Ajast ja viikidest

Üks Venemaa mängija on viimases Chesscafes esile toonud järgmise juhtumi:
Ühel laual langeb valgete nooleke. Seda aga tähele ei panda. 2 minutit hiljem teeb must määrustevastase käigu, seda aga märgatakse. Nii kohtunikud kui ka mängijad märkavad nüüd ka noolekese kukkumist. Kohtunik otsustab valgele kaks minutit aega juurde anda ja partiid jätkata. Oli see siis õige otsus? Selge ju, et aeg oli varem üle, kui määrustevastasus tehti.

Oli küll, aga seda ju ei märgatud. Tavapartiis loetakse nooleke langenuks, kui seda märkab kohtunik või üks mängijatest. Siis hakkab kohtunik toimima, nagu see seisab kirjas art. 7.4b: ... määrustevastase käigu eest antakse vastasmängijale ... kaks minutit täiendavat aega. Nüüd partii jätkub. Kui 2 minuti lisamisega oleks aeg ikkagi üle olnud, oleks partii tulnud küll paratamatult valgele kaotatuks lugeda.

Üsna igapäevane näib olevat ka ühe ameeriklase poolt kirjeldatud juhtum. Jällegi tavapartii, ajakontrolliks kummalegi 2 tundi. Valge kuningas on tules. Ta viib selle sealt ära, küsib vastaselt: "Viik?" ja vajutab siis kella. Must ütleb selle peale: "Mis?" See lihtne olukord võib ometi tekitada terve hulga küsimusi.
Kõigepealt võib vastuküsimust "mis?" tõlgendada erinevalt, kaasa arvatud ka viigi tagasilükkamisena. Kõige tõenäolisemalt ei mõistnud üks mängija lihtsalt, mida teine küsis. Ehk oli mingi tähtsus hääletoonilgi, mis võis ju näiteks väljendada ettepaneku suhtes põlgust. Kui küsimusest aru ei saadud, oleks valgel nüüd kõige loomulikum olnud küsimust kohe korrata. Reeglites sellise kordamise suhtes muidugi mingit tähtaega kirja pandud pole.

Valge oli aga vahepeal jõudnud seisu veidi uurida, leidnud, et ta võib võita etturi ega tahtnudki nüüd enam viiki. Korrektne polnud selline käitumine kindlasti mitte. Väljapääs? Küllap oleneb asi suurel määral sellest, kas kohtunik partiid jälgis või mitte. Kui kohtunik asja pealt ei näinud, siis pole praktiliselt teha midagi - kummagi mängija ütlusi ei saa eelistada, valge võib eitada, et ta üldse viiki pakkus. Kui kohtunik aga kõike pealt nägi, siis võib ta sekkuda ning isegi öelda mustale, et valge pakkus viiki.

Üsna sarnane on ka ühe kanadalase kirjeldatud olukord. Tal olnud keeruline seis vähemetturiga. Rünnak küll oli, aga selle tulemusi raske ennustada. Igatahes oli vastasel vähemalt üks hea võimalus. Ometi pakkus see viiki, käiku aga ei teinud. Mees oli nõudnud, et ta teeks käigu, ja lubas seejärel vastata. Vaid selle ühe teatud käigu peale oleks ta viigiga nõustunud. Vastane mõtles 10 minutit, tegigi selle käigu ja vormistati viik.
Küsimus oli: aga mis siis, kui vastane oleks taibanud, et tal on parem seis ega olekski enam viiki tahtnud? Oli siis nüüd tegemist viigi tingimisi vastuvõtmisega või hoopis selle tagasilükkamisega? Kas viigipakkumine kehtib ka siis, kui reegleid rikkuda, või pole see käigu tegemiseni lihtsalt täielik?

Vaadakem siis koodeksist järele. Art. 9.1b: Mängija, kes soovib pakkuda viiki, peab seda tegema pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist. Seega: 1) tee käik, 2) paku viiki ja 3) vajuta kella.
Ka ebakorrektse viigipakkumise ja kellavajutuse protseduuri korral on viigipakkumine ikkagi jõus. Ka siis ei saa pakkumist tagasi võtta ega pakkuja sellele mingeid tingimusi lisada. Siin ei lisatudki. Käigu nõudmine tähendab vaid vastasele ütlemist, et see järgiks korrektset protseduuri. Käigu tegemine ei muuda selles olukorras midagi.
Lembit