16 ja nooremad

16-aastaste meistrivõistlustega tuli mul tegemist teha kolmas aasta järjest. Ega need 18-aastaste omast suurt erinegi, eriti poiste osas. Kohtla-Järvel 18-aastastes mänginud 10 kõrgema reitinguga poisist oli 8 nüüdki olemas. Narva neiu ka jälle poistega konkureerimas, viimases voorus koguni esimesel laual mängimas.

Enne turniiri mõtlesin, mida teha topeltkodakondsusega neiuga, kelle tavaliseks elu- ja mängukohaks hoopis Soome. Väikese tüdrukute arvu juures on kaasamängimine muidugi hea, aga mida teha, kui asi peaks jõudma medalini. Ühe riigi pass pole halvem kui teise riigi oma, aga tulla kahe riigi meistriks? FIDE reitingulehtedes on igaühel vaid üks päritolumaa, aga reeglid reglementeerivad vist ikka veel ainult FIDE võistlustel osalemist. Aga muidugi on see korraldajate, mitte kohtunike valdkonda kuuluv küsimus ning kuivõrd meie paremik osutus temast parasjagu tugevamaks, siis tegelikult see ei kerkinudki.


Malemaja ülemisse saali mahtusid mõlemad turniirid kenasti ära. Pealtvaatajate jaoks jäi ruumi küll napilt. Võtsime siis üldiseks põhimõtteks, et igast klubist võiks korraga saalis olla vaid üks treener, lastevanemad aga jägigu toimuvat läbi klaasuste. Nii asjad vist laabusid. Ei usu, et saalis olles keegi oma laste mängu mõjutaks, aga nii oli ilmselt rahulikum. Kui keegi just korraks ringi tahtis teha, siis selleks ta loa ka sai.
Malemaja töötajad olid abivalmid, turniiri tehniline korraldaja Vabaettur tegi ka vajaliku. Noore kohtunikuna oli mul tava, et pool tundi enne turniiri algust oleks kõik korras. Nii varakult seda küll vaevalt vaja on. Aga pool tundi enne vooru peaks kohtunik küll kohal olema, et osavõtjate tulekuks asjad valmis oleks. Vaid ühel päeval see ei õnnestunud. Vooru algust see küll ei seganud. Kohtunikul tööd jätkus. Oli abilisigi. Kuigi näha, et kohtunikuna tegutsemine polnud nende sagedane töö. Seepärast ehk ei märgatud alati, mida parajasti peaks tegema.


Kuigi osavõtjate koosseisult olid kahe vanuseklassi turniirid küllalt sarnased, siis näis üleskerkivate küsimuste ring siiski olevat erinev. Mõned näited sellest, millega tegelda tuli.
Partiiprotokollid. Üsnagi mitmel korral olid mõlema mängija protokollidesse kantud erinevad tulemused. Vahel võitja märkas ega hakanud kaotusele allkirja andma, vahel mitte. Nii et kohtunik pidi igal juhul valvas olema.
Käikude üleskirjutamine ise. Oli mängijaid, kellele see veel parasjagu raskusi valmistas. Ühes tüdrukute partiis oli üleskirjutus sedavõrd erinev, et kaks kohtunikku partii käigu suuri vaevu taastada jõudsid. Ega sellega palju tegelda jõudnud. Paarile treenerile küll soovitasin, et nad tundides käikude tegemise kõrval lastele ka nende kirjapanekut seletaksid.
Ja kas võiks partiiprotokolle ka kuidagiviisi kaunistada? Vaevalt küll.


Ühes partiis oli mängija rahulolematu seepärast, et tema käigul olev vastane ei istunud laua taga, vaid liikus saali mööda ringi ja jälgis teistel laudadel toimuvat. Kohtunik ei saa nõuda, et mängija pidevalt laua taga istuks. Koodeksi art. 12.2 ütleb: Käigul olev mängija ei tohi ilma kohtuniku loata mängukohast lahkuda. Mängukoht aga tähendab ka seda ruumiosa, kus mängivad teised. Vahel võib ju mäng sõltuda sellestki, kuidas mängivad konkurendid. Küll aga pole lubatud mingid kontaktid teiste mängijatega. Ja loomulikult tõkestasin otsustavalt tee, kui mängija püüdis väljuda fuajeesse. Ka see on küll mänguala, mitte aga enam mängukoht.

Kohtunik ei tohi sündmuste käigust ette rutata. Ühes partiis tuli mängija minu juurde viiki taotlema, sest ... laua nurk ei olevat õiget värvi. Kui seisu vaatama läksin, siis meenus mulle tõepoolest kunagi Malekoolist loetu, et oda ja ääreettur ei saa võita, kui vastase kuningas on etturi ees ja oda pole nurgaga sama värvi. Aga niisuguse seisuni (mis tõepoolest hiljem tekkis) oli aega veel parasjagu ja vahepeal oleks ettureid vahetadagi tulnud. Niisiis ei mingit viigi fikseerimist, kuigi seis ise viigiline oli.

Sama materjali vahekorraga tuli mul paar vooru hiljem veel kokku puutuda. Vahe oli aga selles, et nüüd oli tegemist tsentrietturiga. Siis ei saa ju võidus mingit kahtlust olla. Minu juurde tuli poiss (pealegi kahel korral), kurtes, et vastane talle alla ei anna. See oli aga kogunud rohkem kui tunnise ajavaru ning mõtles ja mõtles, kuigi mingit valikut polnud. Kohtunikul pole siin aga midagi teha. Kaotuse saab fikseerida vaid koodeksis loetletud juhtudel. Andsin küll nõusoleku mängija treenerile, et see võib soovitada tal alla anda. Aga seegi ei mõjunud. Tublisti rohkem kui pooletunnise mõtlemise järel mängija siiski alistus. Nüüd võisin küll mängijalt küsida, millele ta lootis ja mida mõtles. Arusaadavat vastust ei saanud.

Mobiilid ei helisenud (isegi mitte treeneritel). Tõsi küll üks vibreeris ja vastane tuli kohe kohtunikku otsima. Partii käiku see kuidagiviisi ei mõjutanud, teised mängijad ei kuulnud vist midagi. Nii et piirdusin hoiatusega ja lasksin edasi mängida. Küll oli paaril korral vaja meenutada oma partii juba lõpetanud mängijatele, et ka nemad oma mobiilid turniirisaalis rahule jätaksid.

Turniiri avamisel meenutati ratsukäike ühes Kohtla-Järve partiis (vt. 13.II Noorte absoluutsed meistrivõistlused), mis said võimalikuks ainult tänu kohtuniku liberaalsusele. Eks siis püüdsin nüüd valmsam olla. Aga polnud selliseid katseidki. Suur enamus partiisid olid võitluslikud. Juba esimeses voorus jälgisin kahe väikese tüdruku tublisti üle 80 käigu kestnud partiid, mis lõppes alles siis, kui kummalegi olid jäänud vaid kuningad. Neidude võitja selgitati järelmatśiga. 7 vooru 15 mängija jaoks on ilmselt palju. Nii olid viimases voorus kahel esimesel laual vastamisi suure punktidevahega mängijad. Head oli siin vaid niipalju, et need partiid said ruttu otsa, nii et järelmatśki lõppes siis, kui teised partiid veel käisid.
Üldiselt oli aga tegemist huvitava turniiriga, küllap siin mänginutest on tulevikus kuulda ka seoses hoopis suuremate võistlustega.
Lembit