Head uut aastat!

Kõigepealt tõepoolest head uut aastat meile kõigile!
Aga nüüd siis kohe asja juurde. Moskva ajakiri 64 on viimasel ajal oma numbrid varakult üllitanud ja nii võisin vana-aasta viimase päeva pühendada juba selle jaanuarinumbri uurimisele, eelkõige neile materjalidele, kus juttu võistluste korraldusest ja kohtuniketööst.
Keskne teema oli muidugi olümpia. Faktide osas suurt midagi uut ei leidnud. Oleme vist kõiki sealseid uuendusi oma kommentaarides juba käsitlenud. Eelkõige iseloomustab numbrit üldine negatiivne hoiak. Asju olevat muudetud kiirustades, ekspertidega konsulteerimata. Suurelt osalt on sellise hinnangu põhjuseks Venemaa võistkondade medaliteta jäämine. Ja põhjusi selleks võib otsida nii sealt, kus nad on, kui ka sealt, kus neid ei ole. Kuigi sõna saavad ka olümpial kuldmedali võitnud võistkonnad. Neil olid küll ka teised mured: hümne ei olevat mängitud ja medalite asemel olnud mingid klaaskarbid.

Partiile hilinemise keeldu ja keeldu enne 30. käiku viiki leppida nimetatakse pealkirjas draakonlikuks. Kuigi on neidki, kes nendes meetmetes siiski mingi ratsionaalse iva leiavad. Eelkõige ilmneb, et malemaailmale tulid need ootamatult ja nendega pole jõutud veel harjuda. Leitakse, et nii range hilinemiskeeld peaks kehtima vaid eliitturniiridel, kus tähtsad tegelased leiavad võistlustel kelli käima pannes, et just kõige olulisemas partiis on keegi laua tagant puudu.
Viikide arvu aga keeldudega ei vähenda, statistika näitavat seda.

Uus paarimiskord ei tulnud üllatusena mitte ainult Eesti võistkondadele, vaid ka grusiinlannadest olümpiavõitjatele. Tegelikult pole kiirendussüsteemis midagi uut, tean, et Stewart Reuben kasutas seda Inglismaal juba 60-ndate aastate lõpul. Nendega, kes väidavad, et seda süsteemi ei sobi kasutada vähendatud voorude arvu juures, ma nõus ei ole. Vastupidi - selle mõte ongi selles, et juba algvoorudes kohtuksid võimalikult võrdsemad mängijad (võistkonnad). Et see praktikas niimoodi välja ei tule, on śveitsi süsteemi üldine häda.
Kasutatud variandis näib tõepoolest puudusi olevat. Ei pea minagi õigeks, et alumisse gruppi viidav võistkond ei mängi seal tugevaima, vaid nõrgimaga. Vana kolleeg, FIDE auliikmeks nimetatud Eduard Dubov pakub olümpia korraldamist 3 tugevusgrupis 3 mandril korraga, mille võitjaile antaks erineva suurusega medalid. Aga esialgu jääb see julgete mõtete maailma.
Häda pole ainult olümpiaga. Kramnik kurdab selles numbris, et MM-reegleid muudetakse pidevalt ja süsteem on ülimalt keeruliseks aetud.

Aga mida arvatakse kohtunike tööst? Püüan siin veidi tõlkida oma kunagist head tuttavat GM Juri Razuvajevit: Kohtunikud pole uuendusteks absoluutselt valmis. Kohtunikutöö kvaliteet on viimasel ajal üldse katastroofiliselt langenud. Mõningaid mängijaid sunniti kordama igavest tuld 23.-st 30. käiguni. Kohtunikud ei mõista erinevusi male fundamentaalsete ja abistavate reeglite vahel. Seepärast nõuavad nad reipalt viimaste täitmist, tunnetamata, et rikuvad esimesi. See viib loomulikult absurdsete olukordadeni.
Kohtunikule tuleb väga ettevaatlikult anda õigus mänguprotsessi sekkuda. Seisu kolmekordse kordumise reegel, mis nõuab kohtunikult teatud kvalifikatsiooni, on üldse omaette lugu. Kostenjuk läks partiis Muzõtśokiga kolmekordsele kordumisele, kuna Aleksandrale oli see ainus võimalus seisu võrdsustamiseks. Liinikohtunik noomis Kostenjukki, peakohtunik Leong aga kutsus vaibale meie kapteni Juri Dohojani ja hoiatas, et järgmises partiis saab maailmameister nulli! Aga viigi tegid ju kaks inimest. Meie arusaamatu küsimuse peale vastas Leong naeratusega, et teist kaptenit ta ei leidnud. Kui juba peakohtunik teeb selliseid jämedaid vigu, mida siis rääkida liinikohtunikest.
Partiile hilinemise, samuti seisu kolmekordse kordumise puhul määravad kohtunikud süüdlasi meelevaldselt. Kellelegi nad andestavad, kedagi karistavad.

Olgu siis mõned laused veel Mihhail Savinovilt: Kohtunikud olid Dresdenis ülbed, tavaliselt ei mõistnud nad inglise keelt. Kogu aeg püüdsid nad osavõtjaid mängusaalist välja ajada. Ainus võimalus oli teeselda, et sa ei saa nende jutust aru. Reeglid olid uskumatult rumalad, neile lisandus nende täideviijate uskumatu ind. Absurdne loosimine, dopinguskandaal, kongressi kahtlased poliitilised otsused. Kokteil, kuidas pole vaja olümpiat korraldada. Korraldajatel on vaja tervet mõistust ja inimlikku suhtumist malesse.

Aga aitab. Ei usu, et kõike peaks vaid läbi mustade prillide nägema. Kunagi oli asja viiele olümpiale ja iga kord oli ikka mingeid probleeme, kuigi ei mäleta, et nii palju, kui peaks sellest 64 numbrist järeldama. Ideaalseid kohtunikke küll vaevalt on, aga miks peaksid siis praegused kohtunikud olema halvemad kui toonased. Iga asja hindamiseks on vaja kasvõi väikest ajalist distantsi.
Lembit