Kõigepealt ka siinkohal parimad õnnesoovid heale kolleegile, tegusale ja toimekale kohtunikule ning kohtunikekogu liikmele Aare Võsule tänasel juubelil. Meie koostöö näib alati olevat hästi laabunud, kummalgi on kujunenud oma kindlad tegevusvaldkonnad. Kahju, et tähtaegade kokkulangemise tõttu jääb ühine tegevus ära tänavusel valikturniiril.
Aga nüüd siis teema juurde. Kuigi artikli 10 (Kiire lõppmäng) muutmiseks tehti mitmeid ettepanekuid, säilib see sisuliselt muutmata kujul. Tegemist on vaid paari täpsustusega. Ka artikli 10.2 alusel viigitaotlemisel pole kellade seiskamine enam kohustuslik. Kui käigul oleva mängija kellal on jäänud vähem kui kaks minutit, võib ta taotleda viiki, enne kui ta nooleke langeb. Ta pöördub kohtuniku poole ja võib seisata kellad (vt. artikkel 6.13b). Tegemist on lihtsalt kõigi kohtuniku poole pöördumise juhtude ühtlustamisega. Mängijal vist sellest punktist kasu pole. Sest kui aeg läheb üle ja kohtunik pole su taotlust rahuldanud, on ilmselt ikkagi tegemist ajakaotusega.
Ja veel artiklis 10.2b: Kohtunik teatab lõpliku tulemuse hiljem partii jooksul või niipea kui võimalik pärast ühe noolekese langemist. Nii et aja lõppemisel peab kohtunik asja võimalikult kiiresti otsustama, muidugi kui ta seda juba enne teinud pole.
Artikli 12 (Mängijate käitumine) üle käis elav poleemika, mis puudutas eelkõige mobiiltelefone ja nende helisemist. Paljude arutlusel osalejate arvates oli keeldude ja karistustega liiga kaugele mindud ning võib-olla oleks esimese mobiilihelina puhul võidud ka hoiatusega piirduda. Kuigi on päris selge, et tegemist pole mitte ainult teiste mängijate häirimisega (milleks on ju ka teisi võimalusi, mille kasutamist ei karistata põrmugi niisama rangelt), vaid ka võimaliku (kuigi harva juhtuva) otsese petmisega.
Koodeksis kirjapandud tekst on nüüd niisugune (mõnede artiklipunktide järjekorda on muudetud):
12.3b (seni 12.2b) Kohtuniku loata on mängijal keelatud omada mängualal mobiiltelefoni või teisi elektroonilisi sidevahendeid, kui need pole täielikult välja lülitatud. Kui mistahes selline seade tekitab heli, kaotab mängija partii. Vastasmängija võidab. Siiski kui vastasmängija ei saa partiid võita mistahes määrusepäraste käikude seeriaga, on selle tulemuseks viik.
12.6 Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada. Siia kuuluvad ka ülemäärased taotlused, ülemäärased viigipakkumised või müraallika toomine mängualale.
Kus on siin vahe ja erinevus võrreldes senisega? Seni oli vaid mobiiltelefon, mille helin partii ajal tõi kaotuse. Teiste seadmetega jäi asi ähmaseks. Nüüd räägitakse selgelt mistahes heli tekitavast seadmest, olgu see siis kasvõi piiksuv käekell. On leitud, et ka näiteks lapse kaasatoomine mängualale mahub selle sätte alla. Kuni laps on vaikne, on kõik korras, kui aga ta peaks häält tegema, järgneb karistus.
Selgem on ka, mis saab vastasmängija tulemusest. Varem pidi selle otsustama kohtunik, nüüd sõltub see lihtsalt sellest, kas seda seisu oleks kuidagi võimalik võita või mitte.
Mobiilide mängualale toomist täielikult keelata ei õnnestunud. Kuhu nad ikkagi panna? Nüüd võivad nad seal olla, kui nad on täielikult välja lülitatud. Asja see palju kergemaks ei tee. Küllalt sageli juhtub, et mängijad lihtsalt ei oska oma seadmeid täielikult välja lülitada. Mingil põhjusel võib heli ikkagi tulla ja kaotusest pole pääsu.
Ja veel kaks asja artiklist 12, mida rakendati tegelikult ka seni, aga polnud selgelt ära öeldud:
12.3c Suitsetamine on lubatud ainult mänguala kohtuniku poolt määratud osas.
12.10 Artikli 10.2d või lisa D juhul ei saa mängija kaevata kohtuniku otsuse peale. Muidu võib mängija kaevata kohtuniku mistahes otsuse peale, kui võistluse reeglid ei näe ette teisiti. Kahjuks jääb asi siiski veidi poolikuks, sest pole öeldud, kuidas see apelleerimine peaks toimuma.
Artikkel 13 annab nüüd ka juhendi: Kui keegi märkab määrusevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku. Niisiis ei mingit omavolilist partiisse sekkumist. Kõik see käib nii pealtvaatajate kui ka teiste partiide mängijate kohta.
13.7b aga ütleb nüüd: Kohtuniku loata on kõigil keelatud mängualal ja igal kohtuniku poolt määratud sellega külgneval alal kasutada mobiiltelefoni või mistahes sidevahendit. Külgneva ala ulatus jääb küll ebamääraseks. Koodeksi senisest tekstist oskasid mõned välja lugeda, et kohtunik võis selle alusel ära keelata mobiilide kasutamise kogu maailmas.
Olemegi vist kirja pannud peaaegu kõik uue, mida koodeksist nüüd välja lugeda võib.
Lembit
reede, 16. jaanuar 2009
kolmapäev, 14. jaanuar 2009
Artiklid 8 ja 9
Koodeksi artiklis 8 (Käikude üleskirjutamine) mingeid olulisi muutusi ei tule. On vaid sõnastuse täpsustus, et kui kord mängija kellal on jäänud alla 5 minuti ja tal vähemalt 30 lisasekundit pole, siis ei ole ta ülejäänud ajal kohustatud kirjutama. Ka selles artiklis on juttu võimalikust abilisest, kes peab olema kohtunikule vastuvõetav. Ühest lisatud viitest ei saanudki aru, sest ei leidnud seal viiteid väidetavatele viigitaotlustele.
Küll on notatsiooniartiklisse (nüüd lisa C) lisatud, et tule, mati ja löömise märkimine partiiprotokolli pole kohustuslik.
Pole arvestatud ettepanekuid koodeksis ära märkida, et on lubatud ka Monroi elektrooniliste partiiprotokollide kasutamine. Pole ka endiselt vajadust nõuda vastasmängija käigu üleskirjutamist enne sellele vastamist. Viigipakkumine tuleb ikka protokolli kanda, viigitaotlused mitte.
Küll on oluliselt arvestatavat lisandunud artiklisse 9 (Viigistatud partii). Artikkel algab nüüd niimoodi:
a) Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku loata.
b) Kui võistluse reeglid lubavad leppida viiki, siis kehtib järgmine
ja edasi tuleb juba senine tekst. Kuigi ka seni on võistluste korraldajad sageli asju ise määrata püüdnud, oli see tegelikult reeglitega vastuolus. Nüüd on vastuolu formaalselt likvideeritud. Kuigi minu arvates ei tohi ka uue teksti järgi keegi otsustada, et näiteks käikude kolmekordne kordumine enne 30. käiku viiki ei anna.
Täpsustatud on, missuguseid seise lugeda kordunuteks. Artikli 9.2 lõpuosa sõnastus on nüüd selline: Seisud ei ole samasugused, kui etturit, mida võis möödaminnes lüüa, ei saa enam sel moel lüüa. Kui kuningas või vanker on sunnitud käima, kaotab see tema vangerdusõiguse, kui see oli olemas, alles pärast sellega käimist.
Seletuseks näide Austraalia kolleegilt Kevin Bonhamilt. Asi puudutab seise, kus kuningas ja vanker pole veel käinud, aga üks neist peab seda kohe tegema. Seisku valged Ke1 ja Vh1, must Lg5. Mäng jätkub: 1. ... Le5+ 2. Kf1 Lf5+ 3. Ke1 Le5+ 4. Kf1 Lf5+ 5. Ke1. Seni polnud päris selge, mida teha, kui must nüüd viiki taotleb, teatades, et kavatseb mängida 5. ... Le5+. Nüüd ei saa kohtunik sel hetkel taotlust rahuldada, sest valge vangerdusõigus kadus alles pärast 2. Kf1.
Oluline muudatus on artiklis 9.4. Kui mängija tahab taotleda viiki 50 käigu reegli või kolmekordse kordumise alusel, siis seni oli tal selleks võimalus nii kaua, kui ta polnud oma käiku teinud. Oli isegi ettepanek pikendada viigitaotluse aega kuni vastasmängija kella käigustamiseni. Nüüd lubab koodeks esitada vastava taotluse ainult malendi puudutamiseni.
Niisuguse taotluse esitamisel pidi igal juhul malekella seisma panema, nüüd võib mängija kellad seisata, aga võib ka seda mitte teha. Nii on nüüd suhtumine samasugune nagu kõigil teistel juhtudel, kus mängija kohtunikult abi otsib (näiteks kui on vaja mingit malendit, milleks ettur muundada).
Kui seni oli vaja kellanäite korrigeerida viigitaotluse ebaõigsuse korral, heitsin ma tavaliselt igaks juhuks pilgu koodeksisse. Sedavõrd erinev oli taotleja mõtlemisaja vähendamine sõltuvalt sellest, kui palju tal aega jäänud oli. Nüüd on kõik hoopis lihtsam. Vastasmängija saab oma minutid kätte nii nagu seni, eksinud taotlejalt aga midagi ära ei võeta. Art. 9.5b ütleb nüüd: Kui leitakse, et taotlus ei ole õige, lisab kohtunik 3 minutit vastasmängija mõtlemisajale. Siis partii jätkub. Kui taotlus põhines kavatsetud käigul, tuleb see käik teha vastavalt artiklile 4 (kus juttu malendite puudutamisest).
Lõpuks on reeglitegijad avastanud ka selle, et artikli algul olev vihje artiklile 12.5 (käsitleb mängija lahkumist mängualalt) oli ekslik. Õige on muidugi viide artiklile 12.6, kus juttu vastasmängija häirimisest.
Lembit
Küll on notatsiooniartiklisse (nüüd lisa C) lisatud, et tule, mati ja löömise märkimine partiiprotokolli pole kohustuslik.
Pole arvestatud ettepanekuid koodeksis ära märkida, et on lubatud ka Monroi elektrooniliste partiiprotokollide kasutamine. Pole ka endiselt vajadust nõuda vastasmängija käigu üleskirjutamist enne sellele vastamist. Viigipakkumine tuleb ikka protokolli kanda, viigitaotlused mitte.
Küll on oluliselt arvestatavat lisandunud artiklisse 9 (Viigistatud partii). Artikkel algab nüüd niimoodi:
a) Võistluse reeglid võivad ette näha, et mängijad ei tohi leppida viiki enne kindlaksmääratud käikude arvu või ei tohi seda üldse kohtuniku loata.
b) Kui võistluse reeglid lubavad leppida viiki, siis kehtib järgmine
ja edasi tuleb juba senine tekst. Kuigi ka seni on võistluste korraldajad sageli asju ise määrata püüdnud, oli see tegelikult reeglitega vastuolus. Nüüd on vastuolu formaalselt likvideeritud. Kuigi minu arvates ei tohi ka uue teksti järgi keegi otsustada, et näiteks käikude kolmekordne kordumine enne 30. käiku viiki ei anna.
Täpsustatud on, missuguseid seise lugeda kordunuteks. Artikli 9.2 lõpuosa sõnastus on nüüd selline: Seisud ei ole samasugused, kui etturit, mida võis möödaminnes lüüa, ei saa enam sel moel lüüa. Kui kuningas või vanker on sunnitud käima, kaotab see tema vangerdusõiguse, kui see oli olemas, alles pärast sellega käimist.
Seletuseks näide Austraalia kolleegilt Kevin Bonhamilt. Asi puudutab seise, kus kuningas ja vanker pole veel käinud, aga üks neist peab seda kohe tegema. Seisku valged Ke1 ja Vh1, must Lg5. Mäng jätkub: 1. ... Le5+ 2. Kf1 Lf5+ 3. Ke1 Le5+ 4. Kf1 Lf5+ 5. Ke1. Seni polnud päris selge, mida teha, kui must nüüd viiki taotleb, teatades, et kavatseb mängida 5. ... Le5+. Nüüd ei saa kohtunik sel hetkel taotlust rahuldada, sest valge vangerdusõigus kadus alles pärast 2. Kf1.
Oluline muudatus on artiklis 9.4. Kui mängija tahab taotleda viiki 50 käigu reegli või kolmekordse kordumise alusel, siis seni oli tal selleks võimalus nii kaua, kui ta polnud oma käiku teinud. Oli isegi ettepanek pikendada viigitaotluse aega kuni vastasmängija kella käigustamiseni. Nüüd lubab koodeks esitada vastava taotluse ainult malendi puudutamiseni.
Niisuguse taotluse esitamisel pidi igal juhul malekella seisma panema, nüüd võib mängija kellad seisata, aga võib ka seda mitte teha. Nii on nüüd suhtumine samasugune nagu kõigil teistel juhtudel, kus mängija kohtunikult abi otsib (näiteks kui on vaja mingit malendit, milleks ettur muundada).
Kui seni oli vaja kellanäite korrigeerida viigitaotluse ebaõigsuse korral, heitsin ma tavaliselt igaks juhuks pilgu koodeksisse. Sedavõrd erinev oli taotleja mõtlemisaja vähendamine sõltuvalt sellest, kui palju tal aega jäänud oli. Nüüd on kõik hoopis lihtsam. Vastasmängija saab oma minutid kätte nii nagu seni, eksinud taotlejalt aga midagi ära ei võeta. Art. 9.5b ütleb nüüd: Kui leitakse, et taotlus ei ole õige, lisab kohtunik 3 minutit vastasmängija mõtlemisajale. Siis partii jätkub. Kui taotlus põhines kavatsetud käigul, tuleb see käik teha vastavalt artiklile 4 (kus juttu malendite puudutamisest).
Lõpuks on reeglitegijad avastanud ka selle, et artikli algul olev vihje artiklile 12.5 (käsitleb mängija lahkumist mängualalt) oli ekslik. Õige on muidugi viide artiklile 12.6, kus juttu vastasmängija häirimisest.
Lembit
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Kalevi turniirist
Veidi ajaloost. 40 aastat tagasi, jaanuaris 1969 vajutasin kellad käima turniiril Tallinn 1969". Linnavõimude rahadega korraldatud küllalt tugevad rahvusvahelised turniirid toimusid regulaarselt üle aasta, viimane 1989, paraku pidid nad küll hiljem kandma mälestusturniiride nime. Muutunud tingimustes linn enam turniire korraldada ei suutnud. 1991 võttis asja üle spordiselts Kalev, muutes need iga-aastasteks. Tavamalest sai küll peagi kiirmale. Seal panevad mängijad ise kellad käima. Seniseks tipuks jääb ilmselt aasta 2006. Tagantjärele on isegi raske ütelda, kuidas me tookord kõik ära mahutasime (168 mängijat, neist 31 suurmeistrit, esindatud 18 maad). Mängijate arv on seejuures ilma koolide ja firmasportlasteta.Kahjuks piirdusime 2007 vaid koolide karikavõistlustega ning see on andnud ennast tunda ka kahel viimasel aastal. Traditsioon on aga jätkunud. Niisiis 40 aastat ja 11+19=30 turniiri.
Tänavustest turniiridest. Kõneleksin eelkõige vaid mõnest tehnilisest küsimusest seoses reeglite ja kohtunike tööga. Korraldusküsimustesse ei tahaks siinkohal eriti sekkuda. Korraldajad ja kohtunikud peaksid tegelema oma asjadega, loomulikult omavahelises tihedas kontaktis ja koostöös. Meenutan, et mullusest turniirist kirjutasin siis 6.I Märkmeid ühelt kiirturniirilt. Tookord ka võistlusjuhendist, mis peaks olema üheselt tõlgendatav ja adekvaatne kõigis keeltes. Kahjuks see vahepeal paremaks ei läinud, aga korraldajad on lubanud selle juba lähipäevil uuesti ette võtta.
Turniiri proloogiks olid koolide karikavõistlused ja firmaspordi meistrivõistlused. Koole oli seekord varasemast veidi rohkem, võistkondi tervelt 19. Väike probleem tekkis seoses paarimisega. Osa mängijaid on siin reitinguta, võistkondade koosseisu eelnevalt ei esitata. Oleme lubanud mängima ka neid kohaletulnuid, kes varem pole endast teatanud. Seetõttu oleme otsustanud võtta paarimisel aluseks mitte reitingud, vaid varasemate võistluste tulemused. Turniiri afiśil olid eelmiste turniiride esikuuikud. Need paigutati tabeli ülaossa, ülejäänute paarimisnumbrid selgusid loosiga, loositõmbajaks eelmise turniiri võitnud võistkonna treener. See moodus jättis aga viimaseks ja seetõttu avavoorus vabaks aga turniiri tugevaima (ja hiljem ka turniiri võitnud) võistkonna. See kool polnud kunagi esikuuikus olnud.
Esimeseks näitajaks olid partii-, teiseks matśipunktid. Mängiti 4 laual, vabaksjäänu sai aga mitte 4, vaid 2 partiipunkti. Seejuures oleks tulnud arvestada, et see tähendab siiski matśivõitu (2:0). Selle asjaolu arvestamine muutis siiski vaid 15. ja 16. koha jagamise vastupidiseks.
Muidu tähendas see päev kohtunikule parajat siblimist laudade vahel: määrustevastaseid käike oli sedavõrd palju. Õnneks olin välja kuulutanud, et 1. määrustevastasus toob hoiatuse ilma ajakorrektiivita, 2. kaotuse, nii et vähemalt kellaseadmist polnud. Ka vangerdusreegleid pole treenerid jõudnud kõigile selgeks teha - seda, et esimesena tuleb tõsta kuningat, ja seda, et pika vangerduse puhul ei astu kuningas mitte kolme sammu. Aga üldiselt polnud viga. Peamine see, et päeva jooksul õnnestus 35 minutit kokku hoida, muidu oleksime firmasportlastele jalgu jäänud.
Päris turniire võib oma 8O osavõtjaga (neist 8 suurmeistrit, esindatud 7 maad) pigem tagasihoidlikuks pidsada. Kohtunikel muidugi kergem, pealegi oli nüüd mitu kolleegi juures. Võisin siis lihtsalt ringi käia ja vaadata. Paarimisel oli üks neiu sattunud kogemata meeste turniiri tabelisse ja kuna ta teatas, et mõne minuti hilineb (ja hilineski), siis ei saanud ka asja enne vooru korrigeerida. Nii läksid asjatult mänguta punktid (bye) nii tema loositud vastasele meeste turniiril kui ka mõlema turniiri viimastele numbritele. Aga mida sellele mängijale endale tabelisse kirjutada? Kaalusime nii- ja teistpidi, aga kuivõrd mängija oli toiminud korrektselt, sai punkti temagi. Finaali see teda küll kahjuks ei viinud.
Selline kohtunike koosseis polnud varem üheskoos tegutsenud. Kuna ametlikud kiirmale reeglid
on üsna napid, siis oli ilmselt kasu sellest, et mõned olulisemad seisukohad ühtmoodi tegutsemiseks enne turniiri paberile panime ja kohtunikele kätte andsime. Vaidlesime, mida siin teha määrustevastaste käikudega. Andsin kolleegidele järele ja otsustasime igasuguste arusaamatuste vältimiseks siin koodeksist rangelt kinni pidada (2x2 minutit, siis kaotus). Õnneks polnudki meie vaidlusel tagantjärele vaadates mõtet, sest määrustevastasusi lihtsalt ei olnud, vähemalt mitte kohtunikele teadaolevaid. Tõsi küll, ühes partiis muudeti üks ettur üsna mängu lõpul ümberpööratud vankriks ja ülipüüdlik kohtunik läks seda omaalgatuslikult lipuks muutma. Aga selliseid volitusi, et vankrist lippu teha pole isegi kohtunikul. Asi lõppes rahulikult.
Hädas olime mõne üksiku rohkem kui 100 käigulise pariiga, mis kippusid vooru pikemaks venitama (iga käik andis 10 lisasekundit, ehk oleks 5-st piisanud). Meie juhendis oli öeldud, et finaalturniiridel püüame rakendada ka 50 käigu reeglit. Kohtunik ei või mängijale öelda tehtud käikude arvu, kuid võib küsimusele vastates öelda, kas on 50 käiku tehtud või mitte. Juba finaali esimeses voorus tekkis ühes partiis 60. käigul seis (V+2E - V+E), kus materjali vahekord enam ei muutunud. Kui mägija ühel hetkel kohtunikult küsis, kas käike loeme, siis vastasime, et teeme seda. Kuivõrd partiisid elektroonilistel laudadel demonstreeriti, teadsime, et juba selleks ajaks oli 50 käiku tehtud. Lasksime partiil siiski rahumeeli jatkuda, kuni mängija otsustas lõpuks 125. käigul siiski kordumist taotlema hakata. Vastasmängija oli siiski kohe viigiga päri, nii et kohtuniku sekkumist polnudki vaja. Pärast selgus, et see partii otsustas ühe finaalikoha saatuse. Tabelit vaadates võib arvata, et mehed olid väga rahumeelsed (viimases kahes voorus ainult viigid), tegelikult see siiski nii ei olnud.
Kui lasta võrdluseks silmad üle oma mullusest tekstist, siis tundub, et elektroonika töötas seekord üsna korralikult (üksikud erandjuhtumid, ka nullijooksnud elektronkellad muidugi olid), naaberlaudade kelli vist ei vajutatud, tulemuslehtedele märgitud valedest tulemustest kuulda polnud ja kohtade jaotuminegi sai elektroonika abil korrapealt selgeks (A eelturniiril 7 võitjat võrdse punktiarvuga). Eks neid mitmesuguseid pöördumisi peakohtuniku poole alati. Mõnele suurmeistrile ei meeldi, et tema partiisid elektrooniliselt üle kantakse, mõni meister on pahane, et ta peab 4-st partiist 3 mustadega mängima või et ta üldse liiga tugeva vastase saab, mõni pole rahul auhindade jagamisega. Aga see kõik kuulub paratamatult asjade juurde.
Kuigi tänavust turniiri vaevalt mingiks ajalooliseks sündmuseks pidada saab, läks ta minu arvates korda. Korraldajad tegid, mida nad tegema pidid, kohtunikud samuti. Nii et veel kord kõigile aitäh koostöö eest.
Lembit
Tänavustest turniiridest. Kõneleksin eelkõige vaid mõnest tehnilisest küsimusest seoses reeglite ja kohtunike tööga. Korraldusküsimustesse ei tahaks siinkohal eriti sekkuda. Korraldajad ja kohtunikud peaksid tegelema oma asjadega, loomulikult omavahelises tihedas kontaktis ja koostöös. Meenutan, et mullusest turniirist kirjutasin siis 6.I Märkmeid ühelt kiirturniirilt. Tookord ka võistlusjuhendist, mis peaks olema üheselt tõlgendatav ja adekvaatne kõigis keeltes. Kahjuks see vahepeal paremaks ei läinud, aga korraldajad on lubanud selle juba lähipäevil uuesti ette võtta.
Turniiri proloogiks olid koolide karikavõistlused ja firmaspordi meistrivõistlused. Koole oli seekord varasemast veidi rohkem, võistkondi tervelt 19. Väike probleem tekkis seoses paarimisega. Osa mängijaid on siin reitinguta, võistkondade koosseisu eelnevalt ei esitata. Oleme lubanud mängima ka neid kohaletulnuid, kes varem pole endast teatanud. Seetõttu oleme otsustanud võtta paarimisel aluseks mitte reitingud, vaid varasemate võistluste tulemused. Turniiri afiśil olid eelmiste turniiride esikuuikud. Need paigutati tabeli ülaossa, ülejäänute paarimisnumbrid selgusid loosiga, loositõmbajaks eelmise turniiri võitnud võistkonna treener. See moodus jättis aga viimaseks ja seetõttu avavoorus vabaks aga turniiri tugevaima (ja hiljem ka turniiri võitnud) võistkonna. See kool polnud kunagi esikuuikus olnud.
Esimeseks näitajaks olid partii-, teiseks matśipunktid. Mängiti 4 laual, vabaksjäänu sai aga mitte 4, vaid 2 partiipunkti. Seejuures oleks tulnud arvestada, et see tähendab siiski matśivõitu (2:0). Selle asjaolu arvestamine muutis siiski vaid 15. ja 16. koha jagamise vastupidiseks.
Muidu tähendas see päev kohtunikule parajat siblimist laudade vahel: määrustevastaseid käike oli sedavõrd palju. Õnneks olin välja kuulutanud, et 1. määrustevastasus toob hoiatuse ilma ajakorrektiivita, 2. kaotuse, nii et vähemalt kellaseadmist polnud. Ka vangerdusreegleid pole treenerid jõudnud kõigile selgeks teha - seda, et esimesena tuleb tõsta kuningat, ja seda, et pika vangerduse puhul ei astu kuningas mitte kolme sammu. Aga üldiselt polnud viga. Peamine see, et päeva jooksul õnnestus 35 minutit kokku hoida, muidu oleksime firmasportlastele jalgu jäänud.
Päris turniire võib oma 8O osavõtjaga (neist 8 suurmeistrit, esindatud 7 maad) pigem tagasihoidlikuks pidsada. Kohtunikel muidugi kergem, pealegi oli nüüd mitu kolleegi juures. Võisin siis lihtsalt ringi käia ja vaadata. Paarimisel oli üks neiu sattunud kogemata meeste turniiri tabelisse ja kuna ta teatas, et mõne minuti hilineb (ja hilineski), siis ei saanud ka asja enne vooru korrigeerida. Nii läksid asjatult mänguta punktid (bye) nii tema loositud vastasele meeste turniiril kui ka mõlema turniiri viimastele numbritele. Aga mida sellele mängijale endale tabelisse kirjutada? Kaalusime nii- ja teistpidi, aga kuivõrd mängija oli toiminud korrektselt, sai punkti temagi. Finaali see teda küll kahjuks ei viinud.
Selline kohtunike koosseis polnud varem üheskoos tegutsenud. Kuna ametlikud kiirmale reeglid
on üsna napid, siis oli ilmselt kasu sellest, et mõned olulisemad seisukohad ühtmoodi tegutsemiseks enne turniiri paberile panime ja kohtunikele kätte andsime. Vaidlesime, mida siin teha määrustevastaste käikudega. Andsin kolleegidele järele ja otsustasime igasuguste arusaamatuste vältimiseks siin koodeksist rangelt kinni pidada (2x2 minutit, siis kaotus). Õnneks polnudki meie vaidlusel tagantjärele vaadates mõtet, sest määrustevastasusi lihtsalt ei olnud, vähemalt mitte kohtunikele teadaolevaid. Tõsi küll, ühes partiis muudeti üks ettur üsna mängu lõpul ümberpööratud vankriks ja ülipüüdlik kohtunik läks seda omaalgatuslikult lipuks muutma. Aga selliseid volitusi, et vankrist lippu teha pole isegi kohtunikul. Asi lõppes rahulikult.
Hädas olime mõne üksiku rohkem kui 100 käigulise pariiga, mis kippusid vooru pikemaks venitama (iga käik andis 10 lisasekundit, ehk oleks 5-st piisanud). Meie juhendis oli öeldud, et finaalturniiridel püüame rakendada ka 50 käigu reeglit. Kohtunik ei või mängijale öelda tehtud käikude arvu, kuid võib küsimusele vastates öelda, kas on 50 käiku tehtud või mitte. Juba finaali esimeses voorus tekkis ühes partiis 60. käigul seis (V+2E - V+E), kus materjali vahekord enam ei muutunud. Kui mägija ühel hetkel kohtunikult küsis, kas käike loeme, siis vastasime, et teeme seda. Kuivõrd partiisid elektroonilistel laudadel demonstreeriti, teadsime, et juba selleks ajaks oli 50 käiku tehtud. Lasksime partiil siiski rahumeeli jatkuda, kuni mängija otsustas lõpuks 125. käigul siiski kordumist taotlema hakata. Vastasmängija oli siiski kohe viigiga päri, nii et kohtuniku sekkumist polnudki vaja. Pärast selgus, et see partii otsustas ühe finaalikoha saatuse. Tabelit vaadates võib arvata, et mehed olid väga rahumeelsed (viimases kahes voorus ainult viigid), tegelikult see siiski nii ei olnud.
Kui lasta võrdluseks silmad üle oma mullusest tekstist, siis tundub, et elektroonika töötas seekord üsna korralikult (üksikud erandjuhtumid, ka nullijooksnud elektronkellad muidugi olid), naaberlaudade kelli vist ei vajutatud, tulemuslehtedele märgitud valedest tulemustest kuulda polnud ja kohtade jaotuminegi sai elektroonika abil korrapealt selgeks (A eelturniiril 7 võitjat võrdse punktiarvuga). Eks neid mitmesuguseid pöördumisi peakohtuniku poole alati. Mõnele suurmeistrile ei meeldi, et tema partiisid elektrooniliselt üle kantakse, mõni meister on pahane, et ta peab 4-st partiist 3 mustadega mängima või et ta üldse liiga tugeva vastase saab, mõni pole rahul auhindade jagamisega. Aga see kõik kuulub paratamatult asjade juurde.
Kuigi tänavust turniiri vaevalt mingiks ajalooliseks sündmuseks pidada saab, läks ta minu arvates korda. Korraldajad tegid, mida nad tegema pidid, kohtunikud samuti. Nii et veel kord kõigile aitäh koostöö eest.
Lembit
kolmapäev, 7. jaanuar 2009
Artiklid 6 ja 7
Nüüd siis koodeksi II ossa, Võistlusmäärustesse tehtud parandustest ja täiendustest.
Malekella käsitleva 6. artikli kohta liikus arutlusperioodil täiesti uus tekst, mis lähtus sellest, et igal korralikul turniiril kasutatakse vaid elektronkelli (mehaanilistest oleks kõneldud vaid koodeksi lisas). Sellest tekstist ei võetud koodeksisse midagi.
Ainus märgatav täiendus käib nende juhtude kohta, kus kellale on asetatud valed mõtlemisajad. Nendega ümberkäimiseks ei andnud koodeks seni mingeid juhiseid. Nüüd ütleb artikkel 6.11b: Kui partii jooksul leitakse, et ühe või mõlema kella algnäidud polnud õiged, peab üks mängijaist või kohtunik otsekohe seiskama kellad. Kohtunik seab õiged algnäidud ning korrigeerib aegu ja käiguloendurit. Õigete näitude määramisel toimib ta oma parema äranägemise järgi. Ega see konkreetselt ära ütle, kuidas just toimida, aga vähemalt suund tegevuseks on olemas. Mulle torkas silma, et räägitakse käiguloendurist, kuigi FIDE tehniline komisjon otsustas juba mõned aastad tagasi nende kasutamisest loobuda.
Vaidlused artikli 6.7 üle (hilinemisaeg) kestavad endiselt, aga sellest oleme juba mitmel korral juttu teinud (vt. näit. 17.XII Hilinemisega või ilma, 21.XII Veel kongressi otsustest).
On veel mõned väikesed sõnastuse muutused ja lausete ümbertõstmised ühest kohast teise. Seal, kus seni oli juttu kohtunikule vastuvõetavast abilisest seisab nüüd resoluutsemalt abiline, kes peab olema kohtunikule vastuvõetav ning kohtades, kus kõneldakse mingist võimalikust määrustepäraste käikude seeriast, on ära jäetud isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul, sest see mahub niikuinii enesestmõistetavalt nendesse seeriatesse.
Sama võib öelda ka järgmise, 7. artikli kohta (Määrustevastasused). Seni öeldi selles: kohtunik annab kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega. Sama mängija kolmanda möäärustevastase käigu eest loeb kohtunik partii sellele mängijale kaotatuks. Veidi tähelepanelikumal lugejal on tekkinud kindlasti küsimus, aga kas siis ka sel juhul, kui korrektsel mängijal on ainult kuningas lauale jäänud. Nüüd siis annab sama artikkel 7.4b selgelt vastuse. Selle lõppu on lisatud: Siiski lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mistahes võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga.
Lembit
Malekella käsitleva 6. artikli kohta liikus arutlusperioodil täiesti uus tekst, mis lähtus sellest, et igal korralikul turniiril kasutatakse vaid elektronkelli (mehaanilistest oleks kõneldud vaid koodeksi lisas). Sellest tekstist ei võetud koodeksisse midagi.
Ainus märgatav täiendus käib nende juhtude kohta, kus kellale on asetatud valed mõtlemisajad. Nendega ümberkäimiseks ei andnud koodeks seni mingeid juhiseid. Nüüd ütleb artikkel 6.11b: Kui partii jooksul leitakse, et ühe või mõlema kella algnäidud polnud õiged, peab üks mängijaist või kohtunik otsekohe seiskama kellad. Kohtunik seab õiged algnäidud ning korrigeerib aegu ja käiguloendurit. Õigete näitude määramisel toimib ta oma parema äranägemise järgi. Ega see konkreetselt ära ütle, kuidas just toimida, aga vähemalt suund tegevuseks on olemas. Mulle torkas silma, et räägitakse käiguloendurist, kuigi FIDE tehniline komisjon otsustas juba mõned aastad tagasi nende kasutamisest loobuda.
Vaidlused artikli 6.7 üle (hilinemisaeg) kestavad endiselt, aga sellest oleme juba mitmel korral juttu teinud (vt. näit. 17.XII Hilinemisega või ilma, 21.XII Veel kongressi otsustest).
On veel mõned väikesed sõnastuse muutused ja lausete ümbertõstmised ühest kohast teise. Seal, kus seni oli juttu kohtunikule vastuvõetavast abilisest seisab nüüd resoluutsemalt abiline, kes peab olema kohtunikule vastuvõetav ning kohtades, kus kõneldakse mingist võimalikust määrustepäraste käikude seeriast, on ära jäetud isegi kõige oskamatuma vastumängu puhul, sest see mahub niikuinii enesestmõistetavalt nendesse seeriatesse.
Sama võib öelda ka järgmise, 7. artikli kohta (Määrustevastasused). Seni öeldi selles: kohtunik annab kahe esimese määrustevastase käigu eest vastasmängijale kummalgi juhul kaks minutit täiendavat aega. Sama mängija kolmanda möäärustevastase käigu eest loeb kohtunik partii sellele mängijale kaotatuks. Veidi tähelepanelikumal lugejal on tekkinud kindlasti küsimus, aga kas siis ka sel juhul, kui korrektsel mängijal on ainult kuningas lauale jäänud. Nüüd siis annab sama artikkel 7.4b selgelt vastuse. Selle lõppu on lisatud: Siiski lõpeb partii viigiga, kui seis on selline, et vastasmängija ei saa mängija kuningat matistada mistahes võimaliku määrustepäraste käikude seeriaga.
Lembit
esmaspäev, 5. jaanuar 2009
Tegelikke muutusi pole
Võtame ja lehitseme veidi uut koodeksit ja vaatame, ehk leiame sealt midagi uut. Koodeksit, mille alguses öeldakse: Ingliskeelne tekst on malekoodeksi autentne versioon, mis võeti vastu FIDE 77. kongressil Dresdenis (Saksamaa) novembris 2008 ja mis jõustub 1. juulil 2009.
Piirdume täna vaid selle I osa ehk Põhiliste mängumäärustega. Vaevalt võikski siin midagi uut olla, sest nupud liiguvad ju ikka nii, nagu nad pikka aega liikunud on. Kui aus olla, ei saagi ma aru, mida lisab näiteks sulgudesse asetatud vt. artikkel 6.8 lausele Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Aga mis on diagonaal, mida mööda malendid liiguvad? Sama värvi väljade sirge rivi küll, aga mitte enam selline, kus nurgad teineteist puudutavad, vaid selline, mis kulgeb malelaua ühelt äärelt naaberääreni.
Etturi muundamisel täpsustatakse, et ettur tuleb asendada teise malendiga samal väljal. Aga kus siis veel? Ja vangerdus. Tean, et kusagil tahtis keegi lühikest vangerdust teha ja kuna väli f1 juhtus parajasti vastasmängija oda tules olema, siis liigutas ta kuningat e1 - f2 - g1 ning ütles, et kuningas viidi ju oma algväljalt kahe välja võrra vankri poole, nagu koodeks nõudis. Seda, aga et pärast vangerdust vanker tules ei tohi seista, koodeks ei ütle. Kohtunikud olid vastuväidete leidmisel hätta jäänud. Nüüd siis täpsustatakse, et see käik peab toimuma piki mängija esimest rida, igaks juhuks lisades ka, et vanker olgu selle algväljal.
Artikkel 4.4 kõneleb tagajärgedest, mis kaasnevad mingi malendi puudutamisega. Loomulikult toob see kaasa käimiskohustuse. Aga eeltingimuseks on ju, et sa oleksid parajasti käigul. Senises koodeksitekstis kirjutati lihtsalt mängijast. Nüüd on siis lõpuks ometi kasutatud väljendit käigul olev mängija.
Sama artikli punkt 2 ütleb nüüd: Kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundumisvälja.
Ja lõpuks on ümber kirjutatud artikkel 4.6: Kui määrustepärase käiguna või määrustepärase käigu osana on malend mingil väljal käest vabastatud, ei saa seda sellel käigul (seni: seejärel) asetada teisele väljale. Käik loetakse tehtuks, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kui see käik pole määrustepärane, tuleb selle asemel teha teine käik vastavalt artiklile 4.5 (viimane lause on uus).
Niisiis on tegelikult peaaegu kõik nagu ennegi.
Muide eile arutasime veidi maleasju kunagise Eesti kirimalemeistri Otto Lahiga. Mees tähistas väga reipalt oma 92. sünnipäeva.
Lembit
Piirdume täna vaid selle I osa ehk Põhiliste mängumäärustega. Vaevalt võikski siin midagi uut olla, sest nupud liiguvad ju ikka nii, nagu nad pikka aega liikunud on. Kui aus olla, ei saagi ma aru, mida lisab näiteks sulgudesse asetatud vt. artikkel 6.8 lausele Mängija on käigul, kui tema vastasmängija käik on tehtud. Aga mis on diagonaal, mida mööda malendid liiguvad? Sama värvi väljade sirge rivi küll, aga mitte enam selline, kus nurgad teineteist puudutavad, vaid selline, mis kulgeb malelaua ühelt äärelt naaberääreni.
Etturi muundamisel täpsustatakse, et ettur tuleb asendada teise malendiga samal väljal. Aga kus siis veel? Ja vangerdus. Tean, et kusagil tahtis keegi lühikest vangerdust teha ja kuna väli f1 juhtus parajasti vastasmängija oda tules olema, siis liigutas ta kuningat e1 - f2 - g1 ning ütles, et kuningas viidi ju oma algväljalt kahe välja võrra vankri poole, nagu koodeks nõudis. Seda, aga et pärast vangerdust vanker tules ei tohi seista, koodeks ei ütle. Kohtunikud olid vastuväidete leidmisel hätta jäänud. Nüüd siis täpsustatakse, et see käik peab toimuma piki mängija esimest rida, igaks juhuks lisades ka, et vanker olgu selle algväljal.
Artikkel 4.4 kõneleb tagajärgedest, mis kaasnevad mingi malendi puudutamisega. Loomulikult toob see kaasa käimiskohustuse. Aga eeltingimuseks on ju, et sa oleksid parajasti käigul. Senises koodeksitekstis kirjutati lihtsalt mängijast. Nüüd on siis lõpuks ometi kasutatud väljendit käigul olev mängija.
Sama artikli punkt 2 ütleb nüüd: Kui mängija muundab etturi, on uue malendi valik lõplik, kui uus malend puudutab muundumisvälja.
Ja lõpuks on ümber kirjutatud artikkel 4.6: Kui määrustepärase käiguna või määrustepärase käigu osana on malend mingil väljal käest vabastatud, ei saa seda sellel käigul (seni: seejärel) asetada teisele väljale. Käik loetakse tehtuks, kui kõik artikli 3 asjakohased nõuded on täidetud. Kui see käik pole määrustepärane, tuleb selle asemel teha teine käik vastavalt artiklile 4.5 (viimane lause on uus).
Niisiis on tegelikult peaaegu kõik nagu ennegi.
Muide eile arutasime veidi maleasju kunagise Eesti kirimalemeistri Otto Lahiga. Mees tähistas väga reipalt oma 92. sünnipäeva.
Lembit
laupäev, 3. jaanuar 2009
Muutuvat kiir- ja välkmales
Alati on malekoodeksi järjekordsesse väljaandesse tehtud märksa rohkem ettepanekuid muudatusteks, kui neid sealt pärast leiame. Nii seekordki. Aga üht-teist siiski muutub ja sellega peaksime kursis olema. Võtame kasvõi kiir- ja välkmale.
Kõigepealt vast see, et uues koodeksis näib nende tähtsus tõusnud olevat. Kui seni oli koodeksi A lisa pühendatud partiide katkestamisele, see toiming on aga praktikast peaaegu kadunud, siis nüüd tähistatakse tähega A kiirmalet, tähega B välkmalet, katkestatud partiid on aga nihkunud hoopiski F kohale.
Esimene oluline muudatus on see, et ühetunnise mõtlemisajaga partii kuulub nüüd selgelt tavamale hulka. On loogilisem, et 14 minutit ja vähem on välkmale, 15 - 59 minutit aga kiirmale. Ka seni on ühetunnise ajakontrolliga partiisid sageli mängitud tavamale reeglite järgi ja nõutud seal näiteks partiide üleskirjutamist. Need maad, kus püüti reeglitest väga täpselt kinni pidada (näiteks Prantsusmaa), kasutasid 61-minutilist kontrolli, et partiid saaks lugeda tavapartiiks. Lisasekundite kasutamisel arvestatakse partii pikkust vanaviisi, aluseks 60-kordne lisand.
Edaspidi hakkab reeglite rakendamine sõltuma sellest, kui palju on turniiril kohtunikke ja kui tähelepanelikult on seetõttu võimalik partiid jälgida, ehk koodeksi terminit kasutades, kas on olemas küllaldane järelevalve. Projekti arutamise käigus kaaluti, kas see peaks tähendama iga partii juurde kohtuniku panemist, nüüd nõutakse seda ainult välkmales. Kiirmales piisab ühest kohtunikust kolmele partiile. Kui tõepoolest nii palju kohtunike on, siis mängitaks mitte kiir- ega välkmale, vaid tavamale reeglite järgi. Seda siis loomulikult kogu vooru jooksul, mitte mingist ajahetkest, kui kusagil kohtunik vabaks saab. Praktiliselt tähendab see, et tavamale reeglite järgi mängitaks näiteks Eesti Ekspressi (ja ka igasuguste muude võistluste) täiendavad partiid esikohtade selgitamiseks.
Muidu jäävad kiir- ja välkmale endiselt mänguliikideks, kus kohtuniku sekkumine võib olla ainult minimaalne. Endiselt ei tohi kohtunik märku anda, kui ühe mängija kellal on nooleke langenud. Nüüd on aga lisatud, et ta võib seda teha, kui mõlemad noolekesed on langenud. Praktiline põhjus kasvõi selles, et muidu võiksid partiid hakata ebamääraselt venima ja vooru lõpetamist takistama, kui mängijad noolekeste langemist millegipärast ignoreerivad. Mulle endale küll väljend võib seda teha eriti ei meeldi, sest jätab toimimise liiga ebamääraseks. Pigem siis selgelt, kas jah või ei. Muide oli Gijsseni ettepanek selle artikli arutamisel, et kohtunik ei võiks sekkuda isegi pärast noolekeste langemist, kui see ei kahjusta turniiri ajakavast kinnipidamist.
Ja kui seni öeldi, et kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga, siis nüüd märgitakse, et sel juhul loeb kohtunik partii viigiks. Jäeti täpsustamata, kas kohtunik sekkub, kui näeb laual matti või patti.
Välkmale kohta on üks sisuline muudatus selles, et on ära jäetud märkus, et artikkel 10.2 ei kehti. Järelikult kehtib see nüüd ka välkmales, loomulikult siis, kui kontroll on lisanditeta. Kohtuniku õigused suurenevad, aga samal ajal võib tulla rohkesti tööd juurde. Loomulik, et suure osavõtjate arvuga turniiridel jääb selle rakendamine paratamatult sõltuvaks kohtuniku töökoormusest ja sellest, kui palju tähelepanu saab ta mingile konkreetsele partiile pühendada. Austraallased juba kirjutasid, et nende välkturniiridel hakatavat nüüd 5-minutilise välgu asemel mängitama 3-minutilist 2 lisasekundiga igal käigul. Siis see artikkel ju ei kehti.
Ja veel on nüüd võimalus, et määrustevastast käiku edaspidi ka välkmales korrigeeritakse - seda siiski ainult siis, kui see toimub mängijate omavahelisel kokkuleppel, ilma et oleks vaja kohtuniku sekkumist.
Lõpuks on veel mõningaid ainult sõnastuse muudatusi. Aga jõustub kõik 1.juulist.
Lembit
Kõigepealt vast see, et uues koodeksis näib nende tähtsus tõusnud olevat. Kui seni oli koodeksi A lisa pühendatud partiide katkestamisele, see toiming on aga praktikast peaaegu kadunud, siis nüüd tähistatakse tähega A kiirmalet, tähega B välkmalet, katkestatud partiid on aga nihkunud hoopiski F kohale.
Esimene oluline muudatus on see, et ühetunnise mõtlemisajaga partii kuulub nüüd selgelt tavamale hulka. On loogilisem, et 14 minutit ja vähem on välkmale, 15 - 59 minutit aga kiirmale. Ka seni on ühetunnise ajakontrolliga partiisid sageli mängitud tavamale reeglite järgi ja nõutud seal näiteks partiide üleskirjutamist. Need maad, kus püüti reeglitest väga täpselt kinni pidada (näiteks Prantsusmaa), kasutasid 61-minutilist kontrolli, et partiid saaks lugeda tavapartiiks. Lisasekundite kasutamisel arvestatakse partii pikkust vanaviisi, aluseks 60-kordne lisand.
Edaspidi hakkab reeglite rakendamine sõltuma sellest, kui palju on turniiril kohtunikke ja kui tähelepanelikult on seetõttu võimalik partiid jälgida, ehk koodeksi terminit kasutades, kas on olemas küllaldane järelevalve. Projekti arutamise käigus kaaluti, kas see peaks tähendama iga partii juurde kohtuniku panemist, nüüd nõutakse seda ainult välkmales. Kiirmales piisab ühest kohtunikust kolmele partiile. Kui tõepoolest nii palju kohtunike on, siis mängitaks mitte kiir- ega välkmale, vaid tavamale reeglite järgi. Seda siis loomulikult kogu vooru jooksul, mitte mingist ajahetkest, kui kusagil kohtunik vabaks saab. Praktiliselt tähendab see, et tavamale reeglite järgi mängitaks näiteks Eesti Ekspressi (ja ka igasuguste muude võistluste) täiendavad partiid esikohtade selgitamiseks.
Muidu jäävad kiir- ja välkmale endiselt mänguliikideks, kus kohtuniku sekkumine võib olla ainult minimaalne. Endiselt ei tohi kohtunik märku anda, kui ühe mängija kellal on nooleke langenud. Nüüd on aga lisatud, et ta võib seda teha, kui mõlemad noolekesed on langenud. Praktiline põhjus kasvõi selles, et muidu võiksid partiid hakata ebamääraselt venima ja vooru lõpetamist takistama, kui mängijad noolekeste langemist millegipärast ignoreerivad. Mulle endale küll väljend võib seda teha eriti ei meeldi, sest jätab toimimise liiga ebamääraseks. Pigem siis selgelt, kas jah või ei. Muide oli Gijsseni ettepanek selle artikli arutamisel, et kohtunik ei võiks sekkuda isegi pärast noolekeste langemist, kui see ei kahjusta turniiri ajakavast kinnipidamist.
Ja kui seni öeldi, et kui mõlemad noolekesed on langenud, lõpeb partii viigiga, siis nüüd märgitakse, et sel juhul loeb kohtunik partii viigiks. Jäeti täpsustamata, kas kohtunik sekkub, kui näeb laual matti või patti.
Välkmale kohta on üks sisuline muudatus selles, et on ära jäetud märkus, et artikkel 10.2 ei kehti. Järelikult kehtib see nüüd ka välkmales, loomulikult siis, kui kontroll on lisanditeta. Kohtuniku õigused suurenevad, aga samal ajal võib tulla rohkesti tööd juurde. Loomulik, et suure osavõtjate arvuga turniiridel jääb selle rakendamine paratamatult sõltuvaks kohtuniku töökoormusest ja sellest, kui palju tähelepanu saab ta mingile konkreetsele partiile pühendada. Austraallased juba kirjutasid, et nende välkturniiridel hakatavat nüüd 5-minutilise välgu asemel mängitama 3-minutilist 2 lisasekundiga igal käigul. Siis see artikkel ju ei kehti.
Ja veel on nüüd võimalus, et määrustevastast käiku edaspidi ka välkmales korrigeeritakse - seda siiski ainult siis, kui see toimub mängijate omavahelisel kokkuleppel, ilma et oleks vaja kohtuniku sekkumist.
Lõpuks on veel mõningaid ainult sõnastuse muudatusi. Aga jõustub kõik 1.juulist.
Lembit
neljapäev, 1. jaanuar 2009
Head uut aastat!
Kõigepealt tõepoolest head uut aastat meile kõigile!
Aga nüüd siis kohe asja juurde. Moskva ajakiri 64 on viimasel ajal oma numbrid varakult üllitanud ja nii võisin vana-aasta viimase päeva pühendada juba selle jaanuarinumbri uurimisele, eelkõige neile materjalidele, kus juttu võistluste korraldusest ja kohtuniketööst.
Keskne teema oli muidugi olümpia. Faktide osas suurt midagi uut ei leidnud. Oleme vist kõiki sealseid uuendusi oma kommentaarides juba käsitlenud. Eelkõige iseloomustab numbrit üldine negatiivne hoiak. Asju olevat muudetud kiirustades, ekspertidega konsulteerimata. Suurelt osalt on sellise hinnangu põhjuseks Venemaa võistkondade medaliteta jäämine. Ja põhjusi selleks võib otsida nii sealt, kus nad on, kui ka sealt, kus neid ei ole. Kuigi sõna saavad ka olümpial kuldmedali võitnud võistkonnad. Neil olid küll ka teised mured: hümne ei olevat mängitud ja medalite asemel olnud mingid klaaskarbid.
Partiile hilinemise keeldu ja keeldu enne 30. käiku viiki leppida nimetatakse pealkirjas draakonlikuks. Kuigi on neidki, kes nendes meetmetes siiski mingi ratsionaalse iva leiavad. Eelkõige ilmneb, et malemaailmale tulid need ootamatult ja nendega pole jõutud veel harjuda. Leitakse, et nii range hilinemiskeeld peaks kehtima vaid eliitturniiridel, kus tähtsad tegelased leiavad võistlustel kelli käima pannes, et just kõige olulisemas partiis on keegi laua tagant puudu.
Viikide arvu aga keeldudega ei vähenda, statistika näitavat seda.
Uus paarimiskord ei tulnud üllatusena mitte ainult Eesti võistkondadele, vaid ka grusiinlannadest olümpiavõitjatele. Tegelikult pole kiirendussüsteemis midagi uut, tean, et Stewart Reuben kasutas seda Inglismaal juba 60-ndate aastate lõpul. Nendega, kes väidavad, et seda süsteemi ei sobi kasutada vähendatud voorude arvu juures, ma nõus ei ole. Vastupidi - selle mõte ongi selles, et juba algvoorudes kohtuksid võimalikult võrdsemad mängijad (võistkonnad). Et see praktikas niimoodi välja ei tule, on śveitsi süsteemi üldine häda.
Kasutatud variandis näib tõepoolest puudusi olevat. Ei pea minagi õigeks, et alumisse gruppi viidav võistkond ei mängi seal tugevaima, vaid nõrgimaga. Vana kolleeg, FIDE auliikmeks nimetatud Eduard Dubov pakub olümpia korraldamist 3 tugevusgrupis 3 mandril korraga, mille võitjaile antaks erineva suurusega medalid. Aga esialgu jääb see julgete mõtete maailma.
Häda pole ainult olümpiaga. Kramnik kurdab selles numbris, et MM-reegleid muudetakse pidevalt ja süsteem on ülimalt keeruliseks aetud.
Aga mida arvatakse kohtunike tööst? Püüan siin veidi tõlkida oma kunagist head tuttavat GM Juri Razuvajevit: Kohtunikud pole uuendusteks absoluutselt valmis. Kohtunikutöö kvaliteet on viimasel ajal üldse katastroofiliselt langenud. Mõningaid mängijaid sunniti kordama igavest tuld 23.-st 30. käiguni. Kohtunikud ei mõista erinevusi male fundamentaalsete ja abistavate reeglite vahel. Seepärast nõuavad nad reipalt viimaste täitmist, tunnetamata, et rikuvad esimesi. See viib loomulikult absurdsete olukordadeni.
Kohtunikule tuleb väga ettevaatlikult anda õigus mänguprotsessi sekkuda. Seisu kolmekordse kordumise reegel, mis nõuab kohtunikult teatud kvalifikatsiooni, on üldse omaette lugu. Kostenjuk läks partiis Muzõtśokiga kolmekordsele kordumisele, kuna Aleksandrale oli see ainus võimalus seisu võrdsustamiseks. Liinikohtunik noomis Kostenjukki, peakohtunik Leong aga kutsus vaibale meie kapteni Juri Dohojani ja hoiatas, et järgmises partiis saab maailmameister nulli! Aga viigi tegid ju kaks inimest. Meie arusaamatu küsimuse peale vastas Leong naeratusega, et teist kaptenit ta ei leidnud. Kui juba peakohtunik teeb selliseid jämedaid vigu, mida siis rääkida liinikohtunikest.
Partiile hilinemise, samuti seisu kolmekordse kordumise puhul määravad kohtunikud süüdlasi meelevaldselt. Kellelegi nad andestavad, kedagi karistavad.
Olgu siis mõned laused veel Mihhail Savinovilt: Kohtunikud olid Dresdenis ülbed, tavaliselt ei mõistnud nad inglise keelt. Kogu aeg püüdsid nad osavõtjaid mängusaalist välja ajada. Ainus võimalus oli teeselda, et sa ei saa nende jutust aru. Reeglid olid uskumatult rumalad, neile lisandus nende täideviijate uskumatu ind. Absurdne loosimine, dopinguskandaal, kongressi kahtlased poliitilised otsused. Kokteil, kuidas pole vaja olümpiat korraldada. Korraldajatel on vaja tervet mõistust ja inimlikku suhtumist malesse.
Aga aitab. Ei usu, et kõike peaks vaid läbi mustade prillide nägema. Kunagi oli asja viiele olümpiale ja iga kord oli ikka mingeid probleeme, kuigi ei mäleta, et nii palju, kui peaks sellest 64 numbrist järeldama. Ideaalseid kohtunikke küll vaevalt on, aga miks peaksid siis praegused kohtunikud olema halvemad kui toonased. Iga asja hindamiseks on vaja kasvõi väikest ajalist distantsi.
Lembit
Aga nüüd siis kohe asja juurde. Moskva ajakiri 64 on viimasel ajal oma numbrid varakult üllitanud ja nii võisin vana-aasta viimase päeva pühendada juba selle jaanuarinumbri uurimisele, eelkõige neile materjalidele, kus juttu võistluste korraldusest ja kohtuniketööst.
Keskne teema oli muidugi olümpia. Faktide osas suurt midagi uut ei leidnud. Oleme vist kõiki sealseid uuendusi oma kommentaarides juba käsitlenud. Eelkõige iseloomustab numbrit üldine negatiivne hoiak. Asju olevat muudetud kiirustades, ekspertidega konsulteerimata. Suurelt osalt on sellise hinnangu põhjuseks Venemaa võistkondade medaliteta jäämine. Ja põhjusi selleks võib otsida nii sealt, kus nad on, kui ka sealt, kus neid ei ole. Kuigi sõna saavad ka olümpial kuldmedali võitnud võistkonnad. Neil olid küll ka teised mured: hümne ei olevat mängitud ja medalite asemel olnud mingid klaaskarbid.
Partiile hilinemise keeldu ja keeldu enne 30. käiku viiki leppida nimetatakse pealkirjas draakonlikuks. Kuigi on neidki, kes nendes meetmetes siiski mingi ratsionaalse iva leiavad. Eelkõige ilmneb, et malemaailmale tulid need ootamatult ja nendega pole jõutud veel harjuda. Leitakse, et nii range hilinemiskeeld peaks kehtima vaid eliitturniiridel, kus tähtsad tegelased leiavad võistlustel kelli käima pannes, et just kõige olulisemas partiis on keegi laua tagant puudu.
Viikide arvu aga keeldudega ei vähenda, statistika näitavat seda.
Uus paarimiskord ei tulnud üllatusena mitte ainult Eesti võistkondadele, vaid ka grusiinlannadest olümpiavõitjatele. Tegelikult pole kiirendussüsteemis midagi uut, tean, et Stewart Reuben kasutas seda Inglismaal juba 60-ndate aastate lõpul. Nendega, kes väidavad, et seda süsteemi ei sobi kasutada vähendatud voorude arvu juures, ma nõus ei ole. Vastupidi - selle mõte ongi selles, et juba algvoorudes kohtuksid võimalikult võrdsemad mängijad (võistkonnad). Et see praktikas niimoodi välja ei tule, on śveitsi süsteemi üldine häda.
Kasutatud variandis näib tõepoolest puudusi olevat. Ei pea minagi õigeks, et alumisse gruppi viidav võistkond ei mängi seal tugevaima, vaid nõrgimaga. Vana kolleeg, FIDE auliikmeks nimetatud Eduard Dubov pakub olümpia korraldamist 3 tugevusgrupis 3 mandril korraga, mille võitjaile antaks erineva suurusega medalid. Aga esialgu jääb see julgete mõtete maailma.
Häda pole ainult olümpiaga. Kramnik kurdab selles numbris, et MM-reegleid muudetakse pidevalt ja süsteem on ülimalt keeruliseks aetud.
Aga mida arvatakse kohtunike tööst? Püüan siin veidi tõlkida oma kunagist head tuttavat GM Juri Razuvajevit: Kohtunikud pole uuendusteks absoluutselt valmis. Kohtunikutöö kvaliteet on viimasel ajal üldse katastroofiliselt langenud. Mõningaid mängijaid sunniti kordama igavest tuld 23.-st 30. käiguni. Kohtunikud ei mõista erinevusi male fundamentaalsete ja abistavate reeglite vahel. Seepärast nõuavad nad reipalt viimaste täitmist, tunnetamata, et rikuvad esimesi. See viib loomulikult absurdsete olukordadeni.
Kohtunikule tuleb väga ettevaatlikult anda õigus mänguprotsessi sekkuda. Seisu kolmekordse kordumise reegel, mis nõuab kohtunikult teatud kvalifikatsiooni, on üldse omaette lugu. Kostenjuk läks partiis Muzõtśokiga kolmekordsele kordumisele, kuna Aleksandrale oli see ainus võimalus seisu võrdsustamiseks. Liinikohtunik noomis Kostenjukki, peakohtunik Leong aga kutsus vaibale meie kapteni Juri Dohojani ja hoiatas, et järgmises partiis saab maailmameister nulli! Aga viigi tegid ju kaks inimest. Meie arusaamatu küsimuse peale vastas Leong naeratusega, et teist kaptenit ta ei leidnud. Kui juba peakohtunik teeb selliseid jämedaid vigu, mida siis rääkida liinikohtunikest.
Partiile hilinemise, samuti seisu kolmekordse kordumise puhul määravad kohtunikud süüdlasi meelevaldselt. Kellelegi nad andestavad, kedagi karistavad.
Olgu siis mõned laused veel Mihhail Savinovilt: Kohtunikud olid Dresdenis ülbed, tavaliselt ei mõistnud nad inglise keelt. Kogu aeg püüdsid nad osavõtjaid mängusaalist välja ajada. Ainus võimalus oli teeselda, et sa ei saa nende jutust aru. Reeglid olid uskumatult rumalad, neile lisandus nende täideviijate uskumatu ind. Absurdne loosimine, dopinguskandaal, kongressi kahtlased poliitilised otsused. Kokteil, kuidas pole vaja olümpiat korraldada. Korraldajatel on vaja tervet mõistust ja inimlikku suhtumist malesse.
Aga aitab. Ei usu, et kõike peaks vaid läbi mustade prillide nägema. Kunagi oli asja viiele olümpiale ja iga kord oli ikka mingeid probleeme, kuigi ei mäleta, et nii palju, kui peaks sellest 64 numbrist järeldama. Ideaalseid kohtunikke küll vaevalt on, aga miks peaksid siis praegused kohtunikud olema halvemad kui toonased. Iga asja hindamiseks on vaja kasvõi väikest ajalist distantsi.
Lembit
Tellimine:
Postitused (Atom)