Jürgen Kehri veerg viimases Schach-Zeitungis kannab pealkirja "Kui vastane aitab" ja on inspireeritud ühest lugejakirjast. Lauale on peale kuningate jäänud vaid ühe poole kaks ratsut. Üks pooltest taotleb viiki. Matiseis on võimalik, kasvõi diagrammil toodud seisus Kg6, Rf6 ja f7 - Kh8.
Ilmselt on viigitaotlejaks must, teistpidi poleks ju asjal mõtet. Kuigi kooperatiivmatt oleks võimalik, poleks Kehri arvates siin siiski tegemist normaalsete vahenditega, millest kõneldakse art. 10.2 ning seepärast fikseeriks Kehr sellel juhul viigi.
Edasi on aga artiklis juttu sellest, milline tulemus tuleks tabelisse kanda, kui üks pooltest on juba aja ületanud. Küllap oleneb kõik sellest, kas teine pool võiks veel lauale jäänud jõududega matti anda. Ega siin midagi uut ole, selliseid arutlusi on ilmunud varemgi. Ise tõin 28.VIII 2011 Aeg on üle
siinsamas ära India kohtuniku Saharasbudbe koostatud tabeli.
Aga ikkagi. Kehr eeldab, et valge ületab aja. Mis tuleks tabelisse kanda?
1) Valgel on jäänud kuningas ja veel mingi malend, mustal ainult kuningas. - Viik.
2) Valgel on jäänud vähemalt oda, ratsu või ettur, mustal oda. Odad on lahkvärvilised. - Matt on konstrueeritav. 0:1.
3) Valgel on üks või mitu lippu, vankrit või oda, mustal on vähemalt oda. Odad on samavärvilised. - Matti konstrueerida ei saa. Kuningal jääb ikka väli põgenemiseks, oda on võimalik vahele käia või tulistav malend lüüa. Viik.
4) Valgel on veel mingi malend, kõik ülejäänud malendid laual on aga lipud. Mustal on ratsu. - Kooperatiivmatt on võimalik. 0:1.
Siin tuuakse ka näide kohtuniku valeotsusest. Seisus K + O - K + R oli valge nooleke lagenud, kohtunik aga luges partii viigiks.
5) Valgel on üks või mitu lippu (muud pole), nii et tegemist on eelmisega lähedase juhtumiga. Mustal on ratsu. - Matti konstrueerida ei saa, lipp saab alati ratsut lüüa või on kuningal põgenemisvõimalus. Viik.
6) Valgel on ainult kuningas või ka muid malendeid, mustal peale juhtudes 2, 4 ja 5 toodute veel mingid malendid. - Matt on alati võimalik. 0:1.
Kõigil juhtudel on tähtsusetu, kas matt oleks forsseeritud või mitte.
Põhilise ütleb ära ju art. 6.9 - kaotab see, kes pole sooritanud ettenähtud aja jooksul nõutavat arvu käike. Kui aga matistamisvõimalus täielikult puudub, lõpeb partii viigiga. Tähtis on vaid see, et matiseisuni saaks jõuda reeglitele vastavate (mitte tingimata mõttekate) käikudega.
Lõpuks toob Kehr näite ühelt sealselt kiirturniirilt, mis näitab, et ka kohtuniku roll on oluline.
Valge aeg on läbi, mustal veel mõni sekund jäänud. Kohtunik sekkub ja fikseerib ajaületuse. Must polnud noolekese langemist märganud, aga nõuab nüüd loomulikult võitu. Saabki siis selle, sest fakt jääb faktiks (ajaületus) ja musta taotlus õige.
Ainsaks vea tegelejaks oli siin kohtunik (vt. art. A4d1), kes oleks pidanud ära ootama teise noolekese võimaliku kukkumise.
Siit siis järeldus: kohtunike kvalifikatsioon vajab tõstmist. Kindlasti käib see ka meie kohta, kui taotleme 2016. a. maleolümpia korraldamist. Ainult 14 litsentsiga kohtunikku on kindlasti vähe ja kas neistki võib kõigile kindel olla.
Lahkunud on pikka aega maailma tippude seas püsinud Svjatozar Gligorić. Mõne kuu pärast oleks ta saanud 90 (juhtumisi on meil sama sünnikuupäev). Kohtasin teda mitmetel võistlustel. Praegugi on mul ees 1977.a. EM-i programm, kus tema autogramm Euwe, Tali, Petrosjani, Gelleri ja O´Kelly vahel. Hiljem oli ta mitmete suurte võistluste peakohtunik. Nende seas on ka kõige pikem ja palju vaidlusi tekitanud Karpovi - Kasparovi MM-matś. Järgmistele matśidele teda enam ei kutsutud, nii et kolleegidena me pole tegutsenud. Nõukogude maleentsüklopeedia väidab, et IA-ks sai ta juba 1972, aga ilmselt pole see õige, sest kõigist teistest allikatest leidsin 1989. Sageli pole tippmaletajatelt tegutsemiseks kohtunikutiitlit nõutud.
Lembit
kolmapäev, 15. august 2012
pühapäev, 12. august 2012
Etturi muundamisest
Paljude maade kohtunike seas näib praegu olevat käimas FIDE kongressil arutusele tulevate koodeksiparanduste elav arutelu, kuigi eriti põhimõttelisi asju on nende seas ju vähe. Ise kulutasin üsna mitu tundi sellele, et jälgida Austraalia interetiküljel etturi muundamist käsitlevat arvamustevahetust. Minu arust oli seal asjalikke mõtteid, kuigi ka peaaegu et mõttetusi. Arutluse umbes 40 sõnavõttu saab igaüks ise vaadata, aga kuhu siis välja jõuti?
Senisele suhteliselt kindlale muundamiskorrale, mille rikkumisele kohtunikud siianigi sageli läbi sõrmede vaatasid, peaks asemele tulema märksa liberaalsem moodus. Art. 3.7a lõppu peaks lisanduma: Mängijal on valik: eemaldada ettur eelviimaselt realt ja siis asetada viivitamatult muundumisväljale uus malend või viia ettur viimasele reale, siis eemaldada ettur malelaualt ja seejärel asetada viivitamatult muundumisväljale uus malend. Järelikult võib eemaldada etturi malelaualt ja asetada uue malendi vastavale väljale mistahes järjekorras.
Paistab, et põhimõtteliselt ollakse Austraalias asjaga päri, sõnastuse suhtes on aga mitmesuguseid arvamusi. Jesper Norgaardi ja Kevin Bonhami parandusettepanekus näiteks seisab: Ettur tuleb eemaldada, uus malend tuleb asetada muundumisväljale ning kui seejuures lüüakse mingi malend, tuleb seegi eemaldada laualt mistahes järjekorras. Etturi käimine muundumisväljale pole kohustuslik.
Puudutamist käsitleva art. 4.4d lõppu tuleks lisada: Muundumisvälja valik on lõplik, kui ettur või uus malend on muundumisvälja puudutanud (võis ju olla võimalik kõrvalväljalt midagi lüüa).
Seda asjaolu peaks arvestama ka art. 4.6c, lisades sealgi malelaualt eemaldatud etturile ka võimalikult löödud malendi.
Rincewordi arvates tuleks aga art. 6.12b (kellade seiskamine kohtunikult abiotsimiseks) ära märkida, et kui mängija seiskab kellad, et kohtunikult abi otsida muundamiseks, peab ta enne seda viima oma etturi kavatsetud muundumisväljale.
Keegi oli oma kommentaaris märganud, et 1.VIII Veel Chesscafest teksti lõpus olin viidanud neljale FIDE kohtuniku elutöö auhinna saajale, aga ära toonud vaid kolm nime. Üks väljavalitu olin millegipärast mina ise.
Lembit
Senisele suhteliselt kindlale muundamiskorrale, mille rikkumisele kohtunikud siianigi sageli läbi sõrmede vaatasid, peaks asemele tulema märksa liberaalsem moodus. Art. 3.7a lõppu peaks lisanduma: Mängijal on valik: eemaldada ettur eelviimaselt realt ja siis asetada viivitamatult muundumisväljale uus malend või viia ettur viimasele reale, siis eemaldada ettur malelaualt ja seejärel asetada viivitamatult muundumisväljale uus malend. Järelikult võib eemaldada etturi malelaualt ja asetada uue malendi vastavale väljale mistahes järjekorras.
Paistab, et põhimõtteliselt ollakse Austraalias asjaga päri, sõnastuse suhtes on aga mitmesuguseid arvamusi. Jesper Norgaardi ja Kevin Bonhami parandusettepanekus näiteks seisab: Ettur tuleb eemaldada, uus malend tuleb asetada muundumisväljale ning kui seejuures lüüakse mingi malend, tuleb seegi eemaldada laualt mistahes järjekorras. Etturi käimine muundumisväljale pole kohustuslik.
Puudutamist käsitleva art. 4.4d lõppu tuleks lisada: Muundumisvälja valik on lõplik, kui ettur või uus malend on muundumisvälja puudutanud (võis ju olla võimalik kõrvalväljalt midagi lüüa).
Seda asjaolu peaks arvestama ka art. 4.6c, lisades sealgi malelaualt eemaldatud etturile ka võimalikult löödud malendi.
Rincewordi arvates tuleks aga art. 6.12b (kellade seiskamine kohtunikult abiotsimiseks) ära märkida, et kui mängija seiskab kellad, et kohtunikult abi otsida muundamiseks, peab ta enne seda viima oma etturi kavatsetud muundumisväljale.
Keegi oli oma kommentaaris märganud, et 1.VIII Veel Chesscafest teksti lõpus olin viidanud neljale FIDE kohtuniku elutöö auhinna saajale, aga ära toonud vaid kolm nime. Üks väljavalitu olin millegipärast mina ise.
Lembit
kolmapäev, 8. august 2012
Viimastest artiklitest
Eile kulutasin suurema osa päevast, et Soome (male)ajakirjanikule Erik Rosendahlile rääkida episoode oma kohtunikutegevusest. Mullu ta sealses malelehes ühe loo juba avaldas. Ei tea, kas ta kavatseb sellele lisa. Malemajja tegime ka põike. Ega me tänavust FIDE kongressigi mainimata jätnud, sellel arutusele tulevad koodeksimuutused kaasa arvatud.
Siinkohal vaataksimegi koodeksi viimastesse artiklitesse kavandatavaid muudatusi. Järjest enam kasutame digitaalkelli ja lisame igal käigul mingi arvu sekundeid. Seepärast on tähelepanu alt peaaegu kadunud art. 10 (Kiire lõppmäng), mis kümmekond aastat tagasi ägedaid vaidlusi tekitas, kuigi apelleerida selle vastu ei saanud.
Nüüd pakutakse välja teistsugune toimimismoodus. Kui käigul oleval mängijal jääb kellale vähem kui 2 minutit, siis võib ta taotleda, et kummalegi antaks igaks käiguks 5 sekundit, vastane aga saab endale täiendavalt 2 minutit ja partii läheb edasi. Ka 10.2 poleks edaspidi selline artikkel, mille rakendamisel on kohtunikul alati õigus, ja ka selle peale saaks protestida.
Reageeringud pole olnud üheselt positiivsed. Austraallased leiavad, et seda võiks kasutada lihtsalt kaotusseisuga venitamiseks. Ja mis siis, kui lisandi rakendamine on küll tehniliselt võimalik, võistluse korraldamise seisukohalt aga mitte? Ehk peaks siis possible asemel kasutama hoopis practical? Võistlusjuhendisse võiks aga lisada, et antud turniiril art. 10.2 ei rakendata. Kohtunikust ei tohiks mingi artikli rakendamine sõltuda. Malelaual olgu rohkem võimu kui kellal.
Artiklisse 12 (Mängijate käitumine) on kavas selgelt kirjutada, et ainult kohtuniku loal võivad: a) mängijad lahkuda mängualalt,
b) käigul olev mängija lahkuda mängukohast,
c) need, kes pole mängijad ega kohtunikud, siseneda mängukohta.
Art. 12.3a täpsustab, et jutt on partii analüüsist.
Uus on punkt, mille järgi on mängijal õigus nõuda kohtunikult selgitusi koodeksi artiklite kohta.
Mobiili helisemisel võiks korraldajate äranägemisel määrata ka kaotusest leebema karistuse. Sakslased soovitavad üldse märkida, et helin ei kaota. On arvatud aga, et see võiks veel rohkem segadust tekitada.
Artiklisse 13 (Kohtuniku roll) tahetakse lisada, et kohtunik peaks rakendama erilisi meetmeid puuetega mängijate huvides, samuti nendele, kes vajavad arstlikku tähelepanu.
Karistuste loetelusse lisatakse trahv, mille suurus on eelnevalt teatatud. Võistlustelt kõrvaldamist ei saaks aga kohtunik otsustada ainuisikuliselt, vaid ainult koos korraldajatega.
Kiir- ja välkmale artiklites on veidi täpsustatud küsimust küllaldasest järelevalvest. Kui välkmales on igal laual kohtunik või kiirmales vähemalt kolme laua kohta, kehtivad tavamale reeglid. Loomulikult ei saa toimida nii, et kui jääb vooru viimane partii, siis läheme teistele reeglitele üle. Asi peab varem selge olema. Nüüd nähtub projektist, et küllaldase järelevalve reegleid on võimalik rakendada mitte kogu turniiril, vaid ainult üksikutes voorudes, loomulikult siis aga vooru algusest peale ja kõigis partiides.
Lembit
Siinkohal vaataksimegi koodeksi viimastesse artiklitesse kavandatavaid muudatusi. Järjest enam kasutame digitaalkelli ja lisame igal käigul mingi arvu sekundeid. Seepärast on tähelepanu alt peaaegu kadunud art. 10 (Kiire lõppmäng), mis kümmekond aastat tagasi ägedaid vaidlusi tekitas, kuigi apelleerida selle vastu ei saanud.
Nüüd pakutakse välja teistsugune toimimismoodus. Kui käigul oleval mängijal jääb kellale vähem kui 2 minutit, siis võib ta taotleda, et kummalegi antaks igaks käiguks 5 sekundit, vastane aga saab endale täiendavalt 2 minutit ja partii läheb edasi. Ka 10.2 poleks edaspidi selline artikkel, mille rakendamisel on kohtunikul alati õigus, ja ka selle peale saaks protestida.
Reageeringud pole olnud üheselt positiivsed. Austraallased leiavad, et seda võiks kasutada lihtsalt kaotusseisuga venitamiseks. Ja mis siis, kui lisandi rakendamine on küll tehniliselt võimalik, võistluse korraldamise seisukohalt aga mitte? Ehk peaks siis possible asemel kasutama hoopis practical? Võistlusjuhendisse võiks aga lisada, et antud turniiril art. 10.2 ei rakendata. Kohtunikust ei tohiks mingi artikli rakendamine sõltuda. Malelaual olgu rohkem võimu kui kellal.
Artiklisse 12 (Mängijate käitumine) on kavas selgelt kirjutada, et ainult kohtuniku loal võivad: a) mängijad lahkuda mängualalt,
b) käigul olev mängija lahkuda mängukohast,
c) need, kes pole mängijad ega kohtunikud, siseneda mängukohta.
Art. 12.3a täpsustab, et jutt on partii analüüsist.
Uus on punkt, mille järgi on mängijal õigus nõuda kohtunikult selgitusi koodeksi artiklite kohta.
Mobiili helisemisel võiks korraldajate äranägemisel määrata ka kaotusest leebema karistuse. Sakslased soovitavad üldse märkida, et helin ei kaota. On arvatud aga, et see võiks veel rohkem segadust tekitada.
Artiklisse 13 (Kohtuniku roll) tahetakse lisada, et kohtunik peaks rakendama erilisi meetmeid puuetega mängijate huvides, samuti nendele, kes vajavad arstlikku tähelepanu.
Karistuste loetelusse lisatakse trahv, mille suurus on eelnevalt teatatud. Võistlustelt kõrvaldamist ei saaks aga kohtunik otsustada ainuisikuliselt, vaid ainult koos korraldajatega.
Kiir- ja välkmale artiklites on veidi täpsustatud küsimust küllaldasest järelevalvest. Kui välkmales on igal laual kohtunik või kiirmales vähemalt kolme laua kohta, kehtivad tavamale reeglid. Loomulikult ei saa toimida nii, et kui jääb vooru viimane partii, siis läheme teistele reeglitele üle. Asi peab varem selge olema. Nüüd nähtub projektist, et küllaldase järelevalve reegleid on võimalik rakendada mitte kogu turniiril, vaid ainult üksikutes voorudes, loomulikult siis aga vooru algusest peale ja kõigis partiides.
Lembit
pühapäev, 5. august 2012
Artiklid 8 ja 9
FIDE kongressil arutusele tulevatest ettepanekutest malekoodeksi teksti muutmiseks on meil juba mitmel korral juttu olnud (21.V Kas midagi muutub?, 30. V Ajast ja kelladest, 20.VI Määrustevastasuse artiklist, 23.VII Tegemisest ja sooritamisest). Nüüd on siis kättesaadav ka kongressil arutusele tulev tekst. Muidugi pole veel midagi otsustatud ja kohati on tegemist ka alternatiivvariantidega. Loodetavasti on meie esindaja kongressil piisavalt pädev arutluses osalema. Siinkohal siis veidi järgnevatest artiklitest.
Artikkel 8 käsitleb teatavasti käikude üleskirjutamist. Arusaamatuste vältimiseks on siia kavas lisada punkt, mis ütleks, milleks üldse partiiprotokolli kasutada võib: ainult käikude, kellaaegade ja viigipakkumiste ülesmärkimiseks ning mingite taotlustega seotud asjaolude ning muude oluliste andmete kirjapanekuks.
Kui mängijatel on igale käigule lisatuna 30 sekundit või rohkem täiendavat aega, siis tuleb protokolli pidada lõpuni.
Kui üks pool on ajapuuduses kirjutamise lõpetanud, vastasel on aga piisavalt aega, siis olen sellelt ikka kirjutamist nõudnud. See võib nüüd muutuda, sest projektis öeldakse: Kui mängijal on jäänud vähem kui 5 minutit aega, pole ta kohustatud partiiprotokolli pidama. Kui ta seda ei tee, siis pole tema vastasmängija, isegi siis kui tal on jäänud üle 5 minuti, samuti kohustatud partiiprotokolli pidama. Kohe pärast ühe noolekese langemist peavad mõlemad mängijad oma partiiprotokolli täielikult korda tegema, enne kui malelaual mingi malendiga käivad.
Täielikku ühisarvamust pole ka viigistatud partiidest kõneleva artikli 9 kõigi punktide suhtes.
Art. 9.2 uus sõnastus oleks umbes selline: Partii lõpeb viigiga mängija korrektsel taotlusel, kui tema kell endiselt käib ning sama seis on tekkinud lauale vähemalt kolmandat korda (mitte tingimata käikude kordamisega).
Alternatiivvariandis öeldakse aga, et taotluse esitanud mängija ei pea oma käiku eelnevalt üles kirjutama ning võib isegi käigu laual teha, ilma et taotlusõigust kaotaks.
Veidi on kavas täiendada ka järgmist punkti: Partii lõpeb viigiga mängija korrektsel taotlusel, kui tema kell endiselt käib (see on uus), kui kumbki mängija on teinud 50 viimast järjestikust käiku ilma ühegi etturikäigu ja löömiseta.
Kui mängija teatab, et tema vastane on just teinud käigu, mis lubab esitada taotluse art. 9.2 või 9.3 järgi, aga puudutab mingit malendit, siis kaotab ta sellel käigul õiguse taotluse esitamiseks.
Praegu ütleb art. 9.5, et kui mängija taotleb viiki art. 9.2 või 9.3 alusel, võib ta seisata (may stop) mõlemad kellad. Nüüd arutatakse, kas ei peaks kirjutama hoopis shall või should stop (peab seiskama).
Lembit
Artikkel 8 käsitleb teatavasti käikude üleskirjutamist. Arusaamatuste vältimiseks on siia kavas lisada punkt, mis ütleks, milleks üldse partiiprotokolli kasutada võib: ainult käikude, kellaaegade ja viigipakkumiste ülesmärkimiseks ning mingite taotlustega seotud asjaolude ning muude oluliste andmete kirjapanekuks.
Kui mängijatel on igale käigule lisatuna 30 sekundit või rohkem täiendavat aega, siis tuleb protokolli pidada lõpuni.
Kui üks pool on ajapuuduses kirjutamise lõpetanud, vastasel on aga piisavalt aega, siis olen sellelt ikka kirjutamist nõudnud. See võib nüüd muutuda, sest projektis öeldakse: Kui mängijal on jäänud vähem kui 5 minutit aega, pole ta kohustatud partiiprotokolli pidama. Kui ta seda ei tee, siis pole tema vastasmängija, isegi siis kui tal on jäänud üle 5 minuti, samuti kohustatud partiiprotokolli pidama. Kohe pärast ühe noolekese langemist peavad mõlemad mängijad oma partiiprotokolli täielikult korda tegema, enne kui malelaual mingi malendiga käivad.
Täielikku ühisarvamust pole ka viigistatud partiidest kõneleva artikli 9 kõigi punktide suhtes.
Art. 9.2 uus sõnastus oleks umbes selline: Partii lõpeb viigiga mängija korrektsel taotlusel, kui tema kell endiselt käib ning sama seis on tekkinud lauale vähemalt kolmandat korda (mitte tingimata käikude kordamisega).
Alternatiivvariandis öeldakse aga, et taotluse esitanud mängija ei pea oma käiku eelnevalt üles kirjutama ning võib isegi käigu laual teha, ilma et taotlusõigust kaotaks.
Veidi on kavas täiendada ka järgmist punkti: Partii lõpeb viigiga mängija korrektsel taotlusel, kui tema kell endiselt käib (see on uus), kui kumbki mängija on teinud 50 viimast järjestikust käiku ilma ühegi etturikäigu ja löömiseta.
Kui mängija teatab, et tema vastane on just teinud käigu, mis lubab esitada taotluse art. 9.2 või 9.3 järgi, aga puudutab mingit malendit, siis kaotab ta sellel käigul õiguse taotluse esitamiseks.
Praegu ütleb art. 9.5, et kui mängija taotleb viiki art. 9.2 või 9.3 alusel, võib ta seisata (may stop) mõlemad kellad. Nüüd arutatakse, kas ei peaks kirjutama hoopis shall või should stop (peab seiskama).
Lembit
kolmapäev, 1. august 2012
Veel Chesscafest
Pilguheit igakuistele Chesscafe veergudele on kohtunikele kindlasti kasulik. Midagi sealt ikka leiab, olgu siis tegemist vastusega konkreetsele küsimusele või mõttetööle teatud suuniste andmisega. Ega juulikuu veerg küll eriti targaks tee. Mida sealt veel vaadata võiks?
Ühe küsimuse esitaja jääb ka peale vastuse ilmumist täielikult tundmatuks. Me ei tea, mis turniiriga oli tegemist ega kus maal seda mängiti. Jutt on aga ühest noorest mängijast, kes seal olevat igat moodi veiderdanud turniiri algusest lõpuni: lobisenud, naernud, teinud mingeid kurguhääli. Mida niisugusel juhul teha? Minu arust piisab tavaliselt juba vastasmängija etteheitvast pilgust. Ja kui asi ei muutu, siis tuleb pöörduda kohtuniku poole. Loogiline oleks muidugi, et kohtunik omal algatusel asjale tähelepanu pööraks. Tagantjärele on siin asja tõstatamisel vaevalt mõtet.
Segada võib vastast muidugi mitmeti. Üks Hollandi maletaja küsib, kas vastasele võib tema käigukorra ajal pidevalt otsa vaadata ja mida teeks kohtunik, kui selle tähelepanu asjale juhtida.
Siin on tõepoolest raske määrata, mis võib vastasmängijat häirida. Kui siiski on vaja kohtuniku poole pörduda, küllap see siis ka mõned sõnad ütleb ja loodetavasti on neist ka kasu.
Kohtuniku poole võiks juba enne vooru pöörduda ka näiteks siis, kui mõnel mängijal kipub nina vahel verd jooksma. Koodeksi eessõna ja artikkel 13.2 annavad ju kohtunikule teatud vabaduse tegutsemiseks ootamatutes olukordades. Vajaduse korral võib ta üheaegselt seisata mõlemad kellapooled.
Ühest vastase segamise moodusest kirjutab ka üks USA maletaja. Tema rünnanud vastase lippu oma kaitstud etturiga. Sel olnud võimalik lipp ära viia mistahes 14 tühjast väljast. Paneb siis ta neist esimesele, hoiab seal 10 sekundit, siis järgnevale jne. Nii võib ta kõik 14 välja läbi käia, takistades vastaspoolel tegeliku seisupildi nägemist. Nii kaua, kui nupp pole käest lahti lastud, olevat tal õigus nii teha. Kuivõrd ta analüüsib partiid tegelikult samal laual (art. 12.3a keelab vaid teise laua kasutamise), siis otseselt ta nagu koodeksiga pahuksis pole.
Seda küll, aga juba koodeksi eessõnas öeldakse, et kõiki mängu käigus esiletulevaid juhtumeid koodeks katta ei suuda. Sellisel juhul tuleks arvesse võtta analoogilised olukorrad ja toimida nii nagu nende puhul. Ka oma ajast ei või mängija teha kõike, mida tahab. Antud juhul on vastase segamine ilmne, nii et vähemalt hoiatuse on mängija küll ära teeninud. Ja kui hoiatus ei mõju, võiks Geurti arvates isegi kaotuse panna.
Või partiide korralik üleskirjutamine, mille jälgimine ka loomulikult kohtunike asi on. Ühel India turniiril lisandunud igale käigule 30 sekundit, mis tähendas, et selles partiis ajapuuduse mõistet koos käikude kirjutamisest vabastamisega ei ole. Ajapuuduses jättis valge kirjutamise pooleli, korralikult jätkanud must märganud seda alles 20-30 käigu pärast (!?). Mida peaks tegema kohtunik, kui ta nüüd protesti saaks?
Kummaline küll, et kohtunik seda ise ei märganud. Eks ta peab siis nüüd kirjutamist nõudma. Kella seisma panna käikude taastamiseks ei tohi. Küll võib ta aga ilmselt lubada valgel paluda vastaselt abiks selle partiiprotokolli.
Eeloleval FIDE kongressil on kavas esmakordselt välja anda teenekatele kohtunikele elutöö auhinnad (Long Service Meritorious Awards). Eeltingimuseks oli, et pretendendid oleksid saanud rahvusvaheliseks arbitriks enne 1975.a. ning tegutsenud kohtunikuna vähemalt kolmel tippvõistlusel. Nelja esimese laureaadi seas on GM Juri Averbahh (Venemaa, 1922, IA 1969), Philip Haley (Kanada, 1924, IA 1973) ja Svi Bar-Shira (Iisrael, 1932, IA 1974). Palju õnne, kolleegid!
Lembit
Ühe küsimuse esitaja jääb ka peale vastuse ilmumist täielikult tundmatuks. Me ei tea, mis turniiriga oli tegemist ega kus maal seda mängiti. Jutt on aga ühest noorest mängijast, kes seal olevat igat moodi veiderdanud turniiri algusest lõpuni: lobisenud, naernud, teinud mingeid kurguhääli. Mida niisugusel juhul teha? Minu arust piisab tavaliselt juba vastasmängija etteheitvast pilgust. Ja kui asi ei muutu, siis tuleb pöörduda kohtuniku poole. Loogiline oleks muidugi, et kohtunik omal algatusel asjale tähelepanu pööraks. Tagantjärele on siin asja tõstatamisel vaevalt mõtet.
Segada võib vastast muidugi mitmeti. Üks Hollandi maletaja küsib, kas vastasele võib tema käigukorra ajal pidevalt otsa vaadata ja mida teeks kohtunik, kui selle tähelepanu asjale juhtida.
Siin on tõepoolest raske määrata, mis võib vastasmängijat häirida. Kui siiski on vaja kohtuniku poole pörduda, küllap see siis ka mõned sõnad ütleb ja loodetavasti on neist ka kasu.
Kohtuniku poole võiks juba enne vooru pöörduda ka näiteks siis, kui mõnel mängijal kipub nina vahel verd jooksma. Koodeksi eessõna ja artikkel 13.2 annavad ju kohtunikule teatud vabaduse tegutsemiseks ootamatutes olukordades. Vajaduse korral võib ta üheaegselt seisata mõlemad kellapooled.
Ühest vastase segamise moodusest kirjutab ka üks USA maletaja. Tema rünnanud vastase lippu oma kaitstud etturiga. Sel olnud võimalik lipp ära viia mistahes 14 tühjast väljast. Paneb siis ta neist esimesele, hoiab seal 10 sekundit, siis järgnevale jne. Nii võib ta kõik 14 välja läbi käia, takistades vastaspoolel tegeliku seisupildi nägemist. Nii kaua, kui nupp pole käest lahti lastud, olevat tal õigus nii teha. Kuivõrd ta analüüsib partiid tegelikult samal laual (art. 12.3a keelab vaid teise laua kasutamise), siis otseselt ta nagu koodeksiga pahuksis pole.
Seda küll, aga juba koodeksi eessõnas öeldakse, et kõiki mängu käigus esiletulevaid juhtumeid koodeks katta ei suuda. Sellisel juhul tuleks arvesse võtta analoogilised olukorrad ja toimida nii nagu nende puhul. Ka oma ajast ei või mängija teha kõike, mida tahab. Antud juhul on vastase segamine ilmne, nii et vähemalt hoiatuse on mängija küll ära teeninud. Ja kui hoiatus ei mõju, võiks Geurti arvates isegi kaotuse panna.
Või partiide korralik üleskirjutamine, mille jälgimine ka loomulikult kohtunike asi on. Ühel India turniiril lisandunud igale käigule 30 sekundit, mis tähendas, et selles partiis ajapuuduse mõistet koos käikude kirjutamisest vabastamisega ei ole. Ajapuuduses jättis valge kirjutamise pooleli, korralikult jätkanud must märganud seda alles 20-30 käigu pärast (!?). Mida peaks tegema kohtunik, kui ta nüüd protesti saaks?
Kummaline küll, et kohtunik seda ise ei märganud. Eks ta peab siis nüüd kirjutamist nõudma. Kella seisma panna käikude taastamiseks ei tohi. Küll võib ta aga ilmselt lubada valgel paluda vastaselt abiks selle partiiprotokolli.
Eeloleval FIDE kongressil on kavas esmakordselt välja anda teenekatele kohtunikele elutöö auhinnad (Long Service Meritorious Awards). Eeltingimuseks oli, et pretendendid oleksid saanud rahvusvaheliseks arbitriks enne 1975.a. ning tegutsenud kohtunikuna vähemalt kolmel tippvõistlusel. Nelja esimese laureaadi seas on GM Juri Averbahh (Venemaa, 1922, IA 1969), Philip Haley (Kanada, 1924, IA 1973) ja Svi Bar-Shira (Iisrael, 1932, IA 1974). Palju õnne, kolleegid!
Lembit
pühapäev, 29. juuli 2012
Mängija arvamus
Paar päeva tagasi sai üks meie kogenumaid maletajaid Hillar Kärner 77. Aeg läheb. Vahetult enne seda üllitas ta koos Margus Söödiga raamatu "Kuus aastakümmet Caissa lummuses", kust leiame nii tema maletee kirjelduse kui ka rohkesti selle jooksul mängitud partiisid, vastaste seas ka maailma tippmängijaid. Ühe lehekülje on ta aga pühendanud kohtunikele ja nende tegevusele. Üldiselt näib ta nendega rahule jäävat. Nii leiab sealt kiitvad hinnangud minu kunagistele headele kolleegidele Balduin Päsokesele, Harry Ellole ja Heino Kannule.
Hillar kirjutab: Kohtunikutöö nõuab absoluutset ausust ja erapooletust, sest vastasel juhul pead mängijana võistlema koguni kahe vastasega (vastase ja kohtunikuga). Selliseid ebameeldivaid juhuseid on mul siiski paaril korral ette tulnud, mis nõudsid kõige üleelamise kõrval pikka aega ja palju ajurakke. Päris lahti ta neid juhtumeid deśifreerinud pole, aga halb küll, kui sellised tagajärjed on juhtunud.
Hillar leiab, et vähemalt vabariiklikel võistlustel peaks kohtunike töö olema mingi organi (inspektsiooni) kontrolli all. Tehtud apsud saaksid läbi arutatud ja oleksid edaspidi välistatud. Päris õige. Selline organ on ju olemas ja selleks on maleliidu kohtunikekogu. Ise olen selle tegevusest küll viimastel aastatel eemale jäänud, aga see peaks ju endiselt eksisteerima. Selle poole on mängijail igal ajal võimalus pöörduda ja see peab asjad paika panema.
Hillar lisab: Ka võiksid kohtunike paberid korras olla. Õige seegi. Kas kõigil reitinguarvestusse minevate turniiride kohtunikel on ikka olemas kehtivad litsentsid? Oma vastava lõigu lõpetab ta arvamusega: Reegel, et kohtunikul on alati õigus, ei ole alati õige. Võistlejatel on siiski teha põhitöö.
Nii et püüdkem rohkem arvestada mängijaid ja juhtumite konkreetseid iseärasusi.
Lembit
Hillar kirjutab: Kohtunikutöö nõuab absoluutset ausust ja erapooletust, sest vastasel juhul pead mängijana võistlema koguni kahe vastasega (vastase ja kohtunikuga). Selliseid ebameeldivaid juhuseid on mul siiski paaril korral ette tulnud, mis nõudsid kõige üleelamise kõrval pikka aega ja palju ajurakke. Päris lahti ta neid juhtumeid deśifreerinud pole, aga halb küll, kui sellised tagajärjed on juhtunud.
Hillar leiab, et vähemalt vabariiklikel võistlustel peaks kohtunike töö olema mingi organi (inspektsiooni) kontrolli all. Tehtud apsud saaksid läbi arutatud ja oleksid edaspidi välistatud. Päris õige. Selline organ on ju olemas ja selleks on maleliidu kohtunikekogu. Ise olen selle tegevusest küll viimastel aastatel eemale jäänud, aga see peaks ju endiselt eksisteerima. Selle poole on mängijail igal ajal võimalus pöörduda ja see peab asjad paika panema.
Hillar lisab: Ka võiksid kohtunike paberid korras olla. Õige seegi. Kas kõigil reitinguarvestusse minevate turniiride kohtunikel on ikka olemas kehtivad litsentsid? Oma vastava lõigu lõpetab ta arvamusega: Reegel, et kohtunikul on alati õigus, ei ole alati õige. Võistlejatel on siiski teha põhitöö.
Nii et püüdkem rohkem arvestada mängijaid ja juhtumite konkreetseid iseärasusi.
Lembit
kolmapäev, 25. juuli 2012
Mõtlemisaeg ja värvid
Üks Rootsi mängija on viimases Chesscafes seadnud kahtluse alla paljude turniiride reitingukõlbulikkuse. Nimelt on ta leidnud FIDE reitingumäärustest punkti 1.11, mis ütleb, et kui vähemalt ühel mängijal on turniiril reiting 2200 või üle selle, siis peab igal mängijal olema 60 käigu tegemiseks vähemalt 120 minutit aega (Eestis kehtib see reegel veidi teisendatud kujul, vt. Eesti malekohtunike käsiraamat lk. 58). Mees on välja arvutanud, et kui ajakontrolliks on 1 tund 30 minutit partiile ja 30 sekundit igale käigule, siis olevat 60 käigu tegemiseks vaid 119 minutit ja 30 sekundit ning järgmine 30 sekundit lisandub vaid pärast 60. käigu tegemist. Nii et reitinguarvestusse ei tohiks sellised turniirid minna.
Geurt leiab, et arutlus olevat tark küll, aga kellatootjad olevat veel targemad. Kui DGT-kell seada üles nii, et ta annaks 40 käigule 90 minutit ja igale käigule 30 sekundit lisaks, siis pole tema lähteasend mitte 90 minutit, vaid 90 minutit 30 sekundit. Nii on puuduvad 30 sekundit lisatud mängijale juba partii algul. Kusagil turniiril olevat kohtunik oma liigagarusest otsustanud selle 30 sekundit koguni stardiajast lahutada.
Muidugi kehtib sama ka kõigi teiste kontrollide puhul. Ise tegutsesin kogu eelmise nädala rahvusvahelisel kabeturniiril. Seal oli kontrolliks 1 tund 20 minutit partiile ja iga käik lisas sellele täiendavalt terve minuti. Kui kellad käima panin, oli tabloodel mitte 1:20, vaid 1:21.
Üks hispaanlane on jälle tõstatanud küsimuse värvide vaheldumisest MM-matśidel, lähtudes seekord Anand - Gelfandi matśist. On ju loomulik, et matśides värvid iga partiiga vahelduvad, siin istusid aga mehed 7. partiiks laua taha samapidi kui eelmisekski. Seega olid Anandil nii esimeses kui viimases partiis valged.
Asi on selles, et see, kellele loos esimeseks partiiks valged annab, saab väikese eelise. Et seda vältida, olevat otsustatud, et 12-partiilist matśi võiks pidada 6 minimatśiks, millest Anand alustaks valgetega pooltes ja Gelfand pooltes. Sellest siis korduvad värvid matśi keskel.
See polnud kaugeltki esimene kord, kus nii toimiti. Kunagi pidin ka ise küllalt paljudel MM ja pretendentide matśidel tegutsema. Siis vaheldusid värvid küll iga partiiga.
Värvides pole aga midagi absoluutset. Sellele küsimusele vastates ei välista reeglite komisjoni esimees, et ametlikel võistlustel ei võiks kellelgi olla kõigis partiides valged või et keegi mängiks matśi esimesed 6 partiid valgetega ja viimased 6 mustadega. Veidravõitu see muidugi oleks.
Lembit
Geurt leiab, et arutlus olevat tark küll, aga kellatootjad olevat veel targemad. Kui DGT-kell seada üles nii, et ta annaks 40 käigule 90 minutit ja igale käigule 30 sekundit lisaks, siis pole tema lähteasend mitte 90 minutit, vaid 90 minutit 30 sekundit. Nii on puuduvad 30 sekundit lisatud mängijale juba partii algul. Kusagil turniiril olevat kohtunik oma liigagarusest otsustanud selle 30 sekundit koguni stardiajast lahutada.
Muidugi kehtib sama ka kõigi teiste kontrollide puhul. Ise tegutsesin kogu eelmise nädala rahvusvahelisel kabeturniiril. Seal oli kontrolliks 1 tund 20 minutit partiile ja iga käik lisas sellele täiendavalt terve minuti. Kui kellad käima panin, oli tabloodel mitte 1:20, vaid 1:21.
Üks hispaanlane on jälle tõstatanud küsimuse värvide vaheldumisest MM-matśidel, lähtudes seekord Anand - Gelfandi matśist. On ju loomulik, et matśides värvid iga partiiga vahelduvad, siin istusid aga mehed 7. partiiks laua taha samapidi kui eelmisekski. Seega olid Anandil nii esimeses kui viimases partiis valged.
Asi on selles, et see, kellele loos esimeseks partiiks valged annab, saab väikese eelise. Et seda vältida, olevat otsustatud, et 12-partiilist matśi võiks pidada 6 minimatśiks, millest Anand alustaks valgetega pooltes ja Gelfand pooltes. Sellest siis korduvad värvid matśi keskel.
See polnud kaugeltki esimene kord, kus nii toimiti. Kunagi pidin ka ise küllalt paljudel MM ja pretendentide matśidel tegutsema. Siis vaheldusid värvid küll iga partiiga.
Värvides pole aga midagi absoluutset. Sellele küsimusele vastates ei välista reeglite komisjoni esimees, et ametlikel võistlustel ei võiks kellelgi olla kõigis partiides valged või et keegi mängiks matśi esimesed 6 partiid valgetega ja viimased 6 mustadega. Veidravõitu see muidugi oleks.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)