Noorte absoluutsed võistlused

Ametlikult oli muidugi tegemist 18-aastaste meistrivõistlustega, aga tegelikult tegid seal kaasa mistahes vanusega noored. Nii et sellest õigest klassist oli 22 noormehe seast vaid 6 ja 8 neiu seast vaid 4. Tüdrukuid oli üldse sedavõrd vähe, et tuli śveitsi asemel mängida ringsüsteemis (muidugi oleks võinud ka juhendist ikkagi täht-tähelt kinni pidada ja ikkagi 7 vooru śveitsi süsteemis mängida). Needki tüdrukud võis tugevuse järgi selgelt kolme kategooriasse jagada. Kuidagi kesine näis see vanuseklass olevat. Või oli sõidusiht Kohtla-Järve paljude jaoks liiga kaugel. Vähemalt tüdrukutel oli ju algnimekiri palju pikem.

Kui neidudel said otsustavaks vaid mõned tippude omavahelised partiid, siis poistel dramaatikat jätkus. Nelja avavooru võiduga oli Georg Abozenko teistest juba terve punkti ees, aga enam võite ei tulnud. Enne viimast vooru oli ainuliider juba reitingufavoriit Mark Lapidus, aga seal jäi ta alla oma tavalisele põhikonkurendile, seekord aga ebakindlalt mänginud Ottomar Ladvale. Ladvast ei teinud see võit isegi medalisaajat, aga Lapiduselt võttis see kuldmedali küll. See läks nüüd hoopis tagasihoidlikule Sillamäe poisile Ilja Sirośile, kes ainsana ei kaotanud ainsatki partiid. Ehk oli tal ka veidi õnne, aga võitjatel on seda enamasti alati. Ja ainult omavaheliste kohtumiste alusel jäi noormeeste medalist ilma Katrina Korban. Nii et põnev oli.

Kohtunikutöö seisukohalt erilist öelda pole. Pikimas partiis tehti 11o käiku, rohkem kui 80-käigulisi oli veel mitmeid. See tähendas voorude vahe muutumist minimaalseks. Olin laupäeval turniirisaalis ühtejärge üle 10 tunni ja ega pühapäevalgi palju vähem olnud. Viimase vooru keskel kummitas veel oht, et esikohta võivad kolm meest jagada. Nendevaheline järelvõistlus oleks võtnud umbes kaks tundi. Kuidas pärast seda veel koju saab? Tallinnas pole see probleem, aga seal kus hilisematel õhtutundidel on vaid paar läbisõitvat bussi, on küll. Leppisin enne ärasõitu kokku, et kui kohajagajad on samast linnast, siis võib järelvõistlust ka hiljem pidada, aga kui üks Sillamäelt ja teised Tallinnast, pole ka see variant reaalne. Või peaksime kohtade jagamisel mängima matśi hoopis turniiril kasutatud ajakontrolliga ja tegema seda siis eraldi?

Ühelegi määrustevastasele käigule reageerida ega kelli reguleerida polnud vaja. Ühel DGT-kellal jooksid näitajad tavapäraselt siiski nulli. Hilinemisi polnud. Isegi viimase mängupäeva hommikul, kui alustasime pool tundi varem ja üks treener oli mulle veel helistanud, et tema omad jäävad arvatavasti millegipärast veerand tundi hiljaks, olid kõik täpselt laudade taga kohal.
Muidugi pole mängijaid mõtet ka liigselt kiita. Ühel hommikul ütlesin neile, et on tore, et kõik teavad, et 30-minutilise ajalisandiga tuleb käigud kirjutada lõpuni ja et kõik sellest ilma meeldetuletuseta kinni peavad. Tegelikult näitas lähem vaatlus, et üsna mitmete poiste kirjapandus oli arusaamatut parasjagu ja ainult väliselt näis asi korras.

Ja partiisidki oli igasuguseid. Ühes voorus jäin pärast kellade käigustamist ja avaringi turniiri saalis veerandtunniks kohtunikelaua taha istuma. Kõik olid paigal ja näisid tõsiselt mängivat. Kui uuesti tõusin, soovitas mul üks treenereist tähelepanelikult jälgida ühel laual toimuvat. Nägin seal midagi enneolematut. Tehtud oli juba 18 käiku, aga kõik etturid veel algseisus paigal. Edasi-tagasi olid käinud vaid ratsud. Mida peaks tegema kohtunik?
Tean hästi, et koodeksis on art. 12.1 Mängijad ei või ette võtta tegevusi, mis kahjustaksid malemängu mainet. Küllap oleks selle artikli alusel võinud mõlemale nulli panna. Vaevalt aga nullidki oleksid asja paremaks teinud, medalikonkurentsi polnud niigi kummalgi asja. Ütlesin neile vaid ühe lause: "Siin mängitakse Eesti meistrivõistlusi" ja kohe liikus esimene ettur ja hakkasid käima teisedki malendid. Partiiprotokollidele kirjutasin: "Mõlemale mängijale tehtud hoiatus Eesti noorte meistrivõistluste naeruvääristamise eest." Rääkisin pärast poistega ja mulle näis, et nad said asjast aru. Järgmisel hommikul käsitlesin sama teemat kõigiga enne kellade käigustamist. Loodetavasti selliseid partiisid enam ei tule.

Aga muidu oli täiesti normaalne võistlus. Tingimused selliste pidamiseks on Kohtla-Järvel igati olemas. Väga heal tasemel oli ka üliõpilaskodu, kus mängijate põhiosa elas. Mul oli igatahes laual korralik arvuti, mis lubas mul turniirist ülejäänud napi aja kulutada turniirimääruste uuele väljaandele ja Prantsuse kohtunikelehe äsjasele numbrile, aga nende materjalidest juba edaspidistes kommentaarides.
Lembit