Jagame kohti

Geurt on oma viimases veerus jälle tulnud küsimuse juurde, kuidas määrata kohti võrdse punktide arvu juures. Turniirimäärustes on ju mitu lehekülge kasutatavate süsteemide kirjeldusi, aga samal ajal ka märkus, et seal toodud loeteluga pole kavatsust väljendada süsteemide eelistuse järjekorda. Nii on igal korraldajal ja kohtunikul kujunenud oma arvamus. Seda näitab ka äsjane veerg. Meenutan, et varem olen asja puudutanud näiteks 14.X 2007 Ühest noorteturniirist ajendatud mõtted, 11.XII Olümpia korrigeerib paarimist, 20.XI 2008 Kohtade jagamisest ja 22.XI Teema jätkuks.

RC esimehel on kahtlusi peaaegu kõigi kohajagamissüsteemide suhtes. Kuivõrd konkreetne küsimus puudutas voorujärgsete punktide summat, siis leiab ta, et selle ainus eelis Buchholzi ja Sonneborn-Bergeri ees on see, et mängija saab enne viimast vooru selle ise välja arvutada (ja mitte ainult mängija ise, vaid teisedki asjahuvilised. Seda kindlasti ka. Aga peale selle sõltub ju śveitsi süsteemis turniiridel ikkagi väga palju avavooru(de) tulemustest. 1. voorus võitmisel on lähivoorude vastased ilmselt tugevamad kui kaotuse korral. Ja seda voorujärgsete punktide summa arvestabki. Kalevi Kerese-turniiril on seda kogu aeg kasutatud ja proteste ei mäleta olevat esinenud.
Samal ajal leiab RC sekretär Stewart Reuben, et kõik kohajagamissüsteemid on mõttetud, kui nad põhinevad vastasmängijate tulemustel (seega ka Buchholz ja Sonneborn-Berger). Geurti arvates on kõige mõistlikum kasutada vastasmängijate reitinguid. Tuleks siis rehkendada vastaste keskmine reiting (aga tingimus on, et kõigil mängijatel oleksid seejuures usaldatavad reitingud), ära tuleks aga jätta kõige kõrgema ja kõige madalama reitinguga vastasmängijad. Turniirimäärused soovitavad teatavasti ära jätta vaid madalaim reiting.

Samas veerus on juttu ka kohtade jagamisest võistkonnavõistlustel. Partiipunktide asemel kasutatakse üha enam paremuse selgitamiseks matśipunkte. Ühe India maletaja arvates olevat aga ebaõige, et matśi võitmise eest antakse ühtviisi 2 punkti, saab siis keegi teisest jagu 4:0 või 2,5:1,5. Tema arvates olevat vaja diferentseerida ja anda punkte vastavalt võidu suurusele (1-5?). Mingit uut ideed siin ometi pole. Siis võiks ju lihtsalt kasutada senist partiipunktidel põhinenud süsteemi.

FIDE enda ametlikel võistlustel kehtivad 2007. aastast uued reeglid, mida rakendati ka viimasel olümpial. Nende järgi on partiipunktidel kohtade jagamise korral tõepoolest veidi suurem kaal. Matśipunktide võrdsuse korral seatakse võistkonnad ritta Sonneborn-Bergeri süsteemi alusel, jättes ära kõige vähem matśipunkte saanud vastane. Kõigi ülejäänute poolt kogutud matśipunktid korrutatakse selle partiipunktide arvuga, mis antud võistkonna vastu saadi. Kellel selliste korrutiste summa suurem, paigutataksegi ettepoole.
Aga mis siis, kui mitmel võistkonnal on ühtviisi kõige vähem matśipunkte? Kuivõrd vaadeldav võistkond on nendega arvatavasti mänginud erinevalt, siis võib asi sõltuda sellest, milline võistkond jätta arvesse võtmata. Avaldatud reeglid siin vastust ei andnud. Seepärast ongi üks Poola maletaja tõstnud sellekohase küsimuse.
Vastamiseks on Geurt konsulteerinud śveitsi paarimise komitee esimehe Christian Krausega. Selgub, et sel puhul tuleb kõigepealt arvutada kohajagajate Sonneborn-Bergeri punktid ja seejärel ära jätta see võistkond, kelle Berger on kõige madalam. Keeruline ta on, aga mis teha. Ehk saab olümpial neid asju rehkendada arvutiga.
Lembit