Neljateistkümnes kord

Sattusin sel nädalavahetusel jälle Kohtla-Järvele noorte kevadist kiirturniiri korraldama. Turniirile on uuesti Eesti noorte lahtiste meistrivõistluste staatus antud ja ehk seepärast leiti, et keegi väljastpoolt peaks asjal pilku peal hoidma. Mängiti siin juba 14. korda ja tavad on välja kujunenud. Nii peab paika ka peaaegu kõik see, mida varem olen selles blogis kirjutanud (13.IV 2008 Kiirmale Kohtla-Järvel ja 19.IV 2009 Kevadel kaevurite linnas). Kurtsin nädalapäevad tagasi, et Eesti noorte meistrivõistlustel on ühe kohtuniku (ja arvutil paarija) jaoks tegemist liiga palju, nüüd oli mul veel neli abilist ja mängijaid polnud ka kuigi palju rohkem, aga asi lihtsamaks ikka ei läinud. Muidugi lähen ka ise järjest vanemaks. Igatahes avapäeva esimesel poolel ei saanud korrakski istuda. Peamine häda muidugi see, et Phileon-kellad, muidu kenad ja korrektsed, ei sobi 15-minutilisele mõtlemisajale. Selle kellale seadmiseks on vaja teha 44 vajutust ja kuna ta näite ei taasta ja mängijad mängisid põhiturniiril omavahel kaks partiid, siis tuli teises partiis alustada kellaseadmist jälle algusest peale. Küll oli selle kõrval hea panna lisamänguks kellale 5 minutit. Paar vajutust ja oligi asi korras. Põhiturniir oli ühe miinuse süsteemis, mida me üldiselt palju ei kasuta. Sealt väljalangenud jätkasid mängu śveitsi süsteemis. Tüdrukud mängisid ringsüsteemis. Nii et ühe korraga oli tegemist kolme erinevat süsteemi turniiriga. Mis puutus ajakontrolli, siis võis korraga olla käigus nii kiir- kui välkpartiisid, mitmel korral lõppes asi aga armageddoniga. Kujuta ette, et kui siin oleks olnud mõni praktiseeriv noorkohtunik, siis oleks ta võinud malevõistlustest saada üsna mitmekülgse pildi. Ise toimisin nii nagu varasematel turniiridel, üks pisiasi välja arvatud. Kuivõrd kellaseadmine on siin aeganõudev ettevõtmine, tegin eelmistel turniiridel määrustevastase käiguga eksijale vaid ühe hoiatuse (vastasele aega lisamata) ja fikseerisin teisel korral kaotuse. Nüüd otsustasime reeglite eiramise lõpetada ja toimida nii, nagu meie kohalikud reeglid ette näevad: 2 hoiatust, vastasele ajalisa siis, kui tal on jäänud alla 5 minuti. Kohtunikele siit eriti tööd juurde ei tulnud, kuigi sellisel segakoosseisuga turniiril määrustevastastest käikudest puudust polnud. Tavaliselt jäeti kuningas tulle. Ütlesin mängijatele küll turniiri algul, et tavamale ja kiirmale turniiridel on selge vahe. Mõlemal püüab kohtunik küll võimalikult hoolikalt jälgida partiis toimuvat, aga kui ta tavamales sekkub omal algatusel, siis kiirmales ta seda ei tee, vaid ootab mängijatepoolset algatust. Ometi oli mitmes partiis tegemist olukorraga, kus vastase ajaületust tähele ei pandud ja kohtunik sekkus viigi fikseerimiseks siis, kui ka teine pool oli aja üle lasknud. Phileon-kellad ajaületuse järel ei seisku, vaid jätkavad käimist, näidu ees miinusmärk. Kahjuks on Kohtla-Järve geograafiline asend endiselt ühes Eestimaa nurgas. Kaugemalt siia eriti ei tulda (kui seekord mitte arvestada Monika Tsõganovat oma õpilastega). Ka Venemaa ja Läti mängijaid oli sedapuhku vähe, soomlased puudusid. Aga korralduse ja mängijate eest hoolitsemisega jäin endiselt rahule. Lembit

Kuidas lõpeb partii?

Vaadakem, millega on viimasel nädalal teistel internetikülgedel tegeldud ja millest huvitutud. Ühel Saksa lehel kirjeldatakse juhtumit, kus üks mees teisele partiis mati pannud. Kohe ei olevat seda aga kumbki märganud ja partii lõppenud viigiga. Protokollid kirjutati alla ja anti ära. Matt avastatud alles partiijärgse analüüsi käigus. Mis siis nüüd saab?

Aga võtame koodeksi. Art. 5.1a ütleb: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud, tingimusel, et matiseisu tekitanud käik oli määrustepärane. Art. 8.7 ütleb aga: Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.

Ei saagi siit selgust kätte, kummagi artikli järgi tuleks erinevalt toimida. Matiga partii lõpeb. Kõik, mis juhtub pärast seda, pole enam oluline. Üldiselt on art. 8.7 rakendatav partii lõpuni. Reeglid ei ütle tõepoolest ära, kui kaua siis tulemust korrigeerida võib. Aga see peaks küll selge olema, et kui ikka asi selgub vahetult pärast partiid, siis peaksime küll mati kehtima panema. Geurt Gijssen on kusagil kirjutanud, et tema arvates võiks ringsüsteemis turniiril tulemust korrigeerida veel enne viimase vooru lõppu. Śveitsi süsteemis ehk siis, kui möödas veel üks voor. Hispaania koodeksikommentaari järgi tuleks seaduslikkus sel juhul ühendada õigluse ja pragmatismiga. Sel juhul peaks siis muutma mängijate punkte, mitte aga juba avalikustatud paarimist. Reitinguarvestuse jaoks võib tulemust muuta isegi pärast turniiri lõppu.
Muidugi oleks ka kohtunik pidanud tähelepanelikum olema. Kui mängijad ise matti ei märganud, oleks pidanud kohtunik sekkuma (muidugi mitte kiir- ega välkmales).

Vastupidine näide Rootsist. Valge teeb käigu ja arvab, et pani mati. Seikab siis kella ja must surub vastasel kätt ega ütle midagi. Protokollid kirjutatakse alla valge võiduga, aga hiljem leitakse, et matti polnud. Art. 5.1a alusel siin valge võita ei saanud, sest matti polnud. Käesurumist ei tarvitse aga ju tõlgendada alistumisena.
Ilmselt on siin otsustavaks partiiprotokollid, kuhu partii tulemus on kantud. Art. 8.7 ütleb, et isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti. Ise ei riskiks selles olukorras küll protokolli kantud tulemust muutma hakata. Kuni protokolli allakirjutamiseni on otsustusruum laiem.

Kolmas näide. Ülalpool tsiteeritud art. 5.1a nõudis teatavasti vaid matikäigu reeglipärasust. Aga ühes partiis seisavad valge Kh6 ja Vb7 ning musta Kf8 ja Va5 (on teisigi malendeid, aga nende asukoht pole oluline). Selles seisus tahab must käia Kg8, aga teeb kogemata võimatu käigu Kh8. Enne kui kohtunik jõuab sekkuda, mängib valge Vb8++ ja teatab, et selle määrustepärase käiguga on partii läbi.
Ilmselt tuleks siin viga parandada vastavalt art. 7.4a (taastada seis, nagu see oli vahetult enne määrustevastasust). Kohtunik lasku ilmselt kuningas tagasi panna f8 ja must tehku nüüd õige käik. Aga kui kohtunik ei näinud ja must alles pärast matti teatab, et käis kuningaga valesti? Kirjatähe järgi on nüüd mäng läbi, aga koodeksi eessõna järgi peaks kohtunikul olema ka nii palju tervet mõistust, et leida lahendus, mis oleks õiglane, loogiline ja arvestaks juhtumi konkreetseid iseärasusi.
Matiga nõustuvat kohtunikku küll süüdistada ei saa, aga vahel on mingi muu otsus parem. Väga kerge on toimida koodeksit rangelt järgides, aga ehk on vahel parem siiski otsida muid lahendusi.
Lembit

14 ja nooremad

Pole vist ühelgi aastal tulnud tegelda kõigi kolme vanema vanuseklassi Eesti meistrivõistlustega ja kiirmale on veel ees. Oli neid mängijaidki, kes kõik kolm turniiri kaasa tegid. Esimesel päeval näis, et 14-aastastega on üsna kerge toime tulla. 3 tundi ja voor oligi läbi. Järgmine päev näitas, et nii lihtne see põrmugi pole: kaks vooru, millest kumbki kestis peaaegu 4,5 tundi ja ettenähtud vaheajast piisas hädavaevu järgmise vooru ettevalmistamiseks. Hiljem sai tagumine saalipool oma partiidega küll üsna kiiresti lõpule, aga tabeli ülaosas oli tegemist seda ägedamate lahingutega. Turniir ise oli aga üsna tavaline. Ei mängijate ega nende distsipliini üle kurta ei saa. Lubatud hilinemisaeg oleks juhendis oleva 15 minuti asemel vabalt ka 5 minutit olla. Treenerite ja teiste saatjatega oli läbisaamine hea, ainult üks daam kippus paaril korral liiga emotsionaalseks muutuma ja juhtimist enda kätte võtma. Ühelegi mängijale polnud vaja meelde tuletada, et kui iga käiguga ajale 30 sekundit lisandub, siis tuleb kõik käigud järjepidevalt üles kirjutada. Üsna paljudel protokollidel erinesid aga kummagi poole käigud märgatavalt. Käigud ise olid muidugi selged. Ainult kord tuli selgitada, et kui must ettur seisab f3 ja valge ettur käiguga g2-g4 temast mööda läheb, ei saa must ettur teda ometi ära lüüa. Möödaminnes löömine, millest kõneleb koodeks, eeldab siiski veidi teistsugust malendite asendit. Määrustevastaseid käike oli vähe. Vaid paaris partiis unusid kuningad tulle. Kuivõrd kasutasime kohalikke reeglitäiendusi ja vastastel olid suured ajavarud, polnud kelli vaja keerama hakata, tuli vaid üles märkida, millistel laudadel eksimused tehti. Ja viiki tuleb pakkuda pärast oma käigu tegemist. Muidu võib vastane enne pakkumisele vastamist ikkagi nõuda, et käik oleks enne laual tehtud.Ka seekord käis üks noormees mulle kurtmas, et temal on laual viigiline seis, aga vastane pakutud viiki vastu ei võta. Kui just patiseisu laual pole ja seisu kolmekordset kordumist ka mitte, siis pole kohtunikul küll mingit võimalust sekkumiseks. Partii lõppes hiljem küll viigiga, aga minu poole pöördumise hetkel oli laual alles samavärviliste odade lõppmäng, kus võis veel kõike juhtuda. 13 osavõtjat on 7-voorulise śveitsi jaoks vähevõitu, paaritu osavõtjate arv pealegi. Paarisime korrektselt arvutiga Swiss Perfecti programmi kasutades, kuid lõpuvoorudes pole arvutipoolsed üllatused sel juhul siiski täielikult välistatud. Seepärast on soovitav, et kohtunikud oleksid valmis viimast vooru ka käsitsi paarima, et vajadusel arvutipaarimist korrigeerida. Suuri erinevusi muidugi ei saa olla. Leidsin seekord, et kui üle jäävad neli tüdrukut, kellest ühel on punkte 5, kahel 3 ja ühel 1, siis on ilmselt parem hoiduda arvuti poolt pakutud variandist, kus kokku viidi 5 ja 1 punktiga tüdrukud (viimane oli punkti saanud pealegi mänguta), ning viia 3-punktistest üks üles ja teine alla. Poistel oli mängijaid rohkem, nii et seal võis arvutit usaldada küll. Kahju muidugi, et üks poiss turniiri ajal haigeks jäi, nii et ka seal tuli mängida paaritu arvuga. Noorteturniiril on iga turniiri järel märgitud korraldav klubi. Vähemalt seekord ei saanud ma küll aru, mida nad tegema peavad. Ehk võiksid sellised võistlused olla vähemalt heaks praktikabaasiks nende klubide noortele kohtunikele? Aga üldiselt arvan, et maleliidu juhtkonna küllaldase järelevalve all läksid turniirid täiesti normaalselt. Lembit

Kaugelt jälgides

Mõnedki eelmisel nädalal internetilehtedele pandud kommentaarid seostuvad lõpulejõudnud Euroopa meistrivõistlustega. Nii pöörati tähelepanu sellelegi, et hiljutise olümpiaskandaali väidetav peasüüdlane (vt. meie 27. III Viimati arutletust) oli nüüdki malelaua taga. Aga siin pole midagi imestada. Kui mingi otsuse peale on esitatud apellatsioon ja sellele vastust veel pole, siis ei ole ka karistus veel jõustunud. Küll aga näib see olümpiajuhtum olevat suurendanud mängijate hirmu taoliste võimalike pettuste ees. Sellest siis ka grupi mängijate kiri, kus taotleti kohtunikele õiguse andmist kahtluse korral kõigi mängijate taskute läbiotsimiseks. Mängusaali ei tohiks aga tuua mistahes elektroonilisi seadmeid, ka mitte väljalülitatuid. Tõsi küll, nädala jooksul ilmus küll ka materjale, kus väideti, et pettusejuhtumeid on siiski tühiselt vähe ja sellised taotlused võivad viia ettearvamatutele tagajärgedele. Mängijaid võiks diskvalifitseerida kasvõi seetõttu, et nad unustavad kogemata jakitasku väljalülitatud mobiiltelefoni. Ettekavatsev petja aga leiab endale ikka viisi, kuidas toimida. On ettepanek, et elektroonilised demonstratsioonlauad tuleks ühe mängija taotlusel välja lülitada. Teine soovitus on hakata demonstratsioonilaudadel partiisid näitama 15-minutilise ajanihkega. Seda toetab teatavasti ka Kasparov. Prantslased ei saaks olümpial oma skeemi küll enam kasutada, aga samal ajal kaob pealtvaatajatel vahetu osalemise tunne. Kirjutati ka Doeberle Cupil sisseseatud kindlast korrast, mis keelab mängijatel rangelt kõnelused ükskõik kellega, kelle laudadel on mingisugused arvutid. Lubatud hilinemisaeg oli EM-il nii nagu koodeksiski 0, see tähendab, et hilineda ei tohtinud üldse. Turniirisaali ülesseatud suured kellad näitasid, kuidas kellade käigustamiseni jäänud sekundeid järjest vähemaks jäi. Seegi leidis aga vastuväiteid ja paljud pidasid normaalseks kuni pooletunnilist hilinemist. Kongressi ajal oli koos ka Euroopa Maleliit. Peamised arutlusteemad olid Sofia reegli üldine rakendamine, eeskirjad mängijate riietuse kohta ning Euroopa võistlustel mängitavate partiide kasutamise õigused. Otsustamine lükati edasi järgmisele peaassambleele. Näib, et isegi paremusjärjestuse selgitamine tekitas vaidlusi. Suure osavõtjate arvu juures on ka suured kohtade jagamised paratamatud. Kui saadud kohast sõltub medal või edasipääs mingile teisele võistlusele, siis on see küllalt oluline. Kusagil kirjutati, et osavõtjad olnud üldse teadmatuses, kuidas kohad määratakse. Muidugi polnud see väide õige, sest juhendis oli kõik ilusasti kirjas, esikohal turniiri esinemisreiting. Vaielda võib vast selle üle, kas on kõige parem jätta arvestamata mitte ainult halvima, vaid ka parima tulemuse saanud vastasega mängitud partii. Ega ideaalset kohtade jagamise süsteemi polegi olemas. Üks sõnavõtja leidis, et kõige paremini toimitavat neil Austraalias. Kõigepealt vaadatakse omavahelise kohtumise tulemust. Kui see oli viik või omavahel ei mängitudki, siis pannakse nüüd mängu üks 15-minutiline partii. Kui see viiki läheb, siis arvestatakse järjekorras Buchholzit, mediaan-Buchholzit ja voorujärgsete punktide summat. Küllap seegi on üks võimalus, aga kas ka ideaalne? Lembit

Kohtuniku sekkumisest

Prantslaste kohtunikelehest leiame ka IA Francis Delboe artikli "Kas sekkumisel tuleb ilmutada initsiatiivi?" Midagi uut sellest ei leia, kokkuvõtliku ülevaate kordamiseks aga annab see küll. Arutlusteemaks on, kas kohtunik peab partii käiku sekkuma määrustevastase käigu ja noolekese kukkumise korral, kui kumbki mängija seda ei taotle. Olenevalt partiis kasutatavast ajakontrollist on vastus erinev. Üldiselt peab tavamales kohtunik omal algatusel vahele minema, sest art. 13.1 ütleb: ta jälgib, et malekoodeksist rangelt kinni peetaks. Eelpool mainitud juhtumeid reglementeerivad artiklid 6.8 ja 7.4. Kiir-ja välkmales seda teha ei tule. On vaid paar koodeksi art. A4c toodud erandit (mõlemad kuningad tules või etturi muundamine on jäänud pooleli). FIDE kongress 2008 tõi aga juurde küllaldase järelevalve mõiste. Kui välkmales on igal laual omaette kohtunik, kiirmales aga pole iga kohtuniku kohta rohkem kui 3 lauda, siis toimime nagu oleks tegu tavamalega. Kõige sagedamini võib siis tegemist olla järelmängudega kohtade lõplikuks selgitamiseks. Kordamiseks leiame sealt vastava tabeli. Niisiis, kas kohtunik peab teatama noolekese langemisest ja juhtima tähelepanu määrustevastasele käigule? Tavamales ning ka küllaldase järelevalvega kiir- ja välkmales on vastuseks "jah", tavalises kiir- ja välkmales aga "ei". Lembit

Kohtunik kiirturniiril

Prantsuse kohtunikelehe viimases numbris on kindlasti lugemisväärt ka FA Pierre Beckeri kirjutus kohtunike tegutsemisest noorte kiirturniiridel. Selles kirjutatakse, et paljud sealsed kohtunikud eelistavad turniire nimekamate mängijatega, kus on nii panused kui auhinnad suuremad. Liiati olevat noorteturniiridel sageli tegemist mitte ainult osavõtjate, vaid ka nende vanemate halva distsipliiniga (kuigi selles võivad sageli süüdi olla kohtunikud ise). Autor peab küll abikohtunike või praktikantide tegutsemist noorteturniiridel igati kasulikuks, sest see paneb neid süvenema reeglitesse ja nende rakendamisse. Näidetest tundub, et mängijad on pahatihti veel üsna algajad. Mida peaks kohtunik tegema, kui mõni poiss küsib talt, kas ta võib selles seisus vangerdada või möödaminnes lüüa? Tõenäoliselt ei peaks ta vastama, vähemalt mitte sel ajal, kui partii parajasti käib (aga siis, kui partiid mängus pole, peaks ta need asjad küsijale kindlasti selgeks tegema). Prantsuse kohtunikud ei järgivat sageli reegleid. Art. 7.4 näeb teatavasti ette, et 2 esimese määrustevastase käigu eest antakse vastasmängijale kummalgi juhul 2 minutit täiendavat aega, kolmandal korral aga loetakse partii kaotatuks. Paljud kohtunikud leidvat aga, et partii tuleb võita mänguga ega anna ajalisa kas üldse või piirduvad vaid ühe minutiga. Mis siis, et poiss võib reeglitega kursis olla ja nende rakendamist nõuda. Ei saa loobuda kompensatsioonist, mida reeglid ette näevad. Kohtunik ei saa reegleid muuta ega neid tühistada. Ta on seaduste rakendaja, mitte nende andja. Eestis võimaldavad reeglid ka teist varianti, kus ajalisand tuleb vaid viimasel 5 minutil. Sel juhul tuleb turniiri algul selgelt öelda, millistest reeglitest lähtutakse. Ja kuigi mulle endale meeldib hoopis kolmas variant, ei tohi seda rakendada. On aga ka asju, mis võivad lõpptulemust veel rohkem mõjutada. Tuuakse näide: Valged: Kh2, Eb4, g4 ja h5 (4). Mustad: Kg8, Lf3, Vf8, Rd4, Eb5, c7, f7, g5 ja h6 (9). Must mängib Rd4-e2, mis viib patile. Mustadega mängija annab vastasele käe ja ütleb: "Tuli ja matt. Oled nõus?" Veel väiksem mängija valgetega kardab nii vastast kui ka tema malendeid laual ja vastab tasakesi: "Jah." Kohtunikud leiavad, et poisid saavad omavahel kahekesi hakkama ja kuivõrd mõlemad on tulemusega nõus, siis tuleb see fikseerida. Mis vahe on sel juhul kohtuniku kohalolul või selle puudumisel? Kohtunik on ju kohal selleks, et reeglitest kinni peetaks ning et see poleks vaid tugevama või leidlikuma õigus, mida rakendatakse. Kindlasti on kohtunikke, kes põhjendaksid oma tegutsemist sellega, et valgete juht andis ju "jah" öeldes partii alla. Aga art. 5.2a ütleb ju, et patiga ... on partii kohe lõppenud, tingimusel, et patiseisu tekitanud käik on määrustepärane. Alistumine toimus pärast partii lõppu ega oma seetõttu enam tähtsust. Teades lõppseisu, peab kohtunik lugema partii viigiks, sest see on see, milleni jõuti. Teine näide. Valged: Kc1, Vd5 ja e1, Ea2, b2, c2, f2 ja g3 (8). Mustad: Kb4, Ea6, b7, c7, d6 ja g4 (6). Valged on käigul ja mängivad Ve4+, ometi märkamata, et must kuningas ei saa tulla 3. reale. See toimub abikohtuniku silme all, kes küll taipab, et tegemist on matiga, aga ei ütle ühtegi sõna ja partii jätkub. Must käib Kb4-c3 (!?). Valged hakkavad mõtlema, kuidas jätkata ega märka määrustevastasust. Partii jätkumisel võiks tulemus muutuda: valge võiks ületada aja või tekiks patt, kuigi tegelikult on partii juba ammu lõppenud. Kiirmale reeglid keelavad kohtunikul anda märku noolekese langemisest ja art.4 alusel (Käigu tegemine) võib ta langetada oma otsuse vaid ühe mängija palvel. Samal ajal on asju, kus kohtunik ei pea mängija kaebust ootama, vaid ta sekkub näiteks vastavalt art. 12, kui üks mängija teist segab, või vastavalt art. 6, kui mängija hoiab sõrme kellanupul või ripub selle kohal. Piisab sellest, kui kohtunik ise asja näeb või mõni pealtvaataja teda informeerib. Ka matti ei keela koodeks fikseerimast. Noorte kiirpartiides on rohkem määrustevastaseid käike kui täiskasvanute omades. Need nõuavad kohtunikult suuremat tähelepanu ja ranget kinnipidamist reeglitest. Toodud näited olid muidugi äärmuslikud, selgitasid aga siiski põhimõtteid. Lembit

Viimati arutletust

Jälgisin eelmisel nädalal üht sakslaste diskussiooni. Arutlus oli elav ja sõnavõtte kogunes nädala lõpuks ligi 40. Minu arust oli tegemist küll üsna selge asjaga ja arutlejad oleksid võinud oma aja ehk paremini ära kasutada. Niisiis käib tavamale turniir, kus 40 käigu tegemiseks antud 2 tundi, seejärel aga veel 1 tund partii lõpuni. Kasutusel on mehaanilised kellad. Mõlemal mängijal on tehtud 42 käiku. Mõlemad noolekesed on kukkunud, kummal varem, seda pole teada. Vooru algusest on üldse kulunud 4 tundi ja 3 minutit. Nüüd läheb üks mängija kohtuniku juurde ja nõuab viiki, viidates koodeksi artiklile 6.1. Selle artikli tekst on selline: Kui mõlemad noolekesed on langenud ja on võimatu kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena, siis a) partii jätkub, kui see juhtub mistahes mänguperioodil peale viimase, b) partii on viik, kui see juhtub mänguperioodil, kus tuleb sooritada kõik ülejäänud käigud. Kas rakendada artikli a või b osa? Minu arust ilmselt a. Kumbki mängija pole siin vaidlustanud kelladele seatud mõtlemisaegu, mõlemal on 40 käiku täis saanud, ilma et kumbki oleks väitnud, et vastane ületas seejuures aja. Muidugi oleks korralik kohtunik pidanud olema noolekeste kukkumise ajal laua juures ja asja fikseerima. Nii võib vaid nentida, et partii on üle läinud ajakontrolli teise järku ja võib rahulikult jätkuda. Mingit vajadust selle katkestamiseks viigi kunstliku fikseerimisega ei ole. Probleem oleks võinud tekkida siis, kui viimased käigud oleksid kirjutamata jäänud ning partii oleks tulnud rekonstrueerida, et kindlaks teha, kas käigud said täis või mitte. Võib nõustuda nende arutlejatega, kes leiavad, et mängijate viigitaotlused on reglementeeritud artiklis 9 või kiire lõppmängu puhul artiklis 10. Art. 6.11b on aga ainult toimimisjuhendiks kohtunikule, kui aeg on üle lastud (nii et käigud täis polnud) ega suudeta kindlaks teha, kumb tegi seda enne. Õigus on neilgi, kes leiavad, et kohtunik peab kõigepealt lugema art. 6.3: kohe pärast noolekese langemist tuleb kontrollida artikli 6.2a nõuete täitmist (kas käigud on täis) ja alles siis minema art. 6.11 kallale. Kõige rohkem pälvis eelmisel nädalal kohtunike tähelepanu vist küll siiski Prantsusmaal (täpsemalt küll mõni kuu varem Hanti-Mansiiskis) juhtunu. Endal pole mul juba aastaid suurtele turniiridele asja olnud ja ehk seepärast on mulle paistnud mobiilihelinaid keelavad ranged reeglid liialdatutena. Mingi muu asi võib mängijaid mängusaalis hoopis rohkem segada kui vaikne mobiilihelin. Mingil kohalikul turniiril ei kujuta ju ette, et telefoni teel keegi kusagilt kaugelt käike ette ütlema hakkaks. Seepärast on meie kohtunikekogu reeglites ... otsustab kohtunik eksinud mängijale määratava karistuse, mis ei tarvitse tingimata kaotus olla. Aga edaspidi pean vist hakkama oma hoiakut muutma. Ega päris selge veel polegi, mis olümpial õieti juhtus, sest süüdlased pole end süüdi tunnistanud ja ka seni avaldatud info ei lange päris kokku. Ligikaudu oli pilt aga selline. Olümpial paistis Prantsuse meeskonnas oma mänguga otsustavatel hetkedel eriti silma üks noor suurmeister, kes osutus 5. laual parimaks. Tema kaaslast, IM-i Venemaal polnudki, vaid partiisid jälgis ta interneti teel Ida-Prantsusmaalt Nancyst, käepärast maleliidu asepresidendilt laenatud mobiiltelefon ja arvuti Firebirdi programmiga. Kolmas osaline oli meeskonna treener. Too asepresident oli teinud kindlaks, et olümpia ajal oli see IM saatnud Hanti-Mansiiskisse ligi 200 sõnumit, enamasti ajal, kui too GM parajasti mängis. Tavaliselt olid need maskeeritud telefoni-numbriteks, mida aga hõlbus deśifreerida. Kui siis sõnum Nancyst Hanti-Mansiiskisse jõudis, leidis treener endale paraja paiga laudade vahel. Saali jaotanud nad 64 osaks, just nii nagu malelaual välju. Ja kuhu treener saalis läks, vastavalt sellele liikusid ka GM nupud malelaual. Nii olevat olulistes partiides arvuti ja mängija käigud peaaegu täielikult algusest lõpuni kokku langenud. Näib olevat küllalt fantastiline lugu, aga igatahes on Prantsuse Maleliidu distsiplinaarkomisjon oma ranged otsused langetanud, kuigi süüdistatavad väidavad, et otsustamiseks oleksid võistlused pidanud toimuma Prantsuse territooriumil ja korraldajaks Prantsuse Maleliit. Igatahes vähemalt teoreetiline võimalus selliseks sündmusteahelaks oli olemas. See tähendab, et suurematel võistlustel peavad ka kohtunikud veel tähelepanelikumad olema. Viimasel olevat ju igaüks pääsenud mobiiliga mängusaali, ainult relvade ja lõhkeainete kaasavõtt olevat keelatud. Minu kunagine hea tuttav GM Dolmatov on küll väitnud, et mobiilide ärakeelamisel leitakse kindlasti uued vahendid. Tema ettepanek on muide, et edaspidi kõik olümpia viie parema võistkonna mängijad peaksid läbima kontrolli valedetektoril. Lembit