Sama teemat jätkates

Viimases Chesscafes on veel paar näidet artikli 10.2 rakendamiseks. Üks Puertoriikost saadetud seis on päris elementaarne. Mõlemal poolel on laual vaid kuningas ja vanker, otsest matti ega võitu kummalgi pole. Aega on kellal jäänud kummalgi alla 2 minuti. Kas võivad siin mõlemad viiki taotleda või peaksid nad mängima nii kaua, kuni üks nooleke kukub?
Geurt leiab, et kui vastane võita ei püüa, on viigitaotlus igal juhul võimalik. Ja küllap kohtunik sellega ka nõustub. Aga "normaalsed vahendid" art 10.2 ja "määrustepäraste käikude seeria" art. 9.b peaksid olema üsna samasuguse tähendusega.

Teine seis on pealtnäha samuti lihtne, aga tõlgendada võib siin mitmeti.
Laual on valgetel Kg1 ja Eh2 (2), mustadel Kf3, Oc6 ja Eh3 (3).
Ilmselt on seis viik, sest valget kuningat f1-lt ja g1-lt ära ajada ei õnnestu. Valge oli mõni käik varem viiki taotlenud. Otsustamine lükati edasi ja partii jätkus kohtuniku järelevalvel. Valge kuningas liikus sel ajal väljadel f1, g1 ja h1, viimastel käikudel aga ainult g1 ja h1. Oma viimase käiguga tõi must oma oda pikale diagonaalile.
Nüüd ületas valge aja ja kohtunik fikseeris viigi. Must asjaga ei nõustunud. Kui kohtunik küsis, kuidas ta kavatseb partiid võita, ütles ta, et kui kuningas läheb h1 tagasi, siis käib ta Kf3-f2x. Pole teada, kas valge ja kohtunik märkasid seda ohtu varem, aga nüüd vastas valge igatahes, et läheb hoopis f1. Kuigi oli üsna tõenäoline, et valge võiski lõksu minna, jäeti viik jõusse.

Geurt leidis, et must tegi selles partiis tõepoolest jõupingutusi partii võitmiseks, aga see, et valge käike kordas pole oluline. Normaalsete vahenditega on seisu võitmine võimalik. Tema poleks antud juhul küll viiki fikseerinud, aga ometi ei saavat süüdistada ka seda teinud kohtunikku. See näitab veel kord, kuivõrd subjektiivne on art. 10.2 rakendamine.
RC esimehe kõhklused on jällegi saanud austraallaste terava kriitika osaliseks. Eelkõige leitakse, et must võis võita normaalsete vahenditega, valge aga laua taga ei tõestanud, et tajub ohtu ja oskab seda vältida.

Sealsel internetilehel küsiti isegi, kas Geurt Gijssen on saanud rahvusvahelise arbitri nimetuse loteriiga. Kui tema art. 10.2 ei mõista, ei mõistvat seda keegi. Iga seis, kus saab kooperatiivmatti konstrueerida, on võidetav, kui vastus on küllalt halb. Asi sõltub aga kohtunikust. Aga muidugi on kriitikaks leitud muidki põhjusi. Kritiseerijate hulgas on ka Austraalia juhtivaid maletegelasi.

Jäägu igaühele oma arvamus. Mõnevõrra huvi pakub aga sealtsamast pärit Jesper Norgaardi ettepanek muuta artiklit 10.2 tunduvalt. Alles jääks küll artikli sissejuhatav osa, aga edasi järgneks:
a) kui vastasmängija nõustub taotlusega, loeb kohtunik partii vigiks,
b) kui vastasmängija ei nõustu taotlusega, lisab kohtunik taotleja ajale igale käigule 2 sekundit, asendades kella võimalikult teisega.
Partii jätkub, kusjuures vastasmängijal on õigus deklareerida viiki mistahes momendil, kui partii pole lõppenud mingil muul viisil.

Partii tulemus ei sõltuks siis enam kohtunikust, kel pole vaja seisu hinnata. Taotleja saab siin viigilisust tõestada. Vastane ei saa automaatset ajavõitu. Turniiri ajakava ei tohiks see märgatavalt mõjutada. Ehk võib ka nii?
Lembit