Ärajäänud otsusest

Ehk märkasite küsimust, millega tuldi tagasi nädal tagasi Rakvere kiirturniiri lõpetanud olukorra juurde. Oli jäänud veel viimane partii liidrite laual. Valgetel oli vist terve lipp üle, tema kellale aga jäänud vaid 2 sekundit vastase 7 vastu. Valge pani kella seisma, hüüdis kohtunikku ja kavatses viiki taotleda. Kuidas peaks siin kohtunik toimima? Antud juhul küll vajadust selliseks toimimiseks polnud, sest enne kui kohtunik laua juurde jõudis, olid mehed juba viiki leppinud. Aga kui ei oleks?

Kui aus olla, siis mulle väga meeldis, et ilma minuta toime tuldi. Kuigi kohtunik peaks igas olukorras tegema kõik mis vaja, ei meeldi mulle artikliga 10.2 tegelda. Ei meeldi selle ebamäärasuse tõttu (... vastasmängija ei tee jõupingutusi partii võitmiseks normaalsete vahenditega või et seda pole võimalik võita normaalsete vahenditega). Otsustajaks, kas see nii on, on kohtunik. Ükskõik, mida ta ka ütleb, tuleb lugeda õigeks. Kohtuniku otsust võib kritiseerida, aga protesteerida selle vastu ei saa. Nii et kõik sõltub konkreetsest kohtunikust ja sellest, kuidas tema asja näeb.

Ega ka tippkohtunike arvamused ühesugused ole. Meenub viimane kord, kus oli võimalus reeglite komisjoni tegevuses osaleda - üsna ammu 1999 Dohas. Vaidlused arenesid meil seisu üle lipp oda ja etturi vastu. Lipu omaja taotleb viiki. Mikko Markkula oleks viigi fikseerinud, Geurt Gijssen aga oleks lasknud edasi mängida, sest lippu on ju võimalik ette panna. Ega me ühisele arvamusele jõudnudki. Geurt rõhutas, et nii kaua, kui mängija saab eksida, ei tohi kohtunik viigitaotlusega nõustuda.

Kas ma oleksin Rakveres viigi fikseerinud? Ma ei uurinud seal lõppseisu, võimalk, et minu laua juurde jõudes polnudki see enam puutumata. Aga iga kohtuniku otsus saab lähtuda konkreetsest seisust. Nii et kindlalt ma tagantjärele öelda ei saa, aga tõenäoliselt oleks see minust fikseerimata jäänud.
Hea seis laual ei saa kompenseerida kaotusseisu kellal. Ajakaotusest ei päästa mingi seis, muidugi kui teisel poolel ikka matistamisvõimalus on. Ka siis, kui lauale jäävad kuningas ja lipp kuninga ja etturi vastu, on esimene ajaületuse korral partii kaotanud. Mingit nõudmist olla ei saa, võib olla vaid taotlus. Ka see ei garanteeri viiki.

Tsiteeriksin üht meie kohtunikekogu esimehe kirjatükki: "Kohtunikule on tähtis antud partiid jälgida. Kui palju peab mängijal selleks aega olema, on väga ebamäärane probleem. See sõltub kohtuniku enda sisetundest ja sellepärast võivad erinevad kohtunikud sellises olukorras erinevalt käituda (lisaks annab koodeks selleks ka kõik võimalused). Niisiis, kohtunik ei tohi mingil juhul seisu hinnata. Tema jaoks on tähtis see, mis toimub laual - kas seal tehakse jõupingutusi võitmiseks (või viigistamiseks) või mitte, s. t. mängijad peavad tõesti üritama midagi teha."

Igal juhul on parem viigitaotlus tagasi lükata, kui rahuldada see seisus, kus kohtunik ise kahtleb oma otsuse õigsuses. Oluline pole seis, vaid see, kuidas seda mängitakse.
Piiratud ajaga on seisu raske süveneda. Saksa kohtunik Willi Knebel on kirjutanud: "Kui taotlus esitatakse mõni sekund enne noolekese kukkumist, lükatakse see tagasi." Ehk piisab lihtsas seisus selleks ka kolmest käigust. Mängija peab jõudma näidata, kuidas ta viigi teeb või hoopis võidab.Üks teine saksa kohtunik: "Kellel vähe aega, see teeb vigu. Kellel on väga vähe aega, see teeb palju vigu. Kellel enam aega pole, see on teinud otsustava vea." Kui on võimalus vigu teha, ei saa kohtunik viiki fikseerida. Aeg on malepartiis otsustav tegur.

Kui arutati 2004.a. koodeksiredaktsiooni, siis oli arutusel ettepanek, et viiki võiks taotleda vaid siis, kui taotluse esitamise hetkel on mängijal aega veel vähemalt minut, nii et jõuab parasjagu käike teha. Ettepanek läbi ei läinud, aga oma mõte sel oli.
Kohtuniku otsus on antud juhul lõplik ja seda ei saa muuta ka siis, kui see on täiesti vale. Geurt võrdles asja jalgpalliga. Kui kohtunik ütleb, et on värav, siis see loeb, kuigi pall pole üle väravajoone läinud. Kus on koodeksis öeldud, et mängija, kellel selge võiduseis, võib taotleda viiki? Kusagil ei ole. Viigitaotleja lootused viiki saada on seda väiksemad 1) mida rohkem malendeid laual on, 2) mida keerulisem seis on ja 3) midavähem on mängijal aega.

Moodsamate ajakontrollide tulek on vähendanud subjektiivse art. 10.2 rakendamist (see tuli koodeksisse 1996). Et sellest hoopis hoiduda, oleks ju võinud näiteks Rakveres vähendada partiile ettenähtud mõtlemisaega ainult ühe minuti võrra (15-min. kiirmalest oleks siis saanud 14-min. välk) või lisada iga käiguga kasvõi ainult üks sekund (sel juhul poleks kõigi käikude tegemiseks kindlaksmääratud aega. Aga muidugi oleks see üsna kunstlik.
Nii peab mängijate viikileppimist Rakveres pidama dźentelmenlikuks, aga reeglite alusel oleks tulemus võinud saada ka teistsugune.
Lembit