Kolmas BEKO

Mullu olin BEKO turniiri viimasel päeval hoopis mõtteduubli võistlustel, sest nende kutse tuli varem. Oleksin tänagi võinud hoopis Rakveres olla, aga Vabaettur tegutses seekord õigeaegselt. Üsna palju eelregistreeritud mängijaid jäi tulemata, nii et laudade taha sai neid vist 84. Aga piisas nendestki malemaja kõigile kolmele korrusele. Formaalselt olin jällegi peakohtunik, aga põhilise töö tegid Vabaetturi enda inimesed ära. Muidugi tegin iga vooru ajal paar korda tähtsa näoga ringkäigu ka kolleegide juurde ja uurisin, kas kõik läheb normaalselt. Paistab, et läks küll ja keegi midagi ei kurtnud. Ainus kaebus, mis mul teistes gruppides lahendada tuli, oli vist ühe väikese mängija pöördumine, et talle on eelmise vooru viigi asemel tabelisse võit kirjutatud ja nüüd tuleb tal tugevama vastasega mängida. Asi sai korda.

Oluline oli enne turniiri kokku leppida nendes reeglipunktides, kus korraldajail ja kohtunikel on manööverdamisvõimalus ning seda peakorraldaja Igoriga tegingi. Hilineda lubasime esimesel päeval, kui mängisime kiirmalet, 10 minutit, kahel viimasel päeval 15. Tegelikult olivahetu d peaaegu kõik eranditult täpselt laudade taga. Määrustevastaste käikude puhul andsime vastastele lisaaega ainult siis, kui neil oli jäänud alla 5 minuti aega. Mobiilihelina puhul üldreeglina muidugi kaotus, aga jätsime endale siiski mingi erandite tegemise võimaluse. Viimast kaht reeglit mul küll praktikas vaja ei läinud. Enne esimest vooru rõhutasin mängijatele tava- ja kiirmale erinevusi: kiirmales on kohtunike sekkumine minimaalne. Rõõmustas mind treenerite elav huvi reeglite vastu. Nii pidin enne turniiri üsnagi mitmetele küsimustele vastama.

Kaks erinevat kontrolli on teoreetiliselt põhjendatud. Śveitsi süsteemis mängivad ju avavoorudes üsna ebavõrdsed vastased. Küll aga meie küllalt väikese mängijate arvu juures läksid sageli juba kolmandas voorus konkurendid kokku.
Minu enda vahetu hoole all oli seegi kord kõige vanemate rühm. Selles juba osati mängida ja tunti reegleidki, nii et minu sekkumist vaja polnud. Omapärane oli, et kuna tüdrukuid oli vähe, siis panime nad poistega koos mängima. Ja mängisid hästi. Oli isegi voor, kus nad poisse 3:0 võitsid ning Anaid sai üldvõidu nii, et alistas kõik 6 vastaseks olnud poissi, kaotades vaid oma õele.
Ainult partiiprotokolli kirjutamisest püüdsid mõned mängijad algul hoiduda (esimesel päeval seda ju niikuinii vaja polnud), väites kasvõi et pastakat pole. Aga selleks olin valmistunud. Nii oli mu kõige tähtsamaks tööks vist jälgida, et saaliuks korralikult kinni oleks, sest ikka ja jälle tahtis see lahti minna. Kuivõrd aga alumistel korrustel treenereid ja lapsevanemaid saali ei lastud ning ka partii lõpetanud saadeti sealt võimalikult kohe välja, siis oli  eesruumides küllalt kärarikas.

Hommikul alustasime voorudega küllalt vara ja üks linnast väljas elav poiss magas ühe vooru sisse. Vastane sai loomulikult tabelisse mänguta punkti. Ta oli aga üsna üllatunud, kui arvuti talle viimaseks vooruks jälle sama vastase andis. Pidin siis talle meie kohtunike käsiraamatust tõlkima: Samad mängijad  kohtuvad omavahel vaid ühel korral. On võimalik paarida uuesti, kui partiid tegelikult ei toimunud. Nii saadigi ühe vastase vastu kaks punkti.

Üldiselt aga läks tänu noorematele kolleegidele tänavugi asi korda. Rakveres oleks mul muidugi raskem olnud.
Lembit