Kelle tulemust eelistada?

Kord oli meil juba juttu probleemidest, mis seostusid kohtade väljaselgitamisega Euroopa meistrivõistlustel (6.IV Kaugelt jälgides). Mis teha, kui males pole selleks kehtestatud mingit üldiselt toimivat moodust, nii et asi sõltub iga konkreetse võistluse juhendist, mida vahel võib pealegi mitmeti tõlgendada.
Tänavusel EM-il osales peaaegu 400 mängijat, neist 85 reitinguga üle 2600. Selge, et konkurents oli tihe ning tegemist polnud vaid igaühe täpse kohaga turniiritabelis, vaid ka edasipääsuga järgmistele võistlustele. 23 mängijat pidi saama maailma karikavõistlustele. Aga tabelis oli pärast 15 parimat tervelt 29 mängijat, kes kõik saanud 7,5 punkti 11-st (nende seas ka meie Kaido Külaots). Nii et nende seast tuli välja selgitada veel 8 paremat või õnnelikumat.

Juhendis oli näitajate järjekord paika pandud selliselt:
1) turniiri esinemisreiting,
2) mediaan-Buchholz 1
3) Buchholz,
4) võitude arv.
1. juhul tuli jätta arvesse võtmata kõrgeima ja madalaima reitinguga vastasmängija tulemused. Kahe mängija reitingute vahe võis olla maksimaalselt 400 punkti (kui see oli suurem, siis loeti see 400-ga võrdseks).

Välja nägi asi kena, sisuliselt ei tarvitsenud ta aga seda olla. Üks, kes energiliselt asja kritiseerima hakkas, oli Taani GM Nielsen. Viimases voorus tegi ta viigi reitingut 2626 omava mehega ja nii jäi tema esinemisreitinguks 2703. Niisiis 32. koht ja muidugi ta MK-le ei pääsenud. Kui aga tema viimase vooru vastase reiting oleks olnud vaid 1200 ja ta oleks sellega viigistanud, siis oleks tema esinemisreiting olnud 2717 ja MK-le pääs kindel.
Oma kirjas Euroopa Maleliidule (ECU) toob Nielsen veel ühe hüpoteetilise juhu. Kaks fiktiivset mängijat oleksid võinud mängida ühesuguste vastastega, kelle keskmine reiting 2500, ja saada ühtmoodi 9 punkti. Nende esinemisreitingud oleksid võinud omavahel ikkagi tervelt 583 punkti võrra erineda.

Põhjalikult on asja uurinud Jeff Sonas, kelle uuringute tulemused leiame chessbase.com internetilehelt. Ta vihjab erinevatele meetoditele esinemisreitingu arvutamisel ning sellele, et võidu puhul võib see väheneda ja kaotuse puhul tõusta sõltuvalt vastase reitingust. Turniiri reeglid peaksid aga olema ühetähenduslikud ning kõigil 11 tulemusel ühesugune tähtsus.
Nagu kirjutab arutelu käigus Slovakkia maletaja Petuson, võib kõrgema reitinguga mängija võitmine olla teie tulemusele hukatuslik, temale kaotamisega võite aga saada suure eelise. Tśehhi GM Navara on soovitanud võtta esinemisreiting ja jätta siis kõrvale kõik võidetud partiid, mis võiksid seda halvendada, ja kaotatud partiid, mis võiksid tulemust parandada.
Lihtsuse mõttes olen ise nõus inglise GM Nunniga, kes teeb ettepaneku kasutada paremusjärjestuse määramiseks vastaste reitingute summat. Kui kaks mängijat saavad 7 punkti 9-st, aga ühe vastaste reitingud on keskmiselt 2500 ja teisel 2520, siis on teine ilmselt parem. See ei sõltu mängija enda reitingust. Ehk võiks ära jätta ka nõrgima vastase (aga mitte tugevaima).

Nielsen nõudis lõppjärjestuse muutmist või vähemalt kompensatsiooni (millist küll?) kannatada saanud mängijatele.
ECU tunnistab oma vastuses, et kasutatud näitajad olid tõepoolest ebaõnnestunud kombinatsioon esinemisreitingust ja mediaan-Buchholzist. Pärast turniiri pole aga kahjuks enam midagi teha. Veel enne viimast vooru (kui siiski?) oleks apellatsioonikomitee võinud tema poole pöördumisel oma seisukoha välja öelda.
Nii jäävad EM tulemused jõusse, ka mingit kompensatsiooni kannatanutele ei lubatud. Aga küsimused ripuvad lahendamata jäänutena õhus. Kõige parem oleks, kui FIDE pakuks välja mingi üldkasutatava ja õiglase toimimissüsteemi. Seni pakuvad turniirimäärused vaid võimalikku valikut erinevatest süsteemidest, isegi mingit soovitust andmata.
Lembit