Mis loeb?

Sageli on üksteisele järgnevate tegevuste puhul olnud juttu sellest, missugune neist peaks otsustama partii tulemuse. Nii viimaseski Chesscafes. Näide pärineb Hollandist. Mängija teeb käigu, annab vastase kuningale tuld, pakub viiki ja vajutab kellanupule. Fikseeritaksegi viik, see kantakse ka partiiprotokolli. Aga selgub, et kuningas oli saanud mati. Õigel ajal seda kumbki pool ei märganud. Mis siis nüüd?

Vaatame koodeksit. Art. 5.1a: Partii on võitnud mängija, kes andis vastasmängija kuningale mati. Sellega on partii kohe lõppenud.
Art. 5.2c: Partii lõpeb viigiga kahe mängija vastastikusel kokkuleppel partii ajal. Sellega on partii kohe lõppenud.
Art. 9.1b: Mängija, kes soovib pakkuda viiki, peab seda tegema pärast oma käigu tegemist malelaual ning enne oma kella seiskamist ja vastasmängija kella käivitamist. Mängu kestel ükskõik millisel muul ajal tehtud ettepanek on siiski kehtiv.

RC esimees peab oluliseks seda, et matt avastati alles pärast partiid. Partii lõppenud protokollide allakirjutamisega ja nendele viigilise tulemuse märkimisega. Kui tegemist oleks olnud kiir- või välkmalega, kus protokolli ei peeta, oleks viikileppimine vast ilmsem olnud. Niisiis jääb Geurt arvamusele, et partii tuleks lugeda lõppenuks viigiga. Absoluutselt kindel ei näi ta siiski olevat.

Ega ole minagi. Lugegem veel kord ülal tsiteeritud art. 5.1a. Partiis loetletud tegevustest oli matipanek esimene. Sellega partii lõppes. Kõik, mis juhtus hiljem, ei oma enam tähtsust. Oluline on sündmuste järjekord, samuti see, et matt pandi, mitte aga see, kas seda kohe matiks peeti või mitte.
Geurt on tsiteerinud veel viigipakkumist käsitleva art. 9.1b lõpuosa: ei saa ettepanekut tagasi võtta ja see on jõus, kuni vastasmängija võtab selle vastu, lükkab selle tagasi suuliselt, lükkab selle tagasi mingi malendi puudutamisega kavatsusega sellega käia või see lüüa või lõpeb partii mingil muul viisil.
See tähendab, et kui valge pakub mustale viiki ning seejärel must, kelle kell käib, ületab aja, siis ongi partii lõppenud muul viisil, see tähendab musta ajakaotusega. Seda küll, aga minu arust on näidetel siiski oluline vahe: viigipakkumine partiid ei lõpeta, matt (niisamuti nagu viikileppimine) aga küll.

Need read olid mul juba paberil, kui sattusin vaatama austraallaste kodulehekülge. Nii nagu paaril korral varemgi olid mu seisukohad nende omadele lähemal kui Geurti omadele.
Jesper Norgaardi arvates on Geurti seletus väheveenev. Reeglitest tuleks kõrvale kalduda vaid tungival põhjusel, antud juhul on aga tegemist vaid Geurti arvamusega. Norgaard toob näite: Kaks mängijat kirjutavad partiiprotokollidele alla. Siis mängivad nad midagi ütlemata lõppseisust edasi ja jõuavad matini. Kas matt peaks siis lugema?
Ja anekdootlik lugu mängijast, kes alistub pärast patti, sest ei leidnud enam ühtki head käiku. Aga pääsmine oligi ju selles, et ainsatki määrustepärast käiku polnud. Patt jääb lugema.

Austraallased mainivad veel art. 8.7: Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti.
See artikkel oleks võinud Geurtil olla üheks argumendiks. Aga see käib rohkem selliste juhtude kohta, kus mõlemad kirjutavad protokolli 1 : 0, aga on ühisel arvamusel, et valge alistus. Kui asi õigel ajal avastatatakse, on kohtunikul võimalus muuta partii tulemus 0 : 1-ks.
Kevin Bonham kirjutab: Partii selgelt õige tulemus on üle ebaõigelt allakirjutatud tulemusest.
Lembit