Eesti välkmale meistrivõistlustele oli mul viimati asja aastal 2005 (välkkabele küll hiljemgi). Eks noorematele kohtunikele sobigi need vast paremini. Kui otsustada vaid selle võistluse järgi, siis ei näi huvi välgu vastu vahepeal küll kasvanud olevat, pigem vastupidi.
Võib kohe öelda, et kohtunikutöö seisukohalt mingeid üllatusi ei olnud, mis muidugi ei tähenda, nagu poleks peale tulemuste märkimise midagi muud teha olnud. Aga üldine põhimõte on, et kui mängijailt endilt mingeid taotlusi ei tule, siis kohtunik partiisse oma nina vahele ei topi, vaid laseb partiil jätkuda, kuni see veel vähegi võimalik on. Välkpartiisid on tavaliselt korraga nii palju, et kohtunik ei saa neist vaid ühele pühenduda. Laiem on kohtuniku sekkumisvõimalus esikohale mängitavates järelpartiides, sest siis on tegemist küllaldase järelevalvega. Aga välkpartiideks jäävad need mängud ikkagi.
Ühes partiis kutsuti mind laua juurde, kus oda ja ratsuga üritati panna matti üksikule kuningale. Tüüpiline seis, mille kohta käib 50 käigu reegel. Oluline aga see, et kohtuniku kutsujaks polnud selle partii mängijad ise, vaid pealtvaatajad või ka teised mängijad. Seepärast sai minustki seal vaid asjast huvitatud pealtvaataja. Partii lõppeski matiga, aga tõenäoliselt oli seal tehtud üle 50 käigu.
Arvan, et kõige lihtsam oleks olnud üksiku kuningaga jäänud mehel hakata valjusti käike lugema. Vaevalt on see vastase häirimine, liiati on ka temal oluline käikude arvu teada. Kui mängija kohtuniku kohale kutsub, peab see leidma mingi väljapääsu. Kõige parem oleks, kui kohtunik ise käikude arvestuse enda hooleks võtab, mis muidugi eeldab, et tal on võimalik end ühele partiile pühendada. Muidugi võiks ta käikude lugemise (mitte mingite otsuste langetamise) usaldada ka kellelegi teisele, soovitavalt muidugi kohtunikulitsentsi omajale. Üks meie kõrgema litsentsiga kohtunik leidis, et käikude arvu kindlakstegemiseks võiks abivahendina kasutada ka malekella, mis iga käiguga 2 sekundit juurde lisas. Ise ei söandaks küll seda võimalust pruukida, sest peame siin olema väga täpsed. Aga ikkagi - kõik peab algama mängijast enesest.
Malekell on muidugi välgus ülimalt tähtis. Ühel laual tehti määrustevastane käik, aga kella veel ei vajutatud. Kutsuti kohtunik. Seletasin, et veel on aeg määrustevastase käigu parandamiseks, kusjuures kehtib puudutamise reegel. Kui puudutatud malendiga ühtegi määrustepärast käiku pole, siis võib teha mistahes käigu. Niipea aga kui kell vajutatud, pole enam teha midagi. Määrustevastane käik toob kaotuse. Üsnagi mitmes juhtumisi nähtud partiis unustati kuningas tulle, vajutati kella ja punkt oligi läinud. Niisamuti olin sunnitud fikseerima vastasmängija (kõrge litsentsiga kohtuniku) taotlusel kaotuse mängijale, kes viis oma etturi viimasele reale, seejärel kella vajutas ja alles siis etturit lipuga asendama hakkas. Kellad ise töötasid üsna korralikud, oli ju suurelt osalt tegemist uut tüüpi DGT-kelladega, mille seadmisega vähemalt seeniorid turniiri lõpupoole juba probleemideta hakkama said. Paaril korral tuli kell siiski vahetada.
Kohtade jagamisel oli ringsüsteemi puhul seekord punktide arvu kõrval otsustajaks Koya süsteem (punktid 50 % ja enam saavutanute vastu, seejärel ka järgmistele kohtadele tulnute vastu). Eriti palju seda ei kasutata ja eriti seenioridele tundus see segane olevat. 4. ja 5. koha jagamist me selgeks ei saanudki. Ehk on tavaline Berger parem? Aga seletada tuli muudki. Ühele kaptenile vähemalt kolmel korral, kuhu see varumängija ikka tuleb panna (varumängijaid ei pandud sedapuhku viimasele lauale, vaid sinna, kust mängija parajasti ära jäi).
Üldiselt oli siiski tegemist üsna tavalise väheste probleemidega turniiriga. Ja aitäh Sten Kaselale, kelle hooleks oli ka arvutiga õiendamine.
Lembit
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Tahaks märkida, et see kõrge kvalifikatsiooniga kohtunik hilines partiile 2,5 minutit nagu ta teeb alati igale poole saabudes (kuni pool tundi ja rohkem). Kommentaar on selleks, et vast aitab tal halvast harjumusest loobuda.
Tere,
lisan enda selgituse artiklis kirjeldatud olukorra kohta, kus partiis Sööt-Tuul see matistamine ratsu ja odaga toimus.
Esimese asjana peaks mängijad teadma, et ka välkmales kehtib malekoodeks, mille alusel saab nõuda viiki 50-ne käigu reegli alusel. Iseasi on selle tõendamine.
Praegu oli olukord selline, kus must lihtsalt ei teadnud, et ta saab vajadusel ka välkmales viiki nõuda.
Ma arvan, et praegusel juhul oleks olnud tõendmise juures abiks ka malekell, sest iga käigu tegemiseks lisandus kellale kaks sekundit.
Sellel hetkel, mil valge hakkas oda ja ratsuga matistama, oli mõlema mängija kellal aega 5-6 sekundit.
Partii lõppedes oli aga kaotaja kellal aega 1 minut ja 28 sekundit (valgel kusagil 5 sekundit). Kui nüüd arvestada, et iga käigu sooritamiseks lisas kell 2 sekundit, siis pidi must tegema vähemasti 40 käiku (40 x `2 sek. = 1 minut ja 20 sekundit). Ei ole väga mõeldav, et must ei kulutanud nende käikude tegemiseks ühtegi sekundit (eeldtavalt kulus ikkagi iga käigu tegemiseks vähemalt 1 sekund) ja kui tinglikult lisada ka see aeg, siis tehti selle matistamise juures kindlasti üle 60-ne käigu. Reaalsuses oli see matistamiseks tehtud käikude arv kusagil 100 ringis.
Mind ennast küll kindlasti häiriks mängijana see variant, et vastane hakkab kõva häälega käike lugema, sest vaja on keskenduda ja mõelda selle minimaalse aja juures.
Kuid nagu alguses juba ütlesin, siis esmalt peavad mängijad sellisest võimalusest teadlikud olema (st. tundma malekoodeksit) ja kindlasti tuleks kutsuda sellise seisu tekkimise juurde kohtunik. Kui mängijad oma huvi ei ilmuta, siis kohtunik ei saa ka sekkuda.
Üks huvitav küsimus oli veel järelmatši ajal, kus kehtisid tavamale reeglid, sest konkreetset partiid jälgis kohtunik. Nüüd küsiti, et kui mängija teeb vale käigu ning vajutab kella alla, siis kas sellisel juhul fikseerib kohtunik vale käigu ja lisab vastasele 2 minutit.
Ma julgen siiski arvata, et kohtunik ei lisa vastasmängijale kahte minutit, vaid fikseerib ka oma algatusel partii kaotuse nagu välkmales tavaks.
Ja nagu eeldada võib, siis selles seenioride intsidendis olid asjaosalised Truus ja Võsu (vist?).
Kokkuvõtteks:
Eks ikka reegleid tuleb tunda ja seepärast tuleks ehk kasuks ka maletajatele malekohtunike koolitustel osalemine.
Samas, ei saa eesmärgini jõuda vahendeid valimata ...
Male on lihtsalt mäng, kus tuleb ausaks jääda eelkõige iseenda ja ka vastase suhtes.
Edu,
Hendrik Olde
Kohtuniku jälgimisel kehtivad tavamale reeglid ja mingit "omaalgatuslikku" kaotuse tunnistamist ei ole, vaid lisatakse 2 minutit.
On tore, et mõned minu märkused on ärgitanud kolleege omavahel diskuteerima.
Mis puutub Hendriku ideesse, kasutada malekelli abivahendina käikude arvu kindlaksmääramiseks, siis on see kindlasti huvitav. Ainult kohtunik peab siin kogu aeg laua juures olema ja kõigepealt iseendale selgeks tegema, kuidas toimida. Käikude kuuldavalt loendamine võiks olla kasutusel hädavariandina, kui paremat lahendust pole. Kindlasti peab aga kõik algama mängija taotlusest. Kunagi on muide arvatud ka teisiti. 1971 trükist ilmunud tollase NSVL kohtunikekogu esimehe IA Abramovi koostatud metoodilisest juhendist loeme: "Partii tunnistamine viigiks ei vaja ühe mängija taotlust. Nad võivad mõlemad soovida võistlust jätkata, aga kohtunik langetab oma otsuse automaatselt." Aga see oli 40 aastat tagasi.
Nagu näha, on tekkinud vaidlus, mida peaks ainukest partiid jälgiv kohtunik (küllaldane järelevalve) tegema, kui näeb määrustevastast käiku: fikseerima kaotuse või lisama vastasele 2 minutit? Võidutaotluse (mitte otseselt kaotuse fikseerimise) võimalusest on juttu koodeksi artiklis B3c, see artikkel ise aga algab sõnadega: "Kui järelevalve pole küllaldane..." Nii et seda artiklit me sedapuhku rakendada ei saa. Järelikult on ainus võimalus võtta artikkel 7.4b ja anda vastasmängijale 2 lisaminutit. Nii et kaldun Mareki poole.
Lembit
Postita kommentaar