Viimati arutletust

Jälgisin eelmisel nädalal üht sakslaste diskussiooni. Arutlus oli elav ja sõnavõtte kogunes nädala lõpuks ligi 40. Minu arust oli tegemist küll üsna selge asjaga ja arutlejad oleksid võinud oma aja ehk paremini ära kasutada. Niisiis käib tavamale turniir, kus 40 käigu tegemiseks antud 2 tundi, seejärel aga veel 1 tund partii lõpuni. Kasutusel on mehaanilised kellad. Mõlemal mängijal on tehtud 42 käiku. Mõlemad noolekesed on kukkunud, kummal varem, seda pole teada. Vooru algusest on üldse kulunud 4 tundi ja 3 minutit. Nüüd läheb üks mängija kohtuniku juurde ja nõuab viiki, viidates koodeksi artiklile 6.1. Selle artikli tekst on selline: Kui mõlemad noolekesed on langenud ja on võimatu kindlaks teha, kumb nooleke langes esimesena, siis a) partii jätkub, kui see juhtub mistahes mänguperioodil peale viimase, b) partii on viik, kui see juhtub mänguperioodil, kus tuleb sooritada kõik ülejäänud käigud. Kas rakendada artikli a või b osa? Minu arust ilmselt a. Kumbki mängija pole siin vaidlustanud kelladele seatud mõtlemisaegu, mõlemal on 40 käiku täis saanud, ilma et kumbki oleks väitnud, et vastane ületas seejuures aja. Muidugi oleks korralik kohtunik pidanud olema noolekeste kukkumise ajal laua juures ja asja fikseerima. Nii võib vaid nentida, et partii on üle läinud ajakontrolli teise järku ja võib rahulikult jätkuda. Mingit vajadust selle katkestamiseks viigi kunstliku fikseerimisega ei ole. Probleem oleks võinud tekkida siis, kui viimased käigud oleksid kirjutamata jäänud ning partii oleks tulnud rekonstrueerida, et kindlaks teha, kas käigud said täis või mitte. Võib nõustuda nende arutlejatega, kes leiavad, et mängijate viigitaotlused on reglementeeritud artiklis 9 või kiire lõppmängu puhul artiklis 10. Art. 6.11b on aga ainult toimimisjuhendiks kohtunikule, kui aeg on üle lastud (nii et käigud täis polnud) ega suudeta kindlaks teha, kumb tegi seda enne. Õigus on neilgi, kes leiavad, et kohtunik peab kõigepealt lugema art. 6.3: kohe pärast noolekese langemist tuleb kontrollida artikli 6.2a nõuete täitmist (kas käigud on täis) ja alles siis minema art. 6.11 kallale. Kõige rohkem pälvis eelmisel nädalal kohtunike tähelepanu vist küll siiski Prantsusmaal (täpsemalt küll mõni kuu varem Hanti-Mansiiskis) juhtunu. Endal pole mul juba aastaid suurtele turniiridele asja olnud ja ehk seepärast on mulle paistnud mobiilihelinaid keelavad ranged reeglid liialdatutena. Mingi muu asi võib mängijaid mängusaalis hoopis rohkem segada kui vaikne mobiilihelin. Mingil kohalikul turniiril ei kujuta ju ette, et telefoni teel keegi kusagilt kaugelt käike ette ütlema hakkaks. Seepärast on meie kohtunikekogu reeglites ... otsustab kohtunik eksinud mängijale määratava karistuse, mis ei tarvitse tingimata kaotus olla. Aga edaspidi pean vist hakkama oma hoiakut muutma. Ega päris selge veel polegi, mis olümpial õieti juhtus, sest süüdlased pole end süüdi tunnistanud ja ka seni avaldatud info ei lange päris kokku. Ligikaudu oli pilt aga selline. Olümpial paistis Prantsuse meeskonnas oma mänguga otsustavatel hetkedel eriti silma üks noor suurmeister, kes osutus 5. laual parimaks. Tema kaaslast, IM-i Venemaal polnudki, vaid partiisid jälgis ta interneti teel Ida-Prantsusmaalt Nancyst, käepärast maleliidu asepresidendilt laenatud mobiiltelefon ja arvuti Firebirdi programmiga. Kolmas osaline oli meeskonna treener. Too asepresident oli teinud kindlaks, et olümpia ajal oli see IM saatnud Hanti-Mansiiskisse ligi 200 sõnumit, enamasti ajal, kui too GM parajasti mängis. Tavaliselt olid need maskeeritud telefoni-numbriteks, mida aga hõlbus deśifreerida. Kui siis sõnum Nancyst Hanti-Mansiiskisse jõudis, leidis treener endale paraja paiga laudade vahel. Saali jaotanud nad 64 osaks, just nii nagu malelaual välju. Ja kuhu treener saalis läks, vastavalt sellele liikusid ka GM nupud malelaual. Nii olevat olulistes partiides arvuti ja mängija käigud peaaegu täielikult algusest lõpuni kokku langenud. Näib olevat küllalt fantastiline lugu, aga igatahes on Prantsuse Maleliidu distsiplinaarkomisjon oma ranged otsused langetanud, kuigi süüdistatavad väidavad, et otsustamiseks oleksid võistlused pidanud toimuma Prantsuse territooriumil ja korraldajaks Prantsuse Maleliit. Igatahes vähemalt teoreetiline võimalus selliseks sündmusteahelaks oli olemas. See tähendab, et suurematel võistlustel peavad ka kohtunikud veel tähelepanelikumad olema. Viimasel olevat ju igaüks pääsenud mobiiliga mängusaali, ainult relvade ja lõhkeainete kaasavõtt olevat keelatud. Minu kunagine hea tuttav GM Dolmatov on küll väitnud, et mobiilide ärakeelamisel leitakse kindlasti uued vahendid. Tema ettepanek on muide, et edaspidi kõik olümpia viie parema võistkonna mängijad peaksid läbima kontrolli valedetektoril. Lembit