Kalevi turniirist

Veidi ajaloost. 40 aastat tagasi, jaanuaris 1969 vajutasin kellad käima turniiril Tallinn 1969". Linnavõimude rahadega korraldatud küllalt tugevad rahvusvahelised turniirid toimusid regulaarselt üle aasta, viimane 1989, paraku pidid nad küll hiljem kandma mälestusturniiride nime. Muutunud tingimustes linn enam turniire korraldada ei suutnud. 1991 võttis asja üle spordiselts Kalev, muutes need iga-aastasteks. Tavamalest sai küll peagi kiirmale. Seal panevad mängijad ise kellad käima. Seniseks tipuks jääb ilmselt aasta 2006. Tagantjärele on isegi raske ütelda, kuidas me tookord kõik ära mahutasime (168 mängijat, neist 31 suurmeistrit, esindatud 18 maad). Mängijate arv on seejuures ilma koolide ja firmasportlasteta.Kahjuks piirdusime 2007 vaid koolide karikavõistlustega ning see on andnud ennast tunda ka kahel viimasel aastal. Traditsioon on aga jätkunud. Niisiis 40 aastat ja 11+19=30 turniiri.

Tänavustest turniiridest. Kõneleksin eelkõige vaid mõnest tehnilisest küsimusest seoses reeglite ja kohtunike tööga. Korraldusküsimustesse ei tahaks siinkohal eriti sekkuda. Korraldajad ja kohtunikud peaksid tegelema oma asjadega, loomulikult omavahelises tihedas kontaktis ja koostöös. Meenutan, et mullusest turniirist kirjutasin siis 6.I Märkmeid ühelt kiirturniirilt. Tookord ka võistlusjuhendist, mis peaks olema üheselt tõlgendatav ja adekvaatne kõigis keeltes. Kahjuks see vahepeal paremaks ei läinud, aga korraldajad on lubanud selle juba lähipäevil uuesti ette võtta.
Turniiri proloogiks olid koolide karikavõistlused ja firmaspordi meistrivõistlused. Koole oli seekord varasemast veidi rohkem, võistkondi tervelt 19. Väike probleem tekkis seoses paarimisega. Osa mängijaid on siin reitinguta, võistkondade koosseisu eelnevalt ei esitata. Oleme lubanud mängima ka neid kohaletulnuid, kes varem pole endast teatanud. Seetõttu oleme otsustanud võtta paarimisel aluseks mitte reitingud, vaid varasemate võistluste tulemused. Turniiri afiśil olid eelmiste turniiride esikuuikud. Need paigutati tabeli ülaossa, ülejäänute paarimisnumbrid selgusid loosiga, loositõmbajaks eelmise turniiri võitnud võistkonna treener. See moodus jättis aga viimaseks ja seetõttu avavoorus vabaks aga turniiri tugevaima (ja hiljem ka turniiri võitnud) võistkonna. See kool polnud kunagi esikuuikus olnud.
Esimeseks näitajaks olid partii-, teiseks matśipunktid. Mängiti 4 laual, vabaksjäänu sai aga mitte 4, vaid 2 partiipunkti. Seejuures oleks tulnud arvestada, et see tähendab siiski matśivõitu (2:0). Selle asjaolu arvestamine muutis siiski vaid 15. ja 16. koha jagamise vastupidiseks.
Muidu tähendas see päev kohtunikule parajat siblimist laudade vahel: määrustevastaseid käike oli sedavõrd palju. Õnneks olin välja kuulutanud, et 1. määrustevastasus toob hoiatuse ilma ajakorrektiivita, 2. kaotuse, nii et vähemalt kellaseadmist polnud. Ka vangerdusreegleid pole treenerid jõudnud kõigile selgeks teha - seda, et esimesena tuleb tõsta kuningat, ja seda, et pika vangerduse puhul ei astu kuningas mitte kolme sammu. Aga üldiselt polnud viga. Peamine see, et päeva jooksul õnnestus 35 minutit kokku hoida, muidu oleksime firmasportlastele jalgu jäänud.

Päris turniire võib oma 8O osavõtjaga (neist 8 suurmeistrit, esindatud 7 maad) pigem tagasihoidlikuks pidsada. Kohtunikel muidugi kergem, pealegi oli nüüd mitu kolleegi juures. Võisin siis lihtsalt ringi käia ja vaadata. Paarimisel oli üks neiu sattunud kogemata meeste turniiri tabelisse ja kuna ta teatas, et mõne minuti hilineb (ja hilineski), siis ei saanud ka asja enne vooru korrigeerida. Nii läksid asjatult mänguta punktid (bye) nii tema loositud vastasele meeste turniiril kui ka mõlema turniiri viimastele numbritele. Aga mida sellele mängijale endale tabelisse kirjutada? Kaalusime nii- ja teistpidi, aga kuivõrd mängija oli toiminud korrektselt, sai punkti temagi. Finaali see teda küll kahjuks ei viinud.

Selline kohtunike koosseis polnud varem üheskoos tegutsenud. Kuna ametlikud kiirmale reeglid
on üsna napid, siis oli ilmselt kasu sellest, et mõned olulisemad seisukohad ühtmoodi tegutsemiseks enne turniiri paberile panime ja kohtunikele kätte andsime. Vaidlesime, mida siin teha määrustevastaste käikudega. Andsin kolleegidele järele ja otsustasime igasuguste arusaamatuste vältimiseks siin koodeksist rangelt kinni pidada (2x2 minutit, siis kaotus). Õnneks polnudki meie vaidlusel tagantjärele vaadates mõtet, sest määrustevastasusi lihtsalt ei olnud, vähemalt mitte kohtunikele teadaolevaid. Tõsi küll, ühes partiis muudeti üks ettur üsna mängu lõpul ümberpööratud vankriks ja ülipüüdlik kohtunik läks seda omaalgatuslikult lipuks muutma. Aga selliseid volitusi, et vankrist lippu teha pole isegi kohtunikul. Asi lõppes rahulikult.

Hädas olime mõne üksiku rohkem kui 100 käigulise pariiga, mis kippusid vooru pikemaks venitama (iga käik andis 10 lisasekundit, ehk oleks 5-st piisanud). Meie juhendis oli öeldud, et finaalturniiridel püüame rakendada ka 50 käigu reeglit. Kohtunik ei või mängijale öelda tehtud käikude arvu, kuid võib küsimusele vastates öelda, kas on 50 käiku tehtud või mitte. Juba finaali esimeses voorus tekkis ühes partiis 60. käigul seis (V+2E - V+E), kus materjali vahekord enam ei muutunud. Kui mägija ühel hetkel kohtunikult küsis, kas käike loeme, siis vastasime, et teeme seda. Kuivõrd partiisid elektroonilistel laudadel demonstreeriti, teadsime, et juba selleks ajaks oli 50 käiku tehtud. Lasksime partiil siiski rahumeeli jatkuda, kuni mängija otsustas lõpuks 125. käigul siiski kordumist taotlema hakata. Vastasmängija oli siiski kohe viigiga päri, nii et kohtuniku sekkumist polnudki vaja. Pärast selgus, et see partii otsustas ühe finaalikoha saatuse. Tabelit vaadates võib arvata, et mehed olid väga rahumeelsed (viimases kahes voorus ainult viigid), tegelikult see siiski nii ei olnud.

Kui lasta võrdluseks silmad üle oma mullusest tekstist, siis tundub, et elektroonika töötas seekord üsna korralikult (üksikud erandjuhtumid, ka nullijooksnud elektronkellad muidugi olid), naaberlaudade kelli vist ei vajutatud, tulemuslehtedele märgitud valedest tulemustest kuulda polnud ja kohtade jaotuminegi sai elektroonika abil korrapealt selgeks (A eelturniiril 7 võitjat võrdse punktiarvuga). Eks neid mitmesuguseid pöördumisi peakohtuniku poole alati. Mõnele suurmeistrile ei meeldi, et tema partiisid elektrooniliselt üle kantakse, mõni meister on pahane, et ta peab 4-st partiist 3 mustadega mängima või et ta üldse liiga tugeva vastase saab, mõni pole rahul auhindade jagamisega. Aga see kõik kuulub paratamatult asjade juurde.

Kuigi tänavust turniiri vaevalt mingiks ajalooliseks sündmuseks pidada saab, läks ta minu arvates korda. Korraldajad tegid, mida nad tegema pidid, kohtunikud samuti. Nii et veel kord kõigile aitäh koostöö eest.
Lembit