korralikult käike ei kirjuta, võite pöörduda kohtuniku poole (aga kuidas seda küll teha, kui vastase protokolli ei näe?). Aga muidugi peab kohtunik ise aeg-ajalt kontrollima, kas mõlema protokollis on ühesugune käikude arv. Vajaduse korral võib ta sekkuda ja öelda mängijatele, et nad oma protokollid korda teeksid.
Lembit
kolmapäev, 30. november 2011
pühapäev, 27. november 2011
Sünnipäevaõnnitlustega
Kõigepealt palju-palju õnne Hans Tomsonile tema tänaseks sünnipäevaks. Kõik, kes Eesti maleasjadega veidigi kursis on, teavad, et Hans on Saku maleelu hing, meie kirimaleühingu väheseid auliikmeid, pikaajalise staaźiga kohtunik ja aktiivne mängija tänase päevani välja. Tema tegevust ja teeneid on siinkohal vaevalt mõtet üle korrata, viitan kasvõi nendes veergudes oma 26.XI 2009 kirjutatule "Kohtuniku juubeliks". Vahepeal on veel kaks aastat mööda läinud, aga Hans on endiselt sama tegus.
Nägin seda eile uuesti, kui Sakus peeti järjekordseid H.Tomsoni karikavõistlusi. Hästi korraldatud turniir, kus mängijate eest oli hästi hoolitsetud, hinnakem seda siis kasvõi auhinnalaua või pakutud kehakinnituse järgi. 22 mängijaga põhi- ja 8 mängijaga noorteturniir 15-minutilise ajakontrolliga (seega kiireim võimalikest kiirmale kontrollidest). Ausalt öeldes, ega mul suurt tegemist olnud, liiati suutis Hendrik Olde mitte ainult turniiri võita (kuigi ülinapilt) ja oma perekonna mängu jälgida, vaid ka kogu arvutitöö ära teha. Nii et minu ülesandeks jäi paaride laua taha panemine ja tulemuste fikseerimine.
Paar momenti siiski. Võib vaielda selle üle, kui palju peaks kohtunik kiir- või välkturniiri eel reegleid selgitama, küllap sõltub see turniiri iseloomust ja mängijate koosseisust. Ühe asja peaks aga kiirturniiril küll ära ütlema: kuidas toimitakse määrustevastaste käikude puhul. Asi on selles, et antud juhul on tegemist kahe võimaliku variandiga: kas kaks esimest valekäiku annavad vastasele igal juhul 2 minutit juurde (nagu ütleb koodeks) või sõltub see sellest, kas vastasel on jäänud ajakontrollini 5 minutit või alla selle (nagu on öeldud meie juhendis koodeksi rakendamise kohta). Kui kohtunik midagi ei ütle, siis peaks kehtima koodeks. Kohtunikule endale on muidugi mugavam teine variant, sest kellakeeramisi jääb märksa vähemaks. Ja kuigi DGT moodsa variandiga pole kellade korrigeerimine eriti keeruline (aga peaks seda ikkagi tegema teisel kellal), siis teatasin, et toimin meie kohtunike käsiraamatu järgi).
Noorteturniiril olid mõned määrustevastased käigud turniiride varases staadiumis, mis tähendas, et mängija eksimuse kohta tegin vaid vooruprotokolli märkuse, aga kellanäidud jätsin endiseks. Nii tuli ainus näiduparandus ette võtta ühes põhiturniiri partiis, kus see ehk saigi partii tulemuse suhtes otsustavaks.
Teine reegliküsimus, millega kokku puutusin, oli ajaületus. Seisin just juhuslikult ühe partii juures, kui must seal aja ületas. Valge märkas seda ja juhtis asjale tähelepanu, aga kuivõrd sekund hiljem sai täis ka valge aeg, siis sel hetkel, kui must kellale vaatas, oli 0:00 juba mõlemal kellal. Võisin muidugi lihtsalt öelda, et nägin, kuidas musta aeg esimesena langes, aga oli veel üks asi, millele sai tugineda. Nimelt ilmub kasutatud kellatüübil esimese ajaületaja kellanäidu kõrvale lipuke.
Juba oma 28.VIII kommentaaris "Aeg on üle" juhtisin tähelepanu sellele, et juhul, kui mõlemad kellapooled näitavad ajaks 0:00, aga on selge, kumb pool ületas aja esimesena, tuleb sinna arvestada kaotus (kui lõppseisu määrustepäraste käikudega võita ei saaks, oleks muidugi viik). Seejuures pole tähtis, missuguse ajakontrolliga tegemist on.
Aga muidu oli kohtuniku jaoks üsna probleemidevaene turniir.
Lembit
Nägin seda eile uuesti, kui Sakus peeti järjekordseid H.Tomsoni karikavõistlusi. Hästi korraldatud turniir, kus mängijate eest oli hästi hoolitsetud, hinnakem seda siis kasvõi auhinnalaua või pakutud kehakinnituse järgi. 22 mängijaga põhi- ja 8 mängijaga noorteturniir 15-minutilise ajakontrolliga (seega kiireim võimalikest kiirmale kontrollidest). Ausalt öeldes, ega mul suurt tegemist olnud, liiati suutis Hendrik Olde mitte ainult turniiri võita (kuigi ülinapilt) ja oma perekonna mängu jälgida, vaid ka kogu arvutitöö ära teha. Nii et minu ülesandeks jäi paaride laua taha panemine ja tulemuste fikseerimine.
Paar momenti siiski. Võib vaielda selle üle, kui palju peaks kohtunik kiir- või välkturniiri eel reegleid selgitama, küllap sõltub see turniiri iseloomust ja mängijate koosseisust. Ühe asja peaks aga kiirturniiril küll ära ütlema: kuidas toimitakse määrustevastaste käikude puhul. Asi on selles, et antud juhul on tegemist kahe võimaliku variandiga: kas kaks esimest valekäiku annavad vastasele igal juhul 2 minutit juurde (nagu ütleb koodeks) või sõltub see sellest, kas vastasel on jäänud ajakontrollini 5 minutit või alla selle (nagu on öeldud meie juhendis koodeksi rakendamise kohta). Kui kohtunik midagi ei ütle, siis peaks kehtima koodeks. Kohtunikule endale on muidugi mugavam teine variant, sest kellakeeramisi jääb märksa vähemaks. Ja kuigi DGT moodsa variandiga pole kellade korrigeerimine eriti keeruline (aga peaks seda ikkagi tegema teisel kellal), siis teatasin, et toimin meie kohtunike käsiraamatu järgi).
Noorteturniiril olid mõned määrustevastased käigud turniiride varases staadiumis, mis tähendas, et mängija eksimuse kohta tegin vaid vooruprotokolli märkuse, aga kellanäidud jätsin endiseks. Nii tuli ainus näiduparandus ette võtta ühes põhiturniiri partiis, kus see ehk saigi partii tulemuse suhtes otsustavaks.
Teine reegliküsimus, millega kokku puutusin, oli ajaületus. Seisin just juhuslikult ühe partii juures, kui must seal aja ületas. Valge märkas seda ja juhtis asjale tähelepanu, aga kuivõrd sekund hiljem sai täis ka valge aeg, siis sel hetkel, kui must kellale vaatas, oli 0:00 juba mõlemal kellal. Võisin muidugi lihtsalt öelda, et nägin, kuidas musta aeg esimesena langes, aga oli veel üks asi, millele sai tugineda. Nimelt ilmub kasutatud kellatüübil esimese ajaületaja kellanäidu kõrvale lipuke.
Juba oma 28.VIII kommentaaris "Aeg on üle" juhtisin tähelepanu sellele, et juhul, kui mõlemad kellapooled näitavad ajaks 0:00, aga on selge, kumb pool ületas aja esimesena, tuleb sinna arvestada kaotus (kui lõppseisu määrustepäraste käikudega võita ei saaks, oleks muidugi viik). Seejuures pole tähtis, missuguse ajakontrolliga tegemist on.
Aga muidu oli kohtuniku jaoks üsna probleemidevaene turniir.
Lembit
kolmapäev, 23. november 2011
Paarist juhtumist
Üht hilinemisjuhtu vaadatakse viimases Chesscafes veel. Pärineb see Dominikaanist. Tegemist oli tavapartiiga, lubatud hilinemisajaks aga vanamoodi terve tund. Voor pidi algama kell 10. Must oli kohal ja kuna valget polnud, vajutas ta selle kella käima. Valge saabus kell 10.58 ja istus oma kohale, kell 11.04 aga polnud ta veel oma avakäiku teinud. Must kutsus nüüd kohtuniku ja ütles, et valge on partii kaotanud, kuna on saabunud lubatust hiljem. Valge vaidles vastu ja ütles, et oli enne kella 11 kohal. Milline peaks olema kohtuniku otsus, kui ta ei märganud valge saabumist?
Mängija tuleku mittemärkamine oli kohtuniku suur viga. Vooru algul peaks ju tähelepanelikult jälgima neid laudu, kus mängijat veel pole. Kui esimene mängutund hakkab otsa saama, siis on tühje kohti laudade taga kindlasti väga vähe ja seetõttu jälgimine lihtne. Ja miks ei taotlenud vastane võitu kell 11, vaid alles 4 minutit hiljem? Küllap peaks partii ikkagi toimuma. Koodeksi art. 6.6 järgi pole ju oluline mitte avakäigu tegemise, vaid mängulaua juurde ilmumise moment.
Teist laadi juhtum on Blackpooli turniirilt. Mees kirjutas oma käigu partiiprotokolli (seda laual tegemata), ütles siis vastasele, mida ta kavatseb käia, lisades, et seega on tegemist kolmekordse kordumisega. Kui vastane ütles, et just tema kordab käike, siis vastas, et tähtis on seisu, mitte käikude kordamine.
Eks siis kutsuti kohtunik. Lühikese arutluse järel nõustusid nii kohtunik kui ka vastane, et üleskirjutatud käigu tegemisega kordub seis tõepoolest kolmandat korda. Kuivõrd aga vastane ikka veel protesteeris viigi fikseerimise vastu, teatas kohtunik, et viigitaotlust ei esitatud siiski õigesti. Kõigepealt oleks tulnud kutsuda kohtunik, ilma et vastasele oleks midagi öeldud.
Koodeksi art. 9.2 räägib tõepoolest käigu üleskirjutamisest ja kohtuniku kutsumisest, ütlemata, kas vastasele tuleb midagi öelda või mitte. Nii otsustas kohtunik, et protseduuriliselt polnud taotlus õige ja partiil lasti jatkuda. Lõpuks olevat asi siiski viigiga lõppenud.
Päris selge on see, et kui mängija oleks käigu laual ära teinud, siis oleks tema viigitaotlemise õigus kadunud, sest käigu tegemise õigus oleks üle läinud teisele poolele. Aga antud juhul? Puhtformaalselt võib vastasel isegi mõneti õigus olla, sest vastasele ütlemist ei mainita. Aga vaevalt, et kohtuniku otsus artikli vaimuga kooskõlas oli. Kõige olulisem oli käigu üleskirjutamine või kirjutamata jätmine. Ja miks ei võinud mängija vastasele öelda, mida ta tegi? Igatahes peab ka Geurt kohtuniku toimimist selles partiis lapsikuks.
Lembit
Mängija tuleku mittemärkamine oli kohtuniku suur viga. Vooru algul peaks ju tähelepanelikult jälgima neid laudu, kus mängijat veel pole. Kui esimene mängutund hakkab otsa saama, siis on tühje kohti laudade taga kindlasti väga vähe ja seetõttu jälgimine lihtne. Ja miks ei taotlenud vastane võitu kell 11, vaid alles 4 minutit hiljem? Küllap peaks partii ikkagi toimuma. Koodeksi art. 6.6 järgi pole ju oluline mitte avakäigu tegemise, vaid mängulaua juurde ilmumise moment.
Teist laadi juhtum on Blackpooli turniirilt. Mees kirjutas oma käigu partiiprotokolli (seda laual tegemata), ütles siis vastasele, mida ta kavatseb käia, lisades, et seega on tegemist kolmekordse kordumisega. Kui vastane ütles, et just tema kordab käike, siis vastas, et tähtis on seisu, mitte käikude kordamine.
Eks siis kutsuti kohtunik. Lühikese arutluse järel nõustusid nii kohtunik kui ka vastane, et üleskirjutatud käigu tegemisega kordub seis tõepoolest kolmandat korda. Kuivõrd aga vastane ikka veel protesteeris viigi fikseerimise vastu, teatas kohtunik, et viigitaotlust ei esitatud siiski õigesti. Kõigepealt oleks tulnud kutsuda kohtunik, ilma et vastasele oleks midagi öeldud.
Koodeksi art. 9.2 räägib tõepoolest käigu üleskirjutamisest ja kohtuniku kutsumisest, ütlemata, kas vastasele tuleb midagi öelda või mitte. Nii otsustas kohtunik, et protseduuriliselt polnud taotlus õige ja partiil lasti jatkuda. Lõpuks olevat asi siiski viigiga lõppenud.
Päris selge on see, et kui mängija oleks käigu laual ära teinud, siis oleks tema viigitaotlemise õigus kadunud, sest käigu tegemise õigus oleks üle läinud teisele poolele. Aga antud juhul? Puhtformaalselt võib vastasel isegi mõneti õigus olla, sest vastasele ütlemist ei mainita. Aga vaevalt, et kohtuniku otsus artikli vaimuga kooskõlas oli. Kõige olulisem oli käigu üleskirjutamine või kirjutamata jätmine. Ja miks ei võinud mängija vastasele öelda, mida ta tegi? Igatahes peab ka Geurt kohtuniku toimimist selles partiis lapsikuks.
Lembit
pühapäev, 20. november 2011
Reeglites täpselt pole
Üks juhtumeid viimasest Chesscafest. Meeskondade matś kusagil Saksamaal. Tavamale, 40käigule 2 tundi, siis tund lõpuni. Väiksemat reitingut omaval mustadega mängijal on halvem seis ja ajakontrollini jäänud 10 käigu jaoks veel vaid 3 minutit. Mees teeb käigu, vajutab kella ja lahkub korraks ruumist.
Valge käiku ei tee, küll aga vajutab kella. Kui must umbes pool minutit hiljem tagasi tuleb, avaldab ta protesti ja vajutab valge kella uuesti käima. Kohtunikku sel võistlusel polnud, selle ülesandeid täitsid meeskondade kaptenid. Need said kokku, mängijad seletasid juhtunut. Valge vabandas ja ütles, et oli olnud segaduses ja vajutanud kella kogemata. Kaptenid ei teadnud, mida teha. Arutusel oli kolm varianti: kas lugeda partii musta võiduks või anda valgele vaid 30 sekundit kompensatsiooniks või anda reeglite rikkumise eest vastasele 2 minutit ning hoiatada, et asja kordumisel tuleb paratamatult kaotus.
Valge ja selle meeskonna kapten ütlesid, et aktsepteerivad musta võitu, kui see seda taotleb. Kuna partii päästmiseks oli see ainus võimalus, siis must nõudiski võitu ja selle ta ka sai.
Ühe vea oli valge selles partiis juba varem teinud, nimelt puudutanud vangerdama hakates kõigepealt vankrit. Must polnud siin "puudutatud - käidud" reegli rakendamist nõudnud, vaid lubas vangerdada. Vast mõjutas see intsident nüüd aga musta käitumise resoluutsemaks muutumist. Küllap ka see, et partiiseis oli halb ja aeg otsakorral.
Ega koodeks siin täpselt ära ütle, mida oleks pidanud tegema. Otsustama pidid tõepoolest kohtunikud. Nende otsust poleks tohtinud mõjutada ei varasem eksimus vangerdamisel ega vastaspoole võidunõue. Otsus sai tõepoolest liiga karm. Geurti arvates oleks küllalt olnud 2-minutilise kompensatsiooni andmisest.
Sambias oli kohtunik lubanud ühel mängijal 20 minutit enne vooru algust haiglasse minna. Vastane ei tulnud üldse kohale ja arsti juures käinud mees jõudis tagasi alles 10 minutit enne vooru lõppu. Lubatud hilinemisaeg oli sedapuhku 30 minutit.
Kuni 2009.a. oli koodeksis öeldud, et mängija, keda pole õigeks ajaks kohal, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti, seda ilmselt juhul, kui tegemist oli mingi kontrolli alt väljunud olukorraga. Praegu kohtunikul sellist otsustamisõigust enam pole. Seepärast poleks kohtunik kuidagi tohtinud lubada mängijal hilineda partiile rohkem kui 30 minutit. Seda oleks tulnud ka mängijale öelda. Kuivõrd aga mängija teadis, et ta võib hilineda (kui palju küll?), siis pole nüüd küll vist muud teha kui lõpetada partii +:- selle mängija kasuks, kes üldse kohale tuli.
Lõpuks veidi isiklikku seoses hoopis teise alaga. Eile olin Jõgeval kabevõistlusi korraldamas. Isegi üks eksmaailmameister oli seal mängimas. Aga eelmisel õhtul olin saanud meili kabeföderatsiooni FMJD peasekretärilt Frank Teerilt. Õnnitles mind kabes rahvusvahelise arbitri nimetuse saamise puhul.
Kui males annab FIDE kaht kohtunikukategooriat - FIDE ja rahvusvaheline arbiter, siis kabes on süsteem lausa kolmeastmeline: tehniline kohtunik, FMJD ja rahvusvaheline. Ja eksamit nõutakse ka veel.
Kabega hakkasin uuesti aktiivsemalt tegutsema alles siis, kui tegutsemine suurtel rahvusvahelistel malevõistlustel sajandivahetusega otsa sai. Viimastel aastatel on mul kabevõistlusi olnud ajuti maleturniiridest rohkemgi. Viimased 8 aastat järjest olen näiteks juhtinud Eesti 100-ruudulise meistrivõistlusi ja ka rahvusvahelisi kabevõistlusi on siin olnud märksa rohkem kui males.
Juba 2005 saatis meie kabeliit taotluse mulle FMJD kohtuniku nimetuse andmiseks, aga suvel Tallinnas olles ei osanud Teer selle jälgi kusagilt internetist leida. Nüüd kinnitab ta oma meilis, et see oli ikkagi olemas olnud, ja vabandab, et seda olevat valesti menetletud.
Tänavu augustis tegin siis kohtunikueksamid ära ja sain tehnilise kohtuniku diplomi. Täht-tähelt reegleid lugedes tundub aga, et see ei anna iseseisva tegutsemise õigustki ja prantslased tõlgivadki seda FMJD Adjoint.
Kuigi reeglite järgi peaksid nimetused üksteisele järgnema, siis olevat FMJD tehniline komisjon nüüd leidnud, et kuna ma olevat juba ammu kõik vajalikud nõuded mitte ainult täitnud, vaid ka ületanud, siis tehtud mulle erand ja nii ma rahvusvaheliseks arbitriks saingi.
Kuivõrd kabekohtunike nimekirju näha pole, ei tea ma, kas kusagil võivad veel kellelgi kolme föderatsiooni - FIDE, ICCF ja FMJD - kõrgema järgu kohtunikupaberid olla. Vaevalt küll.
Lembit
Valge käiku ei tee, küll aga vajutab kella. Kui must umbes pool minutit hiljem tagasi tuleb, avaldab ta protesti ja vajutab valge kella uuesti käima. Kohtunikku sel võistlusel polnud, selle ülesandeid täitsid meeskondade kaptenid. Need said kokku, mängijad seletasid juhtunut. Valge vabandas ja ütles, et oli olnud segaduses ja vajutanud kella kogemata. Kaptenid ei teadnud, mida teha. Arutusel oli kolm varianti: kas lugeda partii musta võiduks või anda valgele vaid 30 sekundit kompensatsiooniks või anda reeglite rikkumise eest vastasele 2 minutit ning hoiatada, et asja kordumisel tuleb paratamatult kaotus.
Valge ja selle meeskonna kapten ütlesid, et aktsepteerivad musta võitu, kui see seda taotleb. Kuna partii päästmiseks oli see ainus võimalus, siis must nõudiski võitu ja selle ta ka sai.
Ühe vea oli valge selles partiis juba varem teinud, nimelt puudutanud vangerdama hakates kõigepealt vankrit. Must polnud siin "puudutatud - käidud" reegli rakendamist nõudnud, vaid lubas vangerdada. Vast mõjutas see intsident nüüd aga musta käitumise resoluutsemaks muutumist. Küllap ka see, et partiiseis oli halb ja aeg otsakorral.
Ega koodeks siin täpselt ära ütle, mida oleks pidanud tegema. Otsustama pidid tõepoolest kohtunikud. Nende otsust poleks tohtinud mõjutada ei varasem eksimus vangerdamisel ega vastaspoole võidunõue. Otsus sai tõepoolest liiga karm. Geurti arvates oleks küllalt olnud 2-minutilise kompensatsiooni andmisest.
Sambias oli kohtunik lubanud ühel mängijal 20 minutit enne vooru algust haiglasse minna. Vastane ei tulnud üldse kohale ja arsti juures käinud mees jõudis tagasi alles 10 minutit enne vooru lõppu. Lubatud hilinemisaeg oli sedapuhku 30 minutit.
Kuni 2009.a. oli koodeksis öeldud, et mängija, keda pole õigeks ajaks kohal, kaotab partii, kui kohtunik ei otsusta teisiti, seda ilmselt juhul, kui tegemist oli mingi kontrolli alt väljunud olukorraga. Praegu kohtunikul sellist otsustamisõigust enam pole. Seepärast poleks kohtunik kuidagi tohtinud lubada mängijal hilineda partiile rohkem kui 30 minutit. Seda oleks tulnud ka mängijale öelda. Kuivõrd aga mängija teadis, et ta võib hilineda (kui palju küll?), siis pole nüüd küll vist muud teha kui lõpetada partii +:- selle mängija kasuks, kes üldse kohale tuli.
Lõpuks veidi isiklikku seoses hoopis teise alaga. Eile olin Jõgeval kabevõistlusi korraldamas. Isegi üks eksmaailmameister oli seal mängimas. Aga eelmisel õhtul olin saanud meili kabeföderatsiooni FMJD peasekretärilt Frank Teerilt. Õnnitles mind kabes rahvusvahelise arbitri nimetuse saamise puhul.
Kui males annab FIDE kaht kohtunikukategooriat - FIDE ja rahvusvaheline arbiter, siis kabes on süsteem lausa kolmeastmeline: tehniline kohtunik, FMJD ja rahvusvaheline. Ja eksamit nõutakse ka veel.
Kabega hakkasin uuesti aktiivsemalt tegutsema alles siis, kui tegutsemine suurtel rahvusvahelistel malevõistlustel sajandivahetusega otsa sai. Viimastel aastatel on mul kabevõistlusi olnud ajuti maleturniiridest rohkemgi. Viimased 8 aastat järjest olen näiteks juhtinud Eesti 100-ruudulise meistrivõistlusi ja ka rahvusvahelisi kabevõistlusi on siin olnud märksa rohkem kui males.
Juba 2005 saatis meie kabeliit taotluse mulle FMJD kohtuniku nimetuse andmiseks, aga suvel Tallinnas olles ei osanud Teer selle jälgi kusagilt internetist leida. Nüüd kinnitab ta oma meilis, et see oli ikkagi olemas olnud, ja vabandab, et seda olevat valesti menetletud.
Tänavu augustis tegin siis kohtunikueksamid ära ja sain tehnilise kohtuniku diplomi. Täht-tähelt reegleid lugedes tundub aga, et see ei anna iseseisva tegutsemise õigustki ja prantslased tõlgivadki seda FMJD Adjoint.
Kuigi reeglite järgi peaksid nimetused üksteisele järgnema, siis olevat FMJD tehniline komisjon nüüd leidnud, et kuna ma olevat juba ammu kõik vajalikud nõuded mitte ainult täitnud, vaid ka ületanud, siis tehtud mulle erand ja nii ma rahvusvaheliseks arbitriks saingi.
Kuivõrd kabekohtunike nimekirju näha pole, ei tea ma, kas kusagil võivad veel kellelgi kolme föderatsiooni - FIDE, ICCF ja FMJD - kõrgema järgu kohtunikupaberid olla. Vaevalt küll.
Lembit
kolmapäev, 16. november 2011
Puudutatud - käidud
Ühel Saksa internetilehel arenes eelmisel nädalal mõttevahetus kiirmalereeglite rakendamise kohta ja seda eriti noorteturniiridel. Nädalaga kogunes 50 mõtteavalduse ümber. Arutluseks ajendi andnud näited olid üsna tavalised.
Ühes partiis tahtis must kusagil 15 käigu kandis vangerdada. Mustal olid aga algseisus kuningas ja lipp oma kohad ära vahetanud. Mängija vahetas need lihtsalt õigesse asendisse tagasi ja tegi siis 0-0. Valge aga ütles, et keset partiid ei saa malendite asendit muuta (piir on kolm käiku, tavamales on teatavasti asjad teisiti). Nüüd pani must nupud tagasi ja tegi siis lühikese vangerduse liputiivale (Kd8-b8). Jällegi polnud valge asjaga päri. Kutsusid siis kohtuniku. Must polnud ise algseisu peale pannud, aga kohtunik ütles enne igat vooru, et kotrollitagu malendite asendit ja kellanäite.
Kohtunik muidugi ütles, et kuningat ja lippu tagasi vahetada ei tohtinud ning et valel väljal seisva kuningaga vangerdada ei saa. Nii ei jäänudki mustal muud üle kui teha puudutatud kuningaga mingi muu käik. Oli küll neiidki, kes leidsid, et laual oleva algseisu õigsuse eest peaksid vastutama mõlemad ja et partii oleks võinud lasta uuesti mängida, aga reeglid on reeglid.
Teises partiis lõi poiss odaga vastase ratsu. Oli aga kätte võtnud hoopis teist värvi väljadel liikuva oda ja löönud sellega. Rangelt reeglite järgi toimides oleks tulnud nüüd käia selle odaga, mida puudutati, aga art. 4.3 lisab ühe sõna juurde "kui käigul olev mängija meelega puudutab..." Partiid jälginute arvamused olid jagunenud enam-vähem pooleks, kohtunik lubas ratsu lõpuks lüüa teise odaga. Aga muidugi jääb otsustamine sellega, mis on meelega ja mis mitte, üsna raskeks.
Näis, et üsna mitmed arutlejad olid lasknud end mõjutada Geurt Gijsseni poolt vaadeldud analoogilisest näitest ühelt seenioride MM-lt (ka meie 24.VIII Üsna elementaarsest). Seal seisid valged vankrid c1 ja d1, must vanker d5. Valge üritas musta vankrit lüüa c1 olnud vankriga. Sealgi oli kohtunik protestidele vaatamata lubanud kasutada löömiseks seda vankrit, mida ei puudutatud. Geurt kiitis selle tegevuse heaks.
Nüüd oli arutlejate seas mitmeid, kes leidsid, et küsimus "meelega või kogemata" võiks tõusta päevakorda vaid nende mängijate puhul, kes on juba jõudnud teatud tasemeni. Noorte partiides polevat sellist arutlust vaja, seal peaks rakendama lihtsat reeglit "puudutatud - käidud". Vaevalt võiks asju selgemaks teha ka pakutud formuleering "Kui on tegemist ilmse eksitusega, võib käiku korrigeerida."
Minu arust pole erinevate mängutasemete jaoks erinevaid reegleid vaja. See muudaks asja veel keerukamaks. Samas olukorras ei tohiks erinevaid otsuseid teha. Las puutuvad nooredki reeglitega kokku sellistena, nagu need on. Põhireegliks jääb ikka "puudutatud - käidud". Mittekäimine puudutatud malendiga on ikkagi vaid erand ja erandiks peab see ka jääma. Millal seda võib teha, oleneb kohtunikust ja tema otsustusvõimest.
Muide toodi arutluse käigus absurdne näide, kuidas võiks üritada kergelt punkti saada. Käite 1. e4 e5 2.Lh5 ja lükkate seejuures nagu kogemata vastase kuninga ümber (kuidas seda küll usutavalt teha?). Kui must ei ütle nüüd "kohendan", vaid tõstab lihtsalt kuninga püsti, siis nõuate, et ta käiks kuningaga ja ongi matt kohe käes.
Lembit
Ühes partiis tahtis must kusagil 15 käigu kandis vangerdada. Mustal olid aga algseisus kuningas ja lipp oma kohad ära vahetanud. Mängija vahetas need lihtsalt õigesse asendisse tagasi ja tegi siis 0-0. Valge aga ütles, et keset partiid ei saa malendite asendit muuta (piir on kolm käiku, tavamales on teatavasti asjad teisiti). Nüüd pani must nupud tagasi ja tegi siis lühikese vangerduse liputiivale (Kd8-b8). Jällegi polnud valge asjaga päri. Kutsusid siis kohtuniku. Must polnud ise algseisu peale pannud, aga kohtunik ütles enne igat vooru, et kotrollitagu malendite asendit ja kellanäite.
Kohtunik muidugi ütles, et kuningat ja lippu tagasi vahetada ei tohtinud ning et valel väljal seisva kuningaga vangerdada ei saa. Nii ei jäänudki mustal muud üle kui teha puudutatud kuningaga mingi muu käik. Oli küll neiidki, kes leidsid, et laual oleva algseisu õigsuse eest peaksid vastutama mõlemad ja et partii oleks võinud lasta uuesti mängida, aga reeglid on reeglid.
Teises partiis lõi poiss odaga vastase ratsu. Oli aga kätte võtnud hoopis teist värvi väljadel liikuva oda ja löönud sellega. Rangelt reeglite järgi toimides oleks tulnud nüüd käia selle odaga, mida puudutati, aga art. 4.3 lisab ühe sõna juurde "kui käigul olev mängija meelega puudutab..." Partiid jälginute arvamused olid jagunenud enam-vähem pooleks, kohtunik lubas ratsu lõpuks lüüa teise odaga. Aga muidugi jääb otsustamine sellega, mis on meelega ja mis mitte, üsna raskeks.
Näis, et üsna mitmed arutlejad olid lasknud end mõjutada Geurt Gijsseni poolt vaadeldud analoogilisest näitest ühelt seenioride MM-lt (ka meie 24.VIII Üsna elementaarsest). Seal seisid valged vankrid c1 ja d1, must vanker d5. Valge üritas musta vankrit lüüa c1 olnud vankriga. Sealgi oli kohtunik protestidele vaatamata lubanud kasutada löömiseks seda vankrit, mida ei puudutatud. Geurt kiitis selle tegevuse heaks.
Nüüd oli arutlejate seas mitmeid, kes leidsid, et küsimus "meelega või kogemata" võiks tõusta päevakorda vaid nende mängijate puhul, kes on juba jõudnud teatud tasemeni. Noorte partiides polevat sellist arutlust vaja, seal peaks rakendama lihtsat reeglit "puudutatud - käidud". Vaevalt võiks asju selgemaks teha ka pakutud formuleering "Kui on tegemist ilmse eksitusega, võib käiku korrigeerida."
Minu arust pole erinevate mängutasemete jaoks erinevaid reegleid vaja. See muudaks asja veel keerukamaks. Samas olukorras ei tohiks erinevaid otsuseid teha. Las puutuvad nooredki reeglitega kokku sellistena, nagu need on. Põhireegliks jääb ikka "puudutatud - käidud". Mittekäimine puudutatud malendiga on ikkagi vaid erand ja erandiks peab see ka jääma. Millal seda võib teha, oleneb kohtunikust ja tema otsustusvõimest.
Muide toodi arutluse käigus absurdne näide, kuidas võiks üritada kergelt punkti saada. Käite 1. e4 e5 2.Lh5 ja lükkate seejuures nagu kogemata vastase kuninga ümber (kuidas seda küll usutavalt teha?). Kui must ei ütle nüüd "kohendan", vaid tõstab lihtsalt kuninga püsti, siis nõuate, et ta käiks kuningaga ja ongi matt kohe käes.
Lembit
pühapäev, 13. november 2011
Jälle Õismäel
Isadepäeva eel on Haabersti sotsiaalkeskus tavapäraselt eakatele välkturniire korraldanud, tänavu peeti seda juba 12. korda. Tehakse seda hoole ja armastusega, iga osavõtja saab tänukirja, lilleõie ja paljundatud turniiritabeli, lõpuks istutakse koos kohvilauda. Olen isegi selle turniiriga tükk aega seotud.
Tavaline śveitsi süsteemis turniir. 7 vooru. Mängijaid tänavu 21 - kuivõrd ideaalseks peetakse seda, et osalejate arv ületaks kolmekordselt voorude arvu, siis oligi nagu tegemist ideaalvariandiga. Kahju vaid, et üks registreerunu jäi tulemata, mistõttu oli mängijaid paaritu arv. Trükitud juhend oli kõigile välja saadetud, vaid mõned detailid vajasid täpsustamist.
Kasvõi kohtade jagamine: partiipunktid ja võitude arv kõigepealt, aga seejärel mingi ebamäärane koefitsientide süsteem. Otsustasin, et see tähendab kõigi vastasmängijate punktide summat. Kindlasti annab see näitaja eelise sellele, kellel on olnud tugevamad vastased. Miinusteks ehk see, et selle rehkendamine võtab aega ja ka mägijail pole arvutuse õigsuse kontrollimine lihtne. Olin juba unustanud, et mõnel varasemal turniiril olin kasutanud voorujärgsete punktide summat - rehkendada lihtsam ja tabelist kõik näha. Mingeid suuri auhindu ka ju mängus pole. Nii et see oleks vast olnud parem. Turniiri esimesel poolel tegi kirjatöö põhiliselt ära Nikolai Kunitsõn, kes pidi aga kahjuks varem lahkuma. Kui aga ise ninapidi paberites oled, siis ei näe laudadel toimuvat. Paaril korral läksid vaidlused ägedaks.
Mullusel turniiril püüdsin toime tulla osavõtjakaartideta ja paarid vaid turniiritabeli alusel kokku panna. Algvoorudes probleeme polnud, aga kui hiljem olid paljud paarid juba omavahel kohtunud, läks asi keeruliseks. Raske oli arvestada värve, peaaegu võimatu aga tõuse-langusi. Nii jäi ajaline võit minimaalseks ja seekord olin jälle tagasi tavapäraste töömeetodite juures.
Väike probleem oli ka mõtlemisajaga. Juhend nägi ette 10 minutit kummalegi vastasele, aga nii nagu varemgi oli ka seekord tegemist paari nägemispuudega mängijaga. Mullu seadsin nende partiides ajad 11-9, mille mõju kippus küll vaid sümboolseks jääma. Seekord sai siis aegadeks taas 12-8.
Turniiri avamisel selgitasin kahes keeles reegleid ning kiir-ja välkmale erinevusi. Üheks neist on teatavasti määrustevastaste käikude tagajärjed. Oli neid, kes leidsid, et ka välgus tuleks lubada kasvõi korra eksida. Mullu tegin reeglile klausli, et määrustevastane käik toob kaotuse vaid sel juhul, kui vastane seda taotleb. Tänavu kehtis meil reegel absoluutselt - kui oled määrustevastase käigu teinud, oledki partii kaotanud. Lihtne ja selge.
Partiide endiga mingeid erilisi probleeme polnud, kuigi paaril korral tuli ka vaidlusi lahendada. Oli juhtum, kus kumbki polnud noolekeste langemist tähele pannud. Mis siis muud kui viik. Oli juhtum, kus laual seisis matt, aga matistaja kellal oli nooleke langenud. Kuivõrd polnud selge, mis juhtus varem, tuleks olulisemaks lugeda matti. Oli paar juhtu, kus kuningat ja lippu oli omavahel raske eristada. Hiina malekelladega on mul varemgi raskusi olnud, oli seekordki. Jälle mingi mehaaniliste kellade variant, mida polnud varem kohanud. Nende õigeks keeramisega oli parajalt tegemist. Aga muidu oli päris tavaline normaalne turniir.
Lembit
Tavaline śveitsi süsteemis turniir. 7 vooru. Mängijaid tänavu 21 - kuivõrd ideaalseks peetakse seda, et osalejate arv ületaks kolmekordselt voorude arvu, siis oligi nagu tegemist ideaalvariandiga. Kahju vaid, et üks registreerunu jäi tulemata, mistõttu oli mängijaid paaritu arv. Trükitud juhend oli kõigile välja saadetud, vaid mõned detailid vajasid täpsustamist.
Kasvõi kohtade jagamine: partiipunktid ja võitude arv kõigepealt, aga seejärel mingi ebamäärane koefitsientide süsteem. Otsustasin, et see tähendab kõigi vastasmängijate punktide summat. Kindlasti annab see näitaja eelise sellele, kellel on olnud tugevamad vastased. Miinusteks ehk see, et selle rehkendamine võtab aega ja ka mägijail pole arvutuse õigsuse kontrollimine lihtne. Olin juba unustanud, et mõnel varasemal turniiril olin kasutanud voorujärgsete punktide summat - rehkendada lihtsam ja tabelist kõik näha. Mingeid suuri auhindu ka ju mängus pole. Nii et see oleks vast olnud parem. Turniiri esimesel poolel tegi kirjatöö põhiliselt ära Nikolai Kunitsõn, kes pidi aga kahjuks varem lahkuma. Kui aga ise ninapidi paberites oled, siis ei näe laudadel toimuvat. Paaril korral läksid vaidlused ägedaks.
Mullusel turniiril püüdsin toime tulla osavõtjakaartideta ja paarid vaid turniiritabeli alusel kokku panna. Algvoorudes probleeme polnud, aga kui hiljem olid paljud paarid juba omavahel kohtunud, läks asi keeruliseks. Raske oli arvestada värve, peaaegu võimatu aga tõuse-langusi. Nii jäi ajaline võit minimaalseks ja seekord olin jälle tagasi tavapäraste töömeetodite juures.
Väike probleem oli ka mõtlemisajaga. Juhend nägi ette 10 minutit kummalegi vastasele, aga nii nagu varemgi oli ka seekord tegemist paari nägemispuudega mängijaga. Mullu seadsin nende partiides ajad 11-9, mille mõju kippus küll vaid sümboolseks jääma. Seekord sai siis aegadeks taas 12-8.
Turniiri avamisel selgitasin kahes keeles reegleid ning kiir-ja välkmale erinevusi. Üheks neist on teatavasti määrustevastaste käikude tagajärjed. Oli neid, kes leidsid, et ka välgus tuleks lubada kasvõi korra eksida. Mullu tegin reeglile klausli, et määrustevastane käik toob kaotuse vaid sel juhul, kui vastane seda taotleb. Tänavu kehtis meil reegel absoluutselt - kui oled määrustevastase käigu teinud, oledki partii kaotanud. Lihtne ja selge.
Partiide endiga mingeid erilisi probleeme polnud, kuigi paaril korral tuli ka vaidlusi lahendada. Oli juhtum, kus kumbki polnud noolekeste langemist tähele pannud. Mis siis muud kui viik. Oli juhtum, kus laual seisis matt, aga matistaja kellal oli nooleke langenud. Kuivõrd polnud selge, mis juhtus varem, tuleks olulisemaks lugeda matti. Oli paar juhtu, kus kuningat ja lippu oli omavahel raske eristada. Hiina malekelladega on mul varemgi raskusi olnud, oli seekordki. Jälle mingi mehaaniliste kellade variant, mida polnud varem kohanud. Nende õigeks keeramisega oli parajalt tegemist. Aga muidu oli päris tavaline normaalne turniir.
Lembit
kolmapäev, 9. november 2011
Mõned märkmed
Viimastel päevadel internetti ilmunud materjale jälgides midagi eriti huvitavat silma ei hakanud. Mõned märkmed siinkohal siiski.
Omapärane vaidlus tekkis ameeriklaste veebilehel. Laual olnud seis:
Valged: Kg6, Ob6, Ea3 ja h2 (4). Mustad: Kd7, Rg4, Eb5, g5 ja h6 (5).
Selles seisus haaranud valge pihku Eg5, lasknud selle siis lahti ja käinud h2-h3. Poleemika tekkis aga sellest, kas ei peaks valgelt nõudma käiku ... kuningaga. Kuidas siis nii? Eg5 oli ratsu poolt kaitstud ja seda valge kuidagi lüüa ei saanud. Aga kui g5 oleks olnud löödav, siis oleks teda saanud lüüa vaid kuningaga. Ja valge ilmselt tõepoolest seda teha kavatses, esialgu märkamata, et ettur on kaitstud. Niisiis mingi tõetera on arutluses isegi olemas. Aga muidugi kohustab art. 4.3 käima ainult puudutatud malendiga (mida kuningas ju polnud), art. 4.4 ütleb aga, et kui see on võimatu, võib mängija teha mistahes määrustepärase käigu.
Aga juhtum Hispaaniast. Mängija tahtis käia Of4-e3. Tegi aga kogemata määrustevastase käigu ja pani sinna hoopis ilmselt naabruses asunud valgeväljalise oda. Vastane nõudis valgeväljalisega käimist, sest seda puudutati. Kohtunik leidis, et käimiskavatsust polnud ja laskis käia Of4-e3. Apellatsioonikomitee pani käima valgeväljalise odaga ja laskis partii sealt alates uuesti mängida. Mängija ei tahtnud malendit kohendada (art. 4.2) ega puudutanud seda ka meelega (art. 4.3). Kõiki rahuldavat otsust on kohtunikul aga raske teha ja küllap oli apellatsioonikomitee otsus siiski õige.
Schacharenas tsiteeriti koodeksi art. 12.6, mis keelab vastasmängija häirimise või segamise ükskõik mil moel. Aga mis siis, kui ühel mängijatest tuleb köha- või aevastusehoog ning ta teeb seda valjusti ja lausa mitu korda järjest? See kindlasti segab, aga vist pole siin midagi ette võtta. Küllap peavad mängijad ise hoolitsema selle eest, et nad oma tervise võimalikult korras hoiaksid, vajadusel ravimeid võtaksid ja haigetena mängusaali ei tuleks. Mis puutub aga välisesse häirimisse, siis selle kohta toodi arutluse käigus mitmeid näiteid. Üks maleklubi paiknevat kohaliku kiriku vahetus läheduses, kus olevat kombeks iga 15 minuti järel kella helistada, teise naabruses asuvat tuletõrjekomando. Ühe suurema häire korral tuli turniiril pooleks tunniks mäng katkestada, enne kui olukord rahunes.
Sirvisin vanu ajalehtede väljalõikeid. Just neil päevil 40 aastat tagasi olevat Luganos koos olnud kirimaleliidu ICCF kongress, mis andis mulle ka kirimales rahvusvahelise arbitri nimetuse. Olin 35., kes selle sai. NSVL-s polnud selle eksisteerimise lõpuni kedagi teist, kel oleks olnud see nimetus nii tava- kui ka kirimales.
Lembit
Omapärane vaidlus tekkis ameeriklaste veebilehel. Laual olnud seis:
Valged: Kg6, Ob6, Ea3 ja h2 (4). Mustad: Kd7, Rg4, Eb5, g5 ja h6 (5).
Selles seisus haaranud valge pihku Eg5, lasknud selle siis lahti ja käinud h2-h3. Poleemika tekkis aga sellest, kas ei peaks valgelt nõudma käiku ... kuningaga. Kuidas siis nii? Eg5 oli ratsu poolt kaitstud ja seda valge kuidagi lüüa ei saanud. Aga kui g5 oleks olnud löödav, siis oleks teda saanud lüüa vaid kuningaga. Ja valge ilmselt tõepoolest seda teha kavatses, esialgu märkamata, et ettur on kaitstud. Niisiis mingi tõetera on arutluses isegi olemas. Aga muidugi kohustab art. 4.3 käima ainult puudutatud malendiga (mida kuningas ju polnud), art. 4.4 ütleb aga, et kui see on võimatu, võib mängija teha mistahes määrustepärase käigu.
Aga juhtum Hispaaniast. Mängija tahtis käia Of4-e3. Tegi aga kogemata määrustevastase käigu ja pani sinna hoopis ilmselt naabruses asunud valgeväljalise oda. Vastane nõudis valgeväljalisega käimist, sest seda puudutati. Kohtunik leidis, et käimiskavatsust polnud ja laskis käia Of4-e3. Apellatsioonikomitee pani käima valgeväljalise odaga ja laskis partii sealt alates uuesti mängida. Mängija ei tahtnud malendit kohendada (art. 4.2) ega puudutanud seda ka meelega (art. 4.3). Kõiki rahuldavat otsust on kohtunikul aga raske teha ja küllap oli apellatsioonikomitee otsus siiski õige.
Schacharenas tsiteeriti koodeksi art. 12.6, mis keelab vastasmängija häirimise või segamise ükskõik mil moel. Aga mis siis, kui ühel mängijatest tuleb köha- või aevastusehoog ning ta teeb seda valjusti ja lausa mitu korda järjest? See kindlasti segab, aga vist pole siin midagi ette võtta. Küllap peavad mängijad ise hoolitsema selle eest, et nad oma tervise võimalikult korras hoiaksid, vajadusel ravimeid võtaksid ja haigetena mängusaali ei tuleks. Mis puutub aga välisesse häirimisse, siis selle kohta toodi arutluse käigus mitmeid näiteid. Üks maleklubi paiknevat kohaliku kiriku vahetus läheduses, kus olevat kombeks iga 15 minuti järel kella helistada, teise naabruses asuvat tuletõrjekomando. Ühe suurema häire korral tuli turniiril pooleks tunniks mäng katkestada, enne kui olukord rahunes.
Sirvisin vanu ajalehtede väljalõikeid. Just neil päevil 40 aastat tagasi olevat Luganos koos olnud kirimaleliidu ICCF kongress, mis andis mulle ka kirimales rahvusvahelise arbitri nimetuse. Olin 35., kes selle sai. NSVL-s polnud selle eksisteerimise lõpuni kedagi teist, kel oleks olnud see nimetus nii tava- kui ka kirimales.
Lembit
pühapäev, 6. november 2011
Kui palju voore?
Olen ajuti viidanud sellele, et śveitsi süsteemis ei tarvitse suurem voorude arv tingimata tähendada õiglasemaid lõpptulemusi. Kui voorude arv ületab kolmandikku mängijate arvust, kipub asi liiast olema.
Aga teistpidi, kui voore on liiga vähe? Austraalia veebilehel kutsus poleemika esile teade ühest koolidevahelisest võistkondlikust turniirist. Osalenud koguni 261 last 87võistkonnas, seega siis kolm mägijat võistkonnas. Üsna aukartust äratavad arvud.
Kuigi esialgu olnud kavas rohkem voore mängida, osutunud korraldajate töö kehvaks ja lapsed liiga vallatuks, mistõttu olevat paremusjärjestus paika pandud viie vooruga. Küsimuse tõstataja pahandab, et reitinguid paarimiseks ei kasutatud, mistõttu turniiri võitjad ei olnud mänginud kellegagi, kelle reiting nende endi omast kõrgem. Aga mis reitinguid sellel lastehulgal võis üldse olla? Segadust võis seal küll olla parasjagu. Selgub, et mängiti ilma kelladeta ja pooletunnise mängu järel laudadel olnud seisud hinnatud. Ei oleks küll tahtnud seal korraldajate ega kohtunike nahas olla. Sellise võistluse korraldamisel on võimalik, et võistkonnad kohtuvad võistkondadega (nii seal mängitigi) või mängitakse individuaalvõistlusena ja lõpuks liidetakse lihtsalt punktid kokku.
Aga ikkagi voorude arv? 5 voorust on 87 võistkonna jaoks kindlasti vähe. Üldiselt sobib śveitsi süsteem küllalt hästi turniiri võitja selgitamiseks, järgmiste kohtade puhul ei saa aga peaaegu kunagi kindel olla. Võib nõustuda nende arutlejatega, kes arvavad, et 5 voorust piisab 32 mängijale või võistkonnale. 87 võistkonna puhul oleks kindlasti olnud vaja vähemalt 7 vooru. Neist piisavat kuni 128 osavõtja puhul. Kui aga kõik 261 last oleksid mänginud indiviididena, oleks olnud vaja 9 vooru (neist piisavat isegi 512 mängija puhul). Kui sama võistkonna lapsi omavahel ei paaritaks, siis jätkuvat ka 8 voorust.
Peamiseks probleemiks olid minu arust aga malekellad või õigemini nende puudumine.Meil ei kujutaks sellise massilise võistluse korraldamist kelladeta ette (nagu kommentaaridest näha ei tohiks Austraaliaski nende leidmine ülejõukäiv olla). Loomulik, et nii ei suudetud seal ajagraafikust kinni pidada. Pealegi muudab paljude partiide hindamine turniiri tulemused väga subjektiivseks ja võimaldab leidlikumatel mängijatel olukorda oma huvides ära kasutada. Ilmselt on Haabersti isadepäeva turniiril mängijaid märksa vähem ja kellad loodetavasti olemas. Ka austraallased oleksid võinud ju mingid valikturniirid korraldada, et mängijate arv poleks hakanud korraldajatel üle jõu käima.
Lembit
Aga teistpidi, kui voore on liiga vähe? Austraalia veebilehel kutsus poleemika esile teade ühest koolidevahelisest võistkondlikust turniirist. Osalenud koguni 261 last 87võistkonnas, seega siis kolm mägijat võistkonnas. Üsna aukartust äratavad arvud.
Kuigi esialgu olnud kavas rohkem voore mängida, osutunud korraldajate töö kehvaks ja lapsed liiga vallatuks, mistõttu olevat paremusjärjestus paika pandud viie vooruga. Küsimuse tõstataja pahandab, et reitinguid paarimiseks ei kasutatud, mistõttu turniiri võitjad ei olnud mänginud kellegagi, kelle reiting nende endi omast kõrgem. Aga mis reitinguid sellel lastehulgal võis üldse olla? Segadust võis seal küll olla parasjagu. Selgub, et mängiti ilma kelladeta ja pooletunnise mängu järel laudadel olnud seisud hinnatud. Ei oleks küll tahtnud seal korraldajate ega kohtunike nahas olla. Sellise võistluse korraldamisel on võimalik, et võistkonnad kohtuvad võistkondadega (nii seal mängitigi) või mängitakse individuaalvõistlusena ja lõpuks liidetakse lihtsalt punktid kokku.
Aga ikkagi voorude arv? 5 voorust on 87 võistkonna jaoks kindlasti vähe. Üldiselt sobib śveitsi süsteem küllalt hästi turniiri võitja selgitamiseks, järgmiste kohtade puhul ei saa aga peaaegu kunagi kindel olla. Võib nõustuda nende arutlejatega, kes arvavad, et 5 voorust piisab 32 mängijale või võistkonnale. 87 võistkonna puhul oleks kindlasti olnud vaja vähemalt 7 vooru. Neist piisavat kuni 128 osavõtja puhul. Kui aga kõik 261 last oleksid mänginud indiviididena, oleks olnud vaja 9 vooru (neist piisavat isegi 512 mängija puhul). Kui sama võistkonna lapsi omavahel ei paaritaks, siis jätkuvat ka 8 voorust.
Peamiseks probleemiks olid minu arust aga malekellad või õigemini nende puudumine.Meil ei kujutaks sellise massilise võistluse korraldamist kelladeta ette (nagu kommentaaridest näha ei tohiks Austraaliaski nende leidmine ülejõukäiv olla). Loomulik, et nii ei suudetud seal ajagraafikust kinni pidada. Pealegi muudab paljude partiide hindamine turniiri tulemused väga subjektiivseks ja võimaldab leidlikumatel mängijatel olukorda oma huvides ära kasutada. Ilmselt on Haabersti isadepäeva turniiril mängijaid märksa vähem ja kellad loodetavasti olemas. Ka austraallased oleksid võinud ju mingid valikturniirid korraldada, et mängijate arv poleks hakanud korraldajatel üle jõu käima.
Lembit
kolmapäev, 2. november 2011
Sakslaste arutlusi lugedes
Heitsin pilgu sakslaste Schacharena veebilehele. Sealgi arutletakse mitmete reeglite ja kohtunikutöö küsimuste üle. Paar näidet kõige viimastest päevadest. Üsna tavalised asjad.
Üheks teemaks on olnud etturi muundamine (mõne päevaga 27 seisukohavõttu). Arutlust alustab mees, kellele olevat öeldud, et välkmales ei tohi etturit 7. realt ära võtta ja selle asemel 8. reale lippu panna, vaid tuleb ettur kõigepealt viimasele reale lükata ja alles seal lipuga asendada. 10 sekundit läheb kaotsi, aga muidu võib riskida kaotusega. Kui vastane on aga käigu teinud, siis ta enam nõudmisi esitada ei saa.
Tuuakse näide, kus mängija lükanud etturi 8. reale ja öelnud "lipp!" Teist lippu aga käepärast polnud ja vajutanud seepärast lihtsalt kella. Vastane vastu ei vaielnud, tegi oma käigu ja vajutas samuti kella. Seepeale käis esimene mees oma etturiga nagu lipuga ja ütles "tuli!" Nüüd aga teatas vastane, et tegemist oli määrustevastase käiguga.
Oleks tulnud kellad seisma panna ja kusagilt lipp hankida. Ka ümberpööratud vanker jääks ju ikka vankriks, öeldagu kasvõi kümme korda "lipp". Sageli hoiatavad ka kohtunikud enne välkturniiri algust ebakorrektsete muundamiste eest. Üks kohtunik kirjutab, et hoiab alati igaks juhuks oma vasakus taskus valget ja paremas musta lippu.
Omavahelisel kokkuleppel on võimalik kõik asjad ära klaarida. Kui aga üksmeelt ei leita ja asi ametlikuks läheb, siis tuleb toimida nii, nagu koodeksi art. B3 ütleb: "Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta."
Tavamales oleks tulnud ettur muundada ja kellanäite korrigeerida.
Teiseks teemaks on mati kuulutamine, mida tegelikult polnud. Ühes meeskonnavõistluste partiis oli üks noor mängija jõudnud valgetega võiduseisuni, matt oli tulekul. Siis tõusiski ta püsti ja hüüdis "matt!" Vastane ulatas käe ja õnnitles teda. Aga juba käeulatuse ajal taipas vastane, et tegelikult matti veel polnud ja hakkas protesteerima. Tekkis diskussioon selle üle, kas käe ulatamine ja õnnitlemine tähendasid tõepoolest partii lõppu. Valgele oli olukord piinlik, ta pakkus mustale viiki, see võttis selle vastu. Matśi tulemust partii ei mõjutanud ja kõik olid rahul.
Aga kui sellist lepet poleks saadud? Kas pidada siis matikuulutamist vastase häirimiseks (karistuseks teisele poolele paar minutit lisaaega)või täiesti ebasportlikuks ettevõtmiseks (mis võiks viia partii kaotusele), kuigi see näib üsna ülepingutatud tõlgendamisena. Ja muidugi jälle küsimus, mida peab üldse alistumiseks pidama? Kas käeulatamisest piisab (keegi lisas, et võib-olla arvas ta, et vastasel on sünipäev ja tahtis teda vaid sel puhul õnnitleda). Äsja nägime, et ülemääraste viigipakkumistega vastast häirida ei tohi, aga matikuulutusega? Küllap käeulatusega partii siiski lõppes.
Aga Augsburgi kreisiliigast toodi näide: meeskonnavõistlusel oli ühel mehel patiseis. Korrapealt ta sellest aru ei saanud ja ulatas vastasele käe, mida tõlgendati alistumisena. Kui taipas, siis protesteerimine enam ei aidanud. Partii loeti kaotatuks, see otsustas ka matśi saatuse. Siin tahaks küll küsida, kuidas siis nii? Partii oli patiga lõppenud juba enne kätesurumist, partiiprotokollidest pidi see ju näha olema.
Ja veel juhtum bundesliigast: Valge ületab aja, must ei märka. Nüüd pakub valge viiki ja must võtab selle vastu. Aga siis must märkab ja hakkab protestima. Asi läheb arbitraaźi. Seal saab must esialgu õiguse, aga lõpuks otsustatakse siiski: viik! Erinevalt teistest aladest määravat males tulemuse mängijad ise ja kui nad on viiki leppinud, siis nii see ka jääb.
Nii on erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kohtunikult on vaja hoolikat suhtumist kõigisse asjaoludesse ja nende arvestamist. Aga mängijailt - nii nagu üks sakslasest arutleja ütles: käeulatusega kiirustada ei tohi, pigem istuge ise oma kätel!
Lembit
Üheks teemaks on olnud etturi muundamine (mõne päevaga 27 seisukohavõttu). Arutlust alustab mees, kellele olevat öeldud, et välkmales ei tohi etturit 7. realt ära võtta ja selle asemel 8. reale lippu panna, vaid tuleb ettur kõigepealt viimasele reale lükata ja alles seal lipuga asendada. 10 sekundit läheb kaotsi, aga muidu võib riskida kaotusega. Kui vastane on aga käigu teinud, siis ta enam nõudmisi esitada ei saa.
Tuuakse näide, kus mängija lükanud etturi 8. reale ja öelnud "lipp!" Teist lippu aga käepärast polnud ja vajutanud seepärast lihtsalt kella. Vastane vastu ei vaielnud, tegi oma käigu ja vajutas samuti kella. Seepeale käis esimene mees oma etturiga nagu lipuga ja ütles "tuli!" Nüüd aga teatas vastane, et tegemist oli määrustevastase käiguga.
Oleks tulnud kellad seisma panna ja kusagilt lipp hankida. Ka ümberpööratud vanker jääks ju ikka vankriks, öeldagu kasvõi kümme korda "lipp". Sageli hoiatavad ka kohtunikud enne välkturniiri algust ebakorrektsete muundamiste eest. Üks kohtunik kirjutab, et hoiab alati igaks juhuks oma vasakus taskus valget ja paremas musta lippu.
Omavahelisel kokkuleppel on võimalik kõik asjad ära klaarida. Kui aga üksmeelt ei leita ja asi ametlikuks läheb, siis tuleb toimida nii, nagu koodeksi art. B3 ütleb: "Määrustevastane käik on sooritatud, kui vastasmängija kell on käivitatud. Vastasmängija võib seejärel enne oma käigu tegemist taotleda võitu... Kui vastasmängija on oma käigu teinud, ei saa määrustevastast käiku korrigeerida, kui pole vastastikust kokkulepet kohtuniku sekkumiseta."
Tavamales oleks tulnud ettur muundada ja kellanäite korrigeerida.
Teiseks teemaks on mati kuulutamine, mida tegelikult polnud. Ühes meeskonnavõistluste partiis oli üks noor mängija jõudnud valgetega võiduseisuni, matt oli tulekul. Siis tõusiski ta püsti ja hüüdis "matt!" Vastane ulatas käe ja õnnitles teda. Aga juba käeulatuse ajal taipas vastane, et tegelikult matti veel polnud ja hakkas protesteerima. Tekkis diskussioon selle üle, kas käe ulatamine ja õnnitlemine tähendasid tõepoolest partii lõppu. Valgele oli olukord piinlik, ta pakkus mustale viiki, see võttis selle vastu. Matśi tulemust partii ei mõjutanud ja kõik olid rahul.
Aga kui sellist lepet poleks saadud? Kas pidada siis matikuulutamist vastase häirimiseks (karistuseks teisele poolele paar minutit lisaaega)või täiesti ebasportlikuks ettevõtmiseks (mis võiks viia partii kaotusele), kuigi see näib üsna ülepingutatud tõlgendamisena. Ja muidugi jälle küsimus, mida peab üldse alistumiseks pidama? Kas käeulatamisest piisab (keegi lisas, et võib-olla arvas ta, et vastasel on sünipäev ja tahtis teda vaid sel puhul õnnitleda). Äsja nägime, et ülemääraste viigipakkumistega vastast häirida ei tohi, aga matikuulutusega? Küllap käeulatusega partii siiski lõppes.
Aga Augsburgi kreisiliigast toodi näide: meeskonnavõistlusel oli ühel mehel patiseis. Korrapealt ta sellest aru ei saanud ja ulatas vastasele käe, mida tõlgendati alistumisena. Kui taipas, siis protesteerimine enam ei aidanud. Partii loeti kaotatuks, see otsustas ka matśi saatuse. Siin tahaks küll küsida, kuidas siis nii? Partii oli patiga lõppenud juba enne kätesurumist, partiiprotokollidest pidi see ju näha olema.
Ja veel juhtum bundesliigast: Valge ületab aja, must ei märka. Nüüd pakub valge viiki ja must võtab selle vastu. Aga siis must märkab ja hakkab protestima. Asi läheb arbitraaźi. Seal saab must esialgu õiguse, aga lõpuks otsustatakse siiski: viik! Erinevalt teistest aladest määravat males tulemuse mängijad ise ja kui nad on viiki leppinud, siis nii see ka jääb.
Nii on erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kohtunikult on vaja hoolikat suhtumist kõigisse asjaoludesse ja nende arvestamist. Aga mängijailt - nii nagu üks sakslasest arutleja ütles: käeulatusega kiirustada ei tohi, pigem istuge ise oma kätel!
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)